Minu Venemaa

Venemaa ulatuslik hääletustulemuste võltsimine

2011-12-04T12:24:00.002+02:00

Vene Esquire avaldas hiljuti huvitava loo Venemaal valimistulemuste võltsimisest. Füüsik Sergey Shpilkin ja Ameerika politoloog Alberto Simpser selgitavad, kuidas statistika abil saab tuvastada valmistulemuste võltimisi ja miks võltimised toimuvad just Venemaal, Zimbabwes ja Jeemenis.

Uurimiste käigus selgitas Shpilkin, et on nn. standartsed valimiskõverad, mis näitavad valimisjaoskondade arvu ja hääletusaktiivsuse korrelatsiooni. Lihtsustatult öeldes, kui on arvestatavas koguses valimisjaoskondi, kus on aktiivsus 70% ja rohkem, on tõenäosus, et hääli on võltsitud ehk hääletamas on käinud ja õige kandidaadi poolt hääletanud rohkem kui tegelikult.

Võrreldes erinevate maade hääletusstatistikat, leidis Shpilkin, et kõigi maade hääletuskõverad käituvad sama moodi ehk on suur arv jaoskondi, kus on keskmine hääletamisaktiivsus ja sealt toimub järsk langus (pilt 1).

Kui aga langust ei toimu vaid peale nö. tegelikku keskmist jääb „saba venima“, on suur tõenäosus, et tegemist on kunstliku tulemusega. Nii võib näiteks näha, et Venemaa 2008. valmistulemustel oli keskmine valmisaktiivsus 60% ringis, kuid sealt ei toimunud langust, vaid kujunes kardiogramm, mis Shpilkini meelest tähendab, et valimisjaoskondadele olid püstitatud eesmärgid, viia aktiivsus (ja õige kandidaadi poolt hääletamine) kenadele ümmargustele arvudele nagu 70%, 75%, 80% jne. Väga suur arv valimisjaoskondi teatas ka 100% osalemisest, mida võib tavalises olukorras lausa hälbeks pidada (pilt 2).

Nii võib vaadates Venemaa valmistulemusi Chicago ülikooli politoloogi Alberto Simpseri arvates järeldada, et nii Venemaa presidendivalmistel kui ka Duuma valmistel pandi toime hulgaliselt võltsimisi sobiva kandidaadi Vladimir Putini, Dmitri Medvedevi ja Ühtse Venemaa kasuks. (pilt 3).

Vastavalt Simpseri arvamusele on Venemaal oluline, mitte ainult, et kandidaat võidaks, vaid et ta võidaks ülekaaluka häälteenamusega. See näitab mitte ainult edukust vaid absoluutset võimu. Nii võitis 2004a. presidendivalimistel kandidaat Vladimir Putin lausa 49 miljoni häälega järgmis 9 miljoni hääle vastu. Võltsimiste protsenti peetakse aga neil hääletustel enneolematult kõrgeks – 10 miljoni hääleni küündivaks.
Allikas: http://esquire.ru/elections

Kuigi Venemaal ei oleks ka võltsimata jätmine üldtulemusi muutnud, on siiski vahe märgatav. Ka seekordsetel valimistel kahtlustab opositsiooni üks juhtidest Boris Nemtsov ulatuslikku võltsimist ja soovitab täna toimuvatel Duma valimistel rikkuda hääletussedeleid ehk märkida kõik kandidaadid.

Venemaa komilised ebaõnnestumised

2011-11-25T17:24:00.000+02:00

8. novembril lõppes ebaõnnestunult vene kosmosesüstiku Fobos-Grunt teekond, kes pidi tooma pinnasenäidiseid Marsi kuult Phoboselt.

Baikanurilt startinud süstik oleks pidanud jõudma marsi orbiidile septembris 2012, maanduma selle kuule Phobosele veebruaris 2013 ja saatma 200-grammise pinnaseproovi tagasi augustiks 2014.

Maa orbiidilt lahkumiseks pidi kanderakett veel kaks korda mootoris käivitama, mis aga ebaõnnestus. Roskomos väidab, et "Fobos-Grunti" võib veel päästa, kuid asjatundjad usuvad, et sputnik kukub alla Maa pinnale. Antud start oli neljas ebaõnnestunud start kokku 33 stardist sellel aastal. Nii suur ebaõnnestumiste rekord on kordunud vaid 1996. aastal ja alates 1992. aastast on olnud ka palju aastaid, kus kõik stardid on õnnestunud või vaid üks-paar ebaõnnestunut. Samas on sellel aastal plaanis veel kaheksa starti ja kõik võib veel väiksema kadude protsendiga lõppeda.

Tähelepanuväärne on aga, et viimane Venemaa poolt korraldatud planeetidevaheline operatsioon lõppes samuti ebaõnnestunult ja sond Mars-96 kukkus tagasi maa pinnale aastal 1996. Samas on NASA sonde Mariner ja Viking saatnud edu ning viimane isegi maandus Marsi pinnal.

Abramovich versus Berezovski

2011-11-13T15:41:00.003+02:00

Vabandan pika blogivaikuse pärast ja proovin tulevikus tublim olla. Isegi vaikuste ajal aga tulevad kergema sisuga postittused Facebooki Minu Venemaa alla....aga asja juurde.

Juba mitu nädalat käib Londoni kohtus Inglismaa ajaloo suurim kohtulahing. Venemaa eksiilis olev kodanik Boris Berezovski süüdistab (sujuvas inglise keeles) venelasest Inglismaale makse maksvat Roman Abramovichit (kes vastab napis vene keeles) lihtsustatult öeldes petturluses.

Abramovich (pildil vasakul) olevat sundinud Berezovskit müüma ära Berezovskile kuuluvad Sibnefti ja Rusali aktsiad soodushinnaga. Samas ei ole aktsiad Berezovskile juriidiliselt kunagi kuulunudki ja Abrmovich väidab, et tegemist ei ole mitte aktsiate ostu-müügi tehinguga, vaid Abramovich lihtsalt maksis Berezovskile teenete eest, mida ta sai aktsiate erastamisel. Berezovski aga omakorda väidab, et kui 1995a. Sibneft 103 miljonit dollari eest erastati, lepiti kokku, et talle hakkab kuuluma 43% Sibnefti aktsiatest. Kui Abramovich müüs Sibnefti kümme aastat hiljem gaasigigandile Gazpromile, teenides ostuda Venemaa ajaloo rekordilised 13 miljardit dollarit, maksis ta Berezovskile vaid aga 2,5 miljardit dollarit. Praegu kohtus figureeriv summa ligi 6 miljardit dollarit ongi Berezovski meelest saamata jäänud tulu, arvestusega 43% aktsiapanekit omamisega.

Juhtum ei ole lihtne – inglise kohus peab arutama vene oligarhide kirja panemata omavahelist härrasmeestetehingut, mille otsus maksab ligi 6 miljardit dollarit. Eriti keeruliseks teeb juhtumi, et väidetav kuritegu oli toime pandud Venemaa sellel ajal olematus õigusruumis, kus mängiti olematute reeglitega. Kokkuleppe sõlmimisel olevatki kohe kokku lepitud, et härrasmeestetehingut saab edaspidi vaidlustada vaid Inglismaal, kus mõiste härrasmehed on rohkem levinud...Härrasmees Abramovich keeldus kohtuistungite alguses vandumast Piiblil, eelistades ilmalikumat varianti ja härrasmees Berezovski vandus Piiblil samal teemal teist korda, seekord vastupidiselt. Ta on nimelt juba korra varem Inglismaa kohtus vandunud, et talle ei kuulu Sibnefti aktsiad....

Kohtuistungid on avatud ja nii kohturuum, kui ka kõrval olevad otseülekandega vaatamisruumid on publikut täis. Kuigi peamine show tuleb Boris Berezovski poolt, kaldub vähemalt publik inglise jalgpalliklubi Chelsea omaniku Abramovichi poole. Nende vaikiv oligarh on hakanud rääkima. Küll vene keeles ja napilt, kuid publiku meelest rohkem veenvalt kui alati ilukõneline Berezovski.

Praeguseks on kõige konkreetsem tõend 2000a. aastal lennujaama VIP ooteruumis tehtud salvestus, kus Berezovski, tema äripartner ja Abramovich arutavad „Berezovski aktsiate legaliseerimise üle“. Samas kurdab Berezovski ka, et tea teab, et surve ei tule mitte Abramovichilt endalt, vaid Venemaa presidendilt Vladimir Putinilt. Kui Boris Jeltsini tütar Tatjana Djachenko ütles, et Abramovich on mees, kes oskab sõbrustada, tundub Berezovski mees, kes oskab endale vaenlaseid valida... Kaotada ja võita on peale raha aga mõlemal, kohtuistungite käigus pestakse korralikult ära erastamisaegade must pesu ja välja ei jää ka kõige kõrgemad isikud Venemaa endise ja tulevase presidendi Vladimir Putini näol.

Samuti ei keerle kohtuistung mitte ainult suurima võimaliku võidu ümber, vaid suurimad on ka jooksvad kulutused – Berezovski olevat juba kulutanud kohtuistungitele ligi 160 miljonit dollarit. Osa küll edukuspreemia ja järelmaksuga...Nimelt ei olegi Berezovski väidetavalt nii rikas, kui talle meedia vahendusel meeldib uskuda ja mõisate ja Londoni luksusliku eksiili ülalpidamine nõuab oma kulutusi ning mõndade meelest siit ka kohtuistung. Kokkuvõttes on tegemist äärmisel keerulise, teise maa puudulikul seadusandlusel, suurel rahal ja kõrgetel kontaktidel baseeruval juhtumil, mille lõpp peaks saabuma 2 kuu pärast. Nagu kõlas lennujaamas 2000a. salaja tehtud lindistuse lõpus: Abramovich: „Oi, my oba v takoi zh.... „. Berezovski: „Dumaju, da“.

(Fotol vasakul Roman Abramovich, paremal Boris Berezovski)

Loe ka: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/06/vene-rikkuse-eripara.html

Persoon: Julia Timoshenko

2011-10-22T14:16:00.001+03:00

Elas kord Depropetrovski taksojuhtide majas brünett tüdruk. Tüdruk elas taksodispetsherist emaga, lätlasest isa oli perest lahkunud kui tüdruk oli kolme aastane. Vaatamata sellele kutsuti tüdrukut kuni selle ajani, kui ta oli blondi patsiga opositsioonipoliitik, ikka Julia V. ehk Julia Vladimirovna. Nii oli lihtsalt sellel seitsme maa ja mere taga oleval maal kombeks.

Tüdruk taksojuhtide majast ei teadnud veel siis, et horoskoobis on ka kolmeteistkümnes tähtkuju – maokandja (serpentarius), mis kestab vaid kaks nädalat ja milles sündinud oletatakse väljavalituteks. Kas ta üldse uskuski, et ta on väljavalitud siis, kui ta lõpetas cum laude magistratuuris Kievi ülikooli majandusteaduskonna, asutas koos endise peaministri Pavlo lazarenkoga naftatreidingu ettevõtte, mis hiljem kontrollis neljandikku Ukraina gaasitransiidist ja kui ta läks ratsasaabaste ja miniseelikuga Gazpromi endise juhi Rjam Vjahhirjeviga läbirääkima. Kõikvõimast Gazpromi ülemust tundis ta ju juba 1990ndatest ja sellest ajast ka tema koostöö Gazpromiga, mitte alles Vladimir Putiniga kuulsa kohtumise ajast. Oli ju Julia V. 90ndatel üks Ukraina rikkamaid inimesi, kelle rikkus oli tihedalt seotud Gazpromiga. Rikkamaid ja võimsamaid. Alles hiljem põgeneb Julia V. vaieldava väärtusega patroonidest Lazarenko USAsse, kus ta mõistetakse süüdi rahapesus. Umbes siis, kui Julja V. on kütuse- ja energeetika asepeaminister. Valdkonda ta tunneb, ka selle kitsaskohti ja võimalusi, ja tema ajal tõusevad energeetikasektorist rahalaekumised riigieelarvesse üle 7000 korra. Bartertehingud kaotatakse, mitteraha ei ole enam olemas.

Kes seda enam teab, kas väljavalituse tunne tuli 2004. aasta oranzhi revolustiooni ajal või hiljem, siis kui ta kandideeris Viktor Janukovichi vastu presidendiks ja jäi napilt teises voorus alla, või veelgi hiljem, siis kui ta mõisteti 7 aastaks võimu kuritarvitamises.

Võimu kuritarvitamise eest, ütleb Ukraina Kriminaalseaduse 365 paragrahv, mõistetakse vangi 7-10 aastaks ilma võimaluseta kandideerida riiklikesse ametitesse. Kaas arvatud presidendiks või isegi parlamendi (Rada) liikmeks. Kriminaalseadus ütleb küll, et kui see takistab suurema kahju tekkimise ei või menetlust algatada. Väljas oli talv, gaas oli kinni ja Ernst & Youngi audit ütles, et uus gaasihinna leping Julia Tymoshenko ja Vladimir Putini vahel oli isegi majanduslikult põhjendatud, aga seda kõike ei võeta arvesse, käies 2011 aastal kohut Kievis Pecherski kohtumajas.

Pecherski kohtumaja on ümbritsetud telkidest. Telkidest, mille on püstitanud Rada saadikud kui oma vastuvõtupunktid. Protestida ei tohi, riik on keelanud, aga opositsiooni rahvasaadikud on avastanud, et nende vasuvõtupunkte võib püsitada igale poole. Nii nad võtavadki rahvast vastu. Hommikuti, õhtuti, öösiti, vahetustega, termostega, Gruusiast toodud maiustustega. Ka Julja tütar on telgis, vaikne ja trotslik ja kuni ta on seal ei lahku telkidest enamus saadikuid. Ringkaitse. Londonis elav Jevgenia proovib isegi Euroopa Parlamendile rääkida oma emast, aga Parlament ei võta teda vastu. Vaatamata sellele, et enamus maailma valitsuseid on mõistnud opositsiooni juhi üle toimuva kohtuprotsessi hukka. Euroopa Liidu esindajad ütlevad, et jah, Ukraina on teretulnud Euroopa vabakaubandustsooni, aga lahendatagu enne demokraatlikult kohtuprotsess, mis ei ole demokraatlik. „Jah,“ lubab president, ta teeb oma parima. Võimude lahususe printsiip. President lubab ja rõhutab, et ei sekku, aga teeb oma parima. Võimude valikuline lahusus.

Aga nagu ütles inimene, kellest ma sügavalt lugu pean, „see on see Ukraina, mis meil on“. Ei halvem ega parem, see sama viimased 20 aastat kui välja arvata üksik oranzh lootuskiir. Ja midagi ei hakka muutuma, riik on muutunud parlamentaar-presidentlikust presidendi-parlamentaarseks. Oleks intelligentne president, võiks paljugi andeks anda. Aga president on isevalitseja, kes esindab teatud huvisid. Jah, võib öelda, et rahvas ta ju valis, järelikul ka rahva huvisid, aga rääkida võib ju paljutki. Presidenti toetab u. 10% rahvast, järjest materdatavat endist peaministrit Timoshenkot 14%. Liidrit ei ole, on üksikud väikest toetust omavad poliitikud. Liidrit ei ole ka tõusmas ja vaevalt lastaksegi tõusta. Kõik on kontrolli all, ka liidrid. Julja usub endasse, oma missiooni, oma väljavalitusse, aga temasse enam eriti ei usuta. Pikka ja kurnav kohtuprotsess on enamuses tekitanud tüdimuse. Enamuses Ukrainas, välismaailm veel protestib, ährvardab, vahel ka palub.

Mis siis edasi saab? Kontroll tugevneb ja kontsentreerub veelgi. Putinit või vähemalt Medvedevit ei ole vaja Ukrainasse laenata, nagu naljatlevad venelased, Janukovich on ju olemas. Esitanud väljakutse Venemaale tarnitakse gaasi tankeritega Azerbadzhanist. Venemaa tolliliidule on viisakalt öeldud, „ei aitäh“. Euroopa Liidule on viisakalt öeldud „jah palun“ ja jagatud lubadusi Julja suhtes. Ja vaatamata sellele kõigele, mis toimub, pean ma ikkagi ütlema, et äkki Ukrainal on veel lootust. Lootust kuni võetakse vastu uusi seaduseid. Kahte jalga lonkavaid, aga seaduseid. Lootust, kuni opositsioon veel võitleb, et ellu jääda ja ta on veel rohkem olemas kui Venemaal. Lootust kuni välismaailmale veel läheb korda. Kuni praeguste liidrite toetus on piisavalt väike, et veel saaks sündida ime.

Vene gaasi kroonikad

2011-10-01T21:36:00.000+03:00

Millegipärast meenub mulle kergelt kohatult Angelina Jolie tattoo "Quod me nutrit me destruit" ehk mis toidab mind, hävitab mind. Vaevalt, et gaas nüüd Venemaa päris hävitab, aga sellest, mis toidab neid ja Euroopat on igal juhul kõige rohkem tülisid. Nädala alguses korraldati Gazpromi välismaa kontorites läbiotsimised, süüdistatuna monopoolse positsiooni kuritarvtamises ja samas käib Ukrainas endise peaministri Julia Tymoshenko kohtuprotsess, mis süüdimõistmisel seaks kaudse süüdistusvarju ka peaministrile Vladimir Putinile.

Nende sündmuste varjus heidakski kiire tagasivaate Venemaa varasematele gaasitülidele. Ja rääkides Venemaa kui suurriigi ekspanisoonist on ju ammu selge, et nafta ja gaas on peamised vahendid.

2. veebruaril 2000 katkestas Gazprom täielikult Moldovasse gaasi tarnimise, põhjendades katkestamist 300 miljoni dollarise võlaga. 2. märtsil taastati tarned Molodva lubaduste vastu loovutada osa ettevõttest „Moldovagaz”. Lubadused aga ei täitunud ja Venemaa tõstis Moldovale tarnitava gaasi hinna SRÜ selleaegsele kõrgeimale tasemele – 80 dollarit tuhandelt kuupmeetrilt.

1. jaanuaril 2004 katkestas Venemaa gaasitarned Valgevenesse kuna Valgevene keeldus asutamast ühisettevõtet „Beltransgazi“ baasil ja maksmast 50 dollarit tuhandelt kuupmeetrilt senise 40 dollari asemel. Vastuseks sellele lõpetas Venemaa esimest korda ööpäevaks gaasitarned Euroopasse ning Euroopa Liidu surve all lepiti Valgevenega kokku kompromisshinnas 46,7 dollarit tuhandelt kuupmeetrilt.

31. detsembril 2004 katkestas Türkmenistan gaasi tarnimise Venemaale ja Euroopasse viidates gaasitorustiku remondile ning nõudis gaasihinna tõstmist 44 dollarilt 66 dollarile. 10. jaanuaril allkirjastas Ukraina kokkuleppe tõsta hinda 58 dollarini kuid Venemaa keeldus läbirääkimistest ning samal päeval taastati tarned sama hinnaga.

29. märtsil teatas Venemaa gaasihinna tõusust Valgevenele 11 protsendi võrra. Alles 19. detsembril lepiti kokku tarnete jätkamisest vana hinnaga kuna Valgevene lubas loovutada 50% ettevõttest „Beltransgaz“.

1. jaanuaril 2006 lõpetas Venemaa gaasi tarnimise Ukrainale, kes ei soovinud allkirjatada uut hinda 230 dollarit tuhandelt kuupmeetrilt senise 50 dollari asemel. Vastukäiguna alustas Ukraina gaasitarnete piiramist Euroopasse. 2. jaanuaril taastas Gazprom gaasitarned, kuid lepiti kokku uues hinnas 95 dollarit.

4. mail 2006. teatas Gazprom hinnatõusust Leedule seniselt 105 dollarilt tuhande kuupmeetri kohta 135 dollarile. Kompromiss võeti vastu peale Leedu presidendi üleskutset alternatiivse gaasijuhtme ehitusele. Samuti teatas Leedu omakorda hinnatõusust Kalingradi tarnetele.

31. detsembril puhkes järjekordne gaasitüli kui Venemaa tahtis tõsta Ukrainale tarnitava hinna 450 dollarini tuhandelt kuupmeetrilt ehk Euroopa hinnatasemeni. 1. jaanuaril lõpetas venemaa gaasitarned Ukrainale ja Ukraina omakorda lõpetas 7. jaanuaril mitmeks päevaks gaasitarned Euroopasse. 19. Jaanuaril allkirjastasid peaministrid Vladimir Putin ja Julia Timoshenko gaasitarne lepingule 450 dollarit tuhandelt kuupmeetrilt allahindlusega 20% võrra 2009 aastaks. Antud tehing, kui praegu valitseva võimu meelest Ukrainale kahjulik, on ka üks Timoshenko kohtuprotsessi kolmest süüdistusest. 2010 aastal aga nõustus Venemaa veel 30% hinnaalandusele vahetusena Venemaa laevastiku õiguse vastu viibida Sevastopolis 2042 aastani.

9. aprillil 2009 toimus Türkmenistani gaasijuhtmes plahvatus, mille tagajärjel katkesid gaasitarned Venemaale. Peale gaasitorustiku remonti mais keeldus Venemaa edasistest gaasi ostudest kui hinda ei langetata. Varsti saavutati kompromisshind.

21. juunil 2010 piiras Venemaa gaasitarned Valgevenele põhjendades lõpetamist Valgevene väidetava 187 miljoni dollarise võlaga. Vastuseks esitas valgevene Venemaale transiidiarve uue hinnakirja alusel 260 miljoni dollari eest ning piiras tarned Leetu. Varsti kandis Valgevene Venemaale üle 187 miljonit dollarit ning Venemaa Valgevenele 228 miljonit dollarit, peale mida tarned taastusid.

1. jaanuaril 2011 tõstis Gazprom Leedule tarnitava gaasi hinda 3% ning põhjendades tarbimise suurenemisega langetas Eestile ja Lätile tarnitava gaasi hinda 15% võrra. 25. Jaanuaril palus leedu Euroopa komisjonil uurida Gazpromi võimalikku monopoolsa seisundi kuritarvitamist ning ähvardas Venemaa ilma jätta talle kuuluvast 37% ettevõttes Lietuvos dujos. 14. juunil vaidlustas Gaprom Lietuvos dujose restruktureerimsie plaanid Stockholmi arbitraazhkohtus ning leedu lükkas vastavad plaanid edasi aastasse 2013.

Venemaa-Ukraina gaasitülist aga täpsemalt järgmises blogis.

Arvopaperi: Venäjän vaalit: Who is Mr. Next President? Ex-president

2011-09-27T10:25:00.001+03:00

Venäjän pääministeri Vladimir Putin ilmoitti lopultakin aikomuksestaan tulla taas Venäjän presidentiksi. Ja jos Putin haluaa presidentiksi, niin Putinista myös tulee presidentti. Elivastaus kysymykseen "who is next president?“ on "ex-president".

Vuonna 1985 Neuvostoliiton ensimmäinen ja viimeinen presidentti Mihail Gorbatsov teki omien sanojensa mukaan kohtalokkaan virheen tukiessaan Boris Jeltsinia. Neuvostoliittu kaatui, syntyi vapaita kansoja ja markkinatalous. Jouluaattona 1999 saattoi Venäjän ensimmäinen presidentti Boris Jeltsin tehdä oman virhearvionsa valitessaan seuraajakseen Vladimir Putinin.

Jeltsinia toisella vaalikaudella tukenut finanssioligarkki laittoii panoksensa tuntemattomalle Putinille, jota todennäköisesti olisi helppo manipuloita

"Who is Mr. Putin“, ihmetteli ulkomainen media alussa. Aika nopeasti tuli selväksi, että oli Putin kuka tahansa, hän ei ainakaan ole manipuloitavissa. Oligarkeille tuli viimeistään Hodorkovskia ja myöhemmin Prohhorovia myöten selväksi, että politiikkaan kannattaa osallistua ainoastaan, kun pyydetään.

Järjestelmällisia muutoksia ei tullut niin nopeasti kuin odotettiin ja kuri tiukentui. Toisaalta hullujen 90-luvun vuosien jälkeen se oli vain myönteistä. Aikaa kului, mutta vahvan ja itsevarman johtajan Putinin kannatus ei laskenut edes, kun hän kahden presidenttikauden jälkeen siirtyi pääministeriksi.

Ja nyt, vuonna 2012, ovat seuraavat presidenttivaalit ja markkinat olivat epävarmat siitä, aikooko Putin jäädä pääministeriksi vai palata presidenttivirkaan. Kuten Venäjällä vitsaillaan: kahdeksanjalka Paul (mustekala) ennusti oikein ja kuoli ennenaikaisesti. Putinillahan oli mahdollisuus muuttaa lakia, jotta voisi hän voisi toimia presidenttinä myös kolmannella kaudella. Toisaalta, se ei olisi taannut hänelle mahdollisuutta jääda presidentiksi sen jälkeen.

Vaikka markkinoilla puhuttiin epävarmuudesta liittyen siihe, kuka on seuraava Venäjän presidentti, en ole ihan varma, mitä epävarmuudella tarkoitettiin. Kysehän oli vain siitä, jatkaa presidenttinä jatkuvasti liberaalimmalta näyttävä, mutta Putinin periaatteita edustava nykyinen presidentti Dmitri Medvdev vai Putin itse. Jopa lentokoneen kaapannut rikoilija vaatii päästä pääministerin puheille, ei presidentin.

Nyt oikeastaan tiedetään, että seuraava presidentti on Putin, mutta tieto saattaa lisätä tuskaa.

Tavallaanhan on hyvä jos Venäjällä on kuri – ja kuria varmaankin on Putinin seuraavalla presidenttikaudella, joka saatta kestää jopa 2024 saakka. Ja on hallituskausi jota pidempään vallassa on pysynyt ainoastaan Stalin . Halumatta verrata Stalinin ja Putinin hallituskausia (niitä ei voi verrata), on molemmille hyvin tärkeä suurvalta Venäjä.

Suurvalta (derzhava) on itsevarmuuden tärkeä osa ja suurvallan tärkeä ominaisuus on ekspansio eli vallan laajentuminen. Toki nykyaikaina ei enää kyse ole sodasta vaan vaikutusvallan laajentumisesta. Putinin vahva Venäjä ei tule olemaan "twitter meets iPod -Venäjä“ kuten Medvedevin aikana, vaan "jos haluan niin kaadan tiikerin taikka karhun -Venäjä“.

Toisaalta Venäjä tarvitsee ulkomaisia sijoituksia ja sijoittajia, mikä on hyvä uutinen. Merkittävä osa ulkomaisista sijoituksista ei tosin ole kauaa pysynyt Venäjällä, mikä on huono uutinen. Taistelivathan Venäjän öljykentista joskus Nobelit ja Rockerfellerit, kutsuihan Leninkin ulkomaalaisteknologiaa Venäjälle, halusihan vangittu oligarkki Mikhail Hodorkovski myydä osuutensa yhtiöstä Chevronille ja muu on historiaa. Toki on paljon hyviäkin esimerkkejä mutta aika saa näyttää niiden jatkuvuuden.

Hyvä uutinen on myös, että nyt ei enää ole tietämättömyyttä. Kun kerran Putin on valmis presidentiksi, kansa tulee äänestämään Putinia. Hänen kannatuksensa on riittävän korkea, aitoja kilpailijoita ei ole enkä näe niitä olevan tulossa. Melko ennustettavissa on poliittinen kurssikin – kuri tulee tiukentumaan, pikkuhiljaa taistellaan korruptiota vastaan. Ttoivottavasti ei lasketa ainoastaan korkeiden öljyhintojen varaan, vaan tullaan tekemään myös järjestelmällisia muutoksia. Omia oikeuksia tullaan puolustamaan vahvalla itsevarmuudella, ulkomaalaissijoittajia tullaan kannustamaan sijoittamaan Venäjälle. Demokratia? Ei Kiinassakaan ole demokratiaa, mutta sijoittajat eivät välttämättä valita.

Luulen, että jos rahastohoitajat tekevät panoksensa oikein, tukevat valtion omistamia, suosiossa olevia tai eivät ainakaan valtiolle vastamielilisiä yhtiöitä, niin salkku tulee kehittymään mieluisaan suuntaan. Tarkoitushan Putininkin aikana ei ole ainakaan toistaiseksi karkoittaa ulkomaalaisia, vaan kehittää vahvaa valtiota ja taloutta. Saa nähdä, millä hinnalla.

http://www.arvopaperi.fi/uutisarkisto/venajan+vaalit+who+is+mr+next+president+expresident/a692933

Ajalooline tagasivaade: Vladimir Putin

2011-09-25T10:58:00.005+03:00

Aastaid kestnud spekulatsioonid ja kombinatsioonid, kes saab Venemaa presidendiks on lõpuks läbi. Venemaa presidendiks saab jälle kord Venemaa teine president ja praegune peaminister Vladimir Putin.

Aasta siis oli 1996. Venemaa esimese presidendi Boris Jeltsini reitingud olid enne teisi presidendivalimisi masendavad – teda toetas vaid 3% elanikkonnast. Venemaal oli tõesti turumajandus, kuid suur osa rahvast hindas selle saamise hinda liiga suureks – hüperinflatsioon, palkasid ja pensioneid ei makstud kuude kaupa, riigikassa oli tühi. Kommunistid muhelesid vaikselt ja ootasid valimisi. Georg Soros, kes Venemaal toimuvat huviga jälgi,s tõdes Kremli peamisele mõjutajale meediaoligarhile Boriss Berezovskile, et „küll tulevad tagasi kommunistid ja poovad teid laternapostide külge“. Ja esimest korda panid oligarhid, kellele postide perspektiiv ei meeldinud, seljad, meediad ja raha kokku ja tegid Jeltsini teist korda presidendiks. Parem riigivarade erastamisi alustav teatud määral mõjutatav president kui kommunist.

1996. valiti Boris Jeltsin uuesti presidendiks ning algasid „laen aktsiate vastu“ oksjonid. Ehk riigi esipankurid (semibankershina parafraasina semibojarshinast) andsid praktiliselt pankroti äärel riigile laenu, laen tagati suurfirmade nagu Jukos, Norilsk Nikkel, Sibneft aktsiatega, laene ei makstud tagasi ja aktsiapakk sattus uute eraomanike kätte. Tohutute allahindlustega ja enmjagu ette kokkulepitud oligarhidele.

Lähenema hakkas 2000. aasta uued valimised ja tekkis paratamatult mantlipärija küsimus. Isegi kui seadust oleks muudetud ja Jeltsin oleks saanud kandideerida kolmandat korda („tolko tõ“ kordas presidendi mõtiskluste peale mantlipärijast Naina Jeltsina), oli ta tervis liiga korrast ära, ta jõi ning seda sädet, mis oli putshi ajal tangil seistes, enam ei olnud. Kuna kirjutamata traditsioon nägi ette, et järgmiseks presidendiks saab peaminister, hakkasid uue hooga vahetuma (ase)peaministrid – Nemtsov, Primkov, Putin. Putin? Jah, Putin, see Peterburi liberaalist linnpea Antoli Sobchaki meeskonnast Moskvasse tulnud KGBist.

Vladimir Putin sündis 1952. aastal Peterburis sanitarist ema ja tõsise kommunistist masintsehhi juhatajast isa peres. Liidri vaimu oli algusest peale tunda ja alguses kehtestas poiss ennast hoovikaklustes. Kui selgus, et sellest ei piisa, läks õppima sambot ning judot ja tuli ka Leningradi meistriks judos. Kui ka sellest ei piisanud autoriteedi hoidmiseks, tuli hakata õppima neljadele-viitele. 1975. aastal lõpetas Putin Leningradi ülikooli rahvusvahelise õiguse eriala. Juba lapsest peale oli ta tahtnud saada meremeheks, lenduriks või luurajaks. Saatus valis viimase. Peale erinevaid töökohti riiklikus julgeoleku süsteemis sai ta 1984. aastal majori auastme ning läbi 1-aastase koolituse Välisluureakadeemias varjunime all „Platov“, spetsialiseerudes saksakeelsetele maadele. Õppejõud Mihhail Frolov kirjutas iseloomustuses, et Putin on „kinnine, akadeemiline (negatiivne joon) ja tal on alanenud ohutunne“.

1985. aastal suunati Putin Dresdenisse koguma tema sõnul informatsiooni Lääne-Saksamaa poliitikategelaste ja NATO plaanide kohta. Küll aga eitab ta Berliini müüri ajal Ida-Sakslastega suhtlemises, IBM ja Siemensi töötajate värvata proovimist ja Eurofighteri dokumentatsiooni otsimist. Tehnoloogia olevat Läänes nii palju edsijõudnud, et nendega skeemidega ei oleks NSV Liidus midagi peale hakata olnud, on Putin ise vihjanud.

1990. aastal sai Putin liberaalist Peterburi tulevase linnapea Anatoli Sobtshaki paremaks käeks, nõunikuks, läbirääkijaks ning vahendjaks. Varsti liikus ta linnavalitsuse välissidemete esimehe kohale, eesmärgiga arendada suhteid välisettevõtetega ning tuua välisesindusi Venemaale. Tänu suhetele Saksamaale nähti esimestena linnas just Saksa pankade logosid. Kuigi augustiputshi ajal oli Putin puhkusel, võesti tagastulles vastu tema juba varem esitatud lahkumisavaldus KGBst.

Kui Sobtshak valimistel 1996. aastal lüüa sai, asus Putin tööle president Jeltsini administratiooni presidendibüroo juhi asetäitja kohale. 1997. kaitses Putin Peterburi mäeinstituudis kandidaaditöö „Regiooni mineraalsete toorainete baasi taastootmise planeerimine turusuhete kujunemise tingimustes“, kuigi Brookings Institution pidas seda osaliselt plagiaadiks USA professorite uuringule. Samas, midagi Venemaa riiklikest toorainetest, millest veel tema karjääri jooksul korduvalt juttu tuleb Jukose, Sibnefti, Mecheli juhtumite ajal ta siiski teadis..

1998-1999a. juhtis Vladimir Putin FSBd ning tema ajal toimusid terrorismiaktid Buinaksis, Moskvas ja Volgodonskis, milles süüdistati Londonis hukkunud või tapetud FSB endist töötajat Aleksandr Litvinenkot. Litvinenko on siiani suhete halvendaja Suurbritannia ja Venemaa vahel.

1999aastal valis president Boris Jeltsin peale mitmete kandidaatide kaalumist ja väljavahetamist peaministriks ning 31. detsembri teleülekandes teatas pidulikult oma volituste üleandmisest mantlipäraija Putinile, kes oli sellel ajal populaarsuse laineharjal tänu Tshetsheenia esimesele sõjale. Ametlikult sai finantsoligarhide poolt loodetav marionett president Putin teiseks Venemaa presidendiks märtsis 2000 aastal.

Ühe esimesena pandi suhted paika finantsoligarhiaga, kui Putin teatas suurettevõtjatega peetud ümarlauas, meenutades presidendi Boriss Jeltsini ajal toimunud manipulatsioone ja skeeme, et edaspidi ei sekku oligarhid poliitikasse ja tema ei algata „laenud oktsionite vastu“ tulemuste läbivaatamist. Mistahes ei oleks siis tegelik põhjus ja kestahes seda ei teaks, on peetud Jukose omaniku Mihhail Hodorkovski vangistamise põhjuseks aktiivset sekkumist poliitikasse (kuni seadusandluse mõjutamiseni Duma liikmete äraostmisega) ja soovist Putini meelest siiski allahindlusega erastatud rahvuslik vara USA naftagigantidele müüa.

Toetatuna headest naftahindadest riigikassa täitus ja kuigi SKP-d ei õnnestunud kahekordistada 7 aastaga, nagu Putin lootis, valiti ta teisele ametiajale ka 2004. aastal. Kuigi Venemaad on peetud ebademokraatlikuks, tuleks veel selle ajal meelde tuletada baas, kust tuldi. Kui demokraatlik on finantsoligarhia poolt presidendi tegemine või selle sama oligarhia poolt seadusandluse kujundamise katsed vastavalt oma eesmärkidele?

2008.aasta presidendivalimistel võitis Putini soosik Dmitri Medvedev kuna vastavalt valitsevale seadusandlusele valitsev president järjest kolmandale ametiajale kandideerida ei saa. Võtmesõna järjest, sest peale nelja peaministrina veedetud aastat andis peaminister Putin taas nõusoleku Medvedevi poolt tehtud meeldivale ettepanekule kandideerida domineeriva partei esinumbrina 2012 märtsi presidendivalimistel. Kuigi peaministri populaarsus on langenud, on see siiski püsinud haruldaselt kõrgena ja praegu oleksid valmis peaministi tagasi valima üle poole elanikkonnast. Paraku mitte intellektuaalid vaid pigem lihtmass, kellele meeldib idee Venemaast kui suurriigist ja mõte tugevast valitsejast (я за тобой как зв каменной стеной). Kuigi ametlikke presidendikandidaate ei ole veel esitatud on selge, et valima hakatakse ühe õige ja teiste valede kandidaatide vahel, et elektoraadis mitte segadust tekitada. Ehk Medvedev ei kandideeri. Kommunistid, üksikud demokraadid, üksiküritajad. Ei mingit vahet. Kui Putin tahab presidendiks, saab Putin presidendiks. Ja kes veel ei ole veendunud, võib selle ulatulike imagokampaaniate tulemusel veenduda.

http://www.theatlantic.com/infocus/2011/09/vladimir-putin-action-man/100147/

Ja kui sa pead elama sellega, mis on, jääb üle vaid loota, et "äkki ta siiski tahab parimat".

http://minuvenemaa.blogspot.com/2011/09/who-is-mr-next-president-ex-president.html

Who is Mr. Next president? Ex president.

2011-09-24T14:34:00.002+03:00

Ilmselt on praeguseks selge, et peamine küsimus, mis on vaevanud venelasi ja Venemaaga kaudsemalt ja lähemalt seotuid „kes saab järgmiseks Venemaa presidendiks?“ on selge. Kui varem liikusid naljad, et vastust teadis vaid kaheksajalg Paul ja sai enneaegselt surma, siis nüüdseks on juba üsna järeldatav, et peaminister Vladimir Putin saab jälle Venemaa presidendiks. Nagu ma enne kirjutasin, kui ta tahab, siis ta ka saab ja nüüdseks on ka selge, et tahab. Seda võib järeldada nii kaudsetest märkidest nagu imagokampaaniad kuni lõpuks konkreetse kinnitusteni valmidusest kandideerida.

Mida siis tähendab Putini järjekordne saamine presidendiks? Lühidalt öeldes riigi ja riigis kontrolli suurenemist veelgi, riigi kui suurriigi „derzhava“ tähenduse jõulist kasvatamist. Suurriikide peamine eesmärk on ekspansioon, kuigi tänapäeval võib seda tõlgendada pigem läbi mõjuvõimu laiendamise... Medvedevi näiline sula on möödas. Kuigi tegelikult ei ole ju Putin kunagi lahkunudki ja sula on tõesti näiline.

Muidugi tähendab jätkuv kontroll ka kasvavat stabiilsust. Hiina on ju ka suhteliselt stabiilne. Aitäh opositsiooni mänginud oligarh Prohhorovile, „vabalt, istuge, 4“. Ei, mitte selles mõttes nagu istub Mihhail Hodorkovski, vaid „vabalt, hinne 4. Päris viite ei saa kuna lõpus esines tõrkumisi“. Ilmselt jätkub vaikne ja pikaajaline võitlus korruptsiooniga, kuni naftahind püsib kõrge, modernisatsiooniga ei kiirustata liigselt, kuid inistsiatiiv jääb ja areneb. Samas, kui Putin teatab oma naasmisest, saavad uue tuule tiibadesse investorid – ebakindlus ja teadmatus on kõige hullem ja Putini kurssi võib ju kaudselt etteennustada. On ta ju siiski „okkaline aga oma“.

Lihtne oleks öelda, et Putini taasvalimine presidendiks on taandareng Venemaale. Et kui Jeltsin ta mantlipärijaks nimetas ja 2000 aastal ka esimest korda Venemaa presidendiks valiti, olid ajad teised. Röövkapitalism oli peitmas ennast viisakama maski taha kuid finantsoligarhia mõjuvõim oli endiselt tugev ja riik oli alles tasapisi taastumas kriisist. Kontroll ja kindel rusikas oli hea. On ju Venemaal läbi aegade olnud võimas valitseja „tugeva rusika ja heade silmadega“. Nüüdseks aga on ajad natuke teised ja tänu Medvedevile tundus, et natuke on muutumas ka ideaalse valitseja kujutelm. Tugevasse rusikasse tekkis iPhone twitteriga ja silmades oli peale terase ka mingi uudishimu välismaailma vastu. Nüüd aga liigume me tagasi alfa-isase tugeva ja enesekindla (kuigi tuleb tunnistada, et huumorimeelega) valitseja aegadesse ja riik saab olema veel ka endisest tugevamalt kontrolli all. Ja riigile ei lähe tegelikult eriti korda, kas välismaailm peab seda edasi või tagasiminekuks. Intelligentsile läheb, aga enamus valib presidendi. Ja ma arvan, et enamus valib 2012 aastal presidendiks Vladimir Putini.

Cyril Tuschi film "Hodorkovski"

2011-09-22T22:22:00.008+03:00

Täna esilinastus kinos Artis rezhissör Cyril Tuschi dokumentaalfilm endise Jukose endisest omanikust Mihhail Hodorkovskist. Nagu autor ise enne filmi häbelikult mainis, oli ta varem teinud fantastikat aga mitte dokumentaale.

Erinevalt Tunne Kelamist, kes enne linastust uhkelt teatas, et filmi on näinud Europarlament ja film jättis talle isiklikult sügava mulje, on mul isiklikult kahju, et film tehti. Ei, mitte sellepärast, et film oleks väga halb olnud, pigem sellepärast, et see ei olnud väga hea. Ja see jätab üha vähemaks võimalusi üllatada antud teemal hea filmiga – teema ammendub ja palju sa ikka filme Hodorkovskist vaatama lähed.

Heaks stooryks on vaja nii stoorit kui ka tellerit. Antud juhul oli tõsielu stoori rohkemgi kui üheks filmiks vaja – Venemaa komsomoli noorest aktivistist maailma üheks rikkaimaks inimeseks. Ettevõtte Hodorkovski poolt erastamisest riigi poolt ärastamiseni. Juhtivast oligarhist maksupetturluses süüdimõistetud vangini. Stoori on olemas. Aga tellerit ei olnud. Oli lõik intervjuusid isikuega, kellest vaid 2-3 olid tõesti stoory seisukohast olulised – kaasa arvatud Hodorkovski Iisraeli emigreerunud partner Leonid Nevzlin. Lugu ise aga oli katkendlik, püüdes analüüsida, kuid suutmata anda tegelikult midagi peale väga väikese pinnakompamise. Venis, kordus, kordas, ei üllatanud. Autor jäi pealiskaudseks ning neile, kes Venemaal sündivat vähegi on jälginud vaevalt, et peale paari muige midagi erilist pakkus. Jah, ilmselt nendele Europarlamendis, kes on jälginud vaid uudiste Top News rubriikidest või ei ole piisavalt kursis Venemaa eripäraga, pakkus. Ja mis oli filmis skandaalset nagu meedia reklaamib, no ma tõesti isegi ei kujuta ette, isegi ei oska pakkuda. Kõlab nagu puhas reklaamitrikk.

Miks ma nii kriitiline olen? Sellepärast, et lugu on huvitav, lugu on tähtis, lugu on mitmetahuline, lugu on ajalooline. Mitte midagi nendest aspektidest peale võib-olla ajaloo kajastada ei suudetud.Jäi vägisi tunne, et oli võetud populistlik ja huvitav teema, mida rezhissöör lihtsalt ei hallanud ära. Lugu oli tunduvalt ja tuntavalt suurem kui selle rääkija. Selge oli, et töötati selle algmaterjaliga, mis saadi, aga kuna praktiliselt kõik märkimisväärsed isikud keeldusid intervjuusid andmast, siis ei suutnud ka need lood korvata rääkija poolset nõrkust. Soov oli olemas, aga tausta ja tunnetust ei olnud - autor on vähe Venemaal käinud ega oma tegelikult ei tunnetust ega põhjalikku nüanside ja ajaloo tunnetust.

Kokkuvõte: Vaadata võib, kuid ei pea.

http://www.time.com/time/world/article/0,8599,2100054,00.html

Nädala kokkuvõte: 36-37

2011-09-18T12:20:00.001+03:00

South Stream stardib

Venemaa allkirjastas pidulikult uue Musta mere põhjast kulgeva gaasijuhtme South Stream projekti, mis peaks 2015 aastaks ühendama Venemaad Kesk- ja Lõuna-Euroopaga, minnes ringiga mööda eilsetest transiitmaadest. Olukorda ilmestab ka Ukraina-Venemaa vaheline gaasitüli, kus Ukraina valitsus usub, et Julia Timoshenko ja Vladimir Putini omal ajal sõlmitud gaasihindade leping oli ebaõiglane ning nõuab Venemaalt hinnalangetust. Venemaa on nõus hinda langetama vaid kui sünnib gaasimüügi ja transiidi ühisfirma ning Ukraina liitub tolliliiduga. Samas viibutas Euroopa Komisjon rusikat Venemaa suhtes teemal „Venemaa uus gaasirünnak“ ja ähvardas taasalgatada konkureeriva Nabucco teema.

Lennuõnnetuses hukkus hokikoondis Lokomotiv tuumik

Jaroslavlis kukkus alla lennuk Jak-42 koos hokimeeskonnaga Lokomotiv kuna lennuk ei suutnud õhku tõustes piisavalt kõrgust koguda. Õnnetuses hukkus 45 pardal olnud reisijast 44. Õnnetuses hukkus ka üks Läti kõigi aegade edukamaid mängijaid Karlis Skrastins.

Mihhail Prohhorov lahkub poliitikast

Suure ambitsiooniga poliitikasse tulnud Venemaa juhtivaid oligarhe Mihhail Prohhorov otsutas lahkuda poliitikast, süüdistades oma parteid marionetiks olemisest ja Kremli poliitilist nõunikku Surkovi parteiga manipuleerimises. Mis tegelikult juhtus jääb muidugi saladuseks. Raske uskuda, et Prohhorov oli nii naiivne, et tõesti uskus, et ta on liberaalne opositsioon. Ilmselt ei läinud teda Kremlil enam vaja või hakkas ta proovima liiga iseseisvat mängu (nagu teade, et ta on valmis saama peaministeriks. Venemaal on juba peaminister ka peale järgmiseid valimisi, meie lihtsalt ei tea veel kes.)

Venemaa võib WTOga ühineda aasta lõpus

WTO esimees Pascal Lamy kinnitas, et on tõenäoline, et Venemaa saab WTO liikmeks juba enne selle aasta lõppu. Lahendada tuleb veel teatud venima jäänud teemad nagu veterinaar- ka sanitaarnormide muudatused, autotööstuse standardid, põllumajanduse dotatsioonide põhimõtted jms.

Ajud voolavad endiselt välja

Venemaa julgeolekunõukogu juhi Nikolai Patrushevi andmetel jääb aastaks 2050 Venemaa elanikkond 10 miljoni võrra väiksemaks. Lahendus olevat välismaalt nö. kvalifitseeritud ja professionaalse keskklassi import. Viimase 10 aasta jooksul on Venemaalt lahkunud 3 miljonit alla 35-aastast spetsialisti ja 35% noortest venelastest sooviks töötada Venemaal.

Peaministri 9 vägitegu

2011-09-17T14:47:00.001+03:00

Õhus on tunda presidendivalimisi, kuigi ikka veel ei ole teada, kelle vahel valitakse. Venemaal ringlebki nali, et “kaheksajalg Paul teadis ja sai enneaegselt surma”. Küll aga on nii peaminister Vladimir Putin kui ka president Dmitri Medvedev alustanud “laste suudlemise, pensionäride külastuste ja lõvitapmistega”. Kui noorem ja grammi võrra liberaalsemaks peetav president eelistab külastada koole, tutvuda uute gadgetitega ja tantsida pidudel, profileerib peaminister vana jõusturktuuri esindajana ennast rohkem alfa-isasena ehk tiigrid, jääkarud ja Baikal. Vägisi tekkib kahtlus, et Putin...jälle...äkki siiski mitte?

1. Sõitis Lada Kalina roolis mööda Venemaa regioone

Otsustas nimelt Vladimir Putin (hüüdnimega eesnime, isanime ja perekonnanime järgi VVP) üle vaadata päris elu Venemaa regioonides ning teha seda kodumaise autotööstuse näite Kalina Lada roolis mööda Chita-Habarovsk teed.

2. Aitas kaasa ajaloouuringutele leides ajaloolise amfora

Paar minutit peale sukeldumist Tamaania lahe põhja Kreekas, leidis peaminister puhtad ja läikivad ajaloolised amfora jäänused, mis on pärit VI-VII sajandist e.m.a. Helistage ajaloomuuseumisse ja küsige, kas midagi on kadunud. Kuna PR-trikk oli liigagi läbinähtav oli lugu Venemaa otsingusüsteemides kõige otsitum ja loetum peale Inglise mässu.

3. Ronis ilma kaitsetrossideta alpinistide treeninguseinal

Noortelaagris Seliger 2011 ronis Vladimir Putin professionaalsete alpinistide treeningseinal ilma mingi kaitsetrossita poolde seina, lubas harjutada sõitmist tandem jalgrattaga ja eraldas uueks "nano-laagriks" 2,5 miljardit rubla.

4. Kustutas metsatulekahjud

Laiaulatuslike Venemaa metsatulekahjude ajal 2010 aasta suvel tuli Putinil endal istuda lennukirooli, et valada vett Rjazani rajooni metsatulekahjudele.

5. Sukeldus 3 tunniks Baikali põhja

Samas kui Cameron plaanib teha Avatari teise osa Baikali põhjas, on piirkonna üle vaadanud ka Vladimir Putin. Peainister sukeldus Mir-1 1400 meetri sügavusele tervelt kolmeks tunniks, tehes otsereportaazhi nähtavast.

6. Talstutas jääkaru

Ekskursioonil artikas surus peamininster jääkaru käppa. Jääkaru magas küll juba mõnda aega narkootilist und kuna teadlased olid ta uinutanud uuringuteks.

7. Peab jahti amuuri tiigrile

Taas on teadusel abiks peaminister. Ühe täpse lasuga uinutab ta amuuri tiigri, et paigaldada kiskjale raadiosaatja, et teadlased saaksid paremi tutvuda tiigrite eluga.

8. Kihutas Vormel-1 roolis

"Mul oli isegi Zaparozhetsis rohkem ruumi, kui siin", kurtis Putin enne kui kihutas 240 kilomeetrit tunnis Peterburi rajoonis testides Renault Vormel-1 autot. Nimelt on üks Vormeli radadest tulevikus just Venemaal.

9. Külastas baikerite festivali Harley roolis

"Jah, see on minu tuunitud rauatükk," teatas peaminister tagasihoidlikult juhtides oma kolmerattalisel Harleyl baikerite kolonni festivalile Sevastopolis.

Valik loetud raamatuid

2011-09-11T15:50:00.000+03:00

Mõtlesin vahelduseks teha ülevaate viimati loetud raamatutest, mis veel raamaturiiulilt leidusid. Järjest hakkavad lisanduma uued raamatud ja juhul, kui on mida pikemalt jagada, siis ka raamatute retsensioonid.

Raamatud ei ole pingereas, kuid proovisin hinnata objektiivsust, loetavust (1-3 skaalal), lisada üldhinnangu (1-10) ja soovitada või mitte.

Aleksandr Korzhakov
"Boris Jeltsin. Chelovek pohozhij na prezidenta"
2010

President Boris Jeltsini endise julgeolekuülema ja nõuniku päevik aegadest Jeltsiniga. Korzhakov asus ametisse turvamehena Jeltsini meeskonnas ja lõpetas karjääri Duma liikme ja kindralina. Kuna tema karjäär lõppes Jeltsini poolt noorte reformaatorite eelmistamisega, ei ole raamat kindlasti mitte ülistus Jeltsinile, kuid on samas väga kaasahaarav jutustus inimesest, kas teadlikult või mitte haarab üha rohkem võimu valkonnas, mis ei ole tema mängumaa, presidendi kõrval, kes talle imponeerib juhina, kuid inimesena mitte väga.
Loetavus: 3
Objektiivsus: päevik
Üldhinnang: 6
Soovitan: ei

Anna Granatova
"Operatsija Gorbi"
Väljaande aasta: 2011

Väga lihtsalt loetav ja laia silmaringiga kirjaniku raamat NSV Liidu lagunemisest, Reagani ja Casey osalusest lagunemisel, lootusetutest sõdadest ekspansiooni nimel, vandenõuteooriatest ja tähesõdadest. Kohati lausa liiga huvitav ja konspiratiivne raamat, et uskuda. Korra leidsin ka faktivea, mis silma jäi, kas see oli süstemaatiline, vaevalt. Silmaringi laiendav ja mõtlemapanev raamat.

Loetavus: 3
Objektiivsus: objektiivne, võttes arvesse nüansi, et autor näeb NSV Liidu lagundajates pigem kurjategijaid ja rezhiimi languses tragöödiat, kuigi ta proovib seda seisukohta mitte liiga peale suruda.
Üldhinnang: 8
Soovitan: Jah

Dominik Midgley
"Abramovich. Miljardär ei kusagilt"

Lugu Venemaa ühest eksponeeritumast oligarhist, juudi perest pärit Roman Abramovichist. Nagu ütles Jeltsini tütar "Mehest, kes oskab sõbrustada". Nagu elu on näidanud, oskab niivõrd, et ei ole kaotanud ka praeguseks oma varandust.
Blogi Abramovichist: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/06/vene-rikkuse-eripara.html

Loetavus: 2
Objektiivne: jah
Üldhinnang: 6
Soovitan: võib, aga ei pea

Andrei Kolesnikov
"Ja Putina videl!"

Kremli ametliku ajakirjanike meeskonna liikme ja populaarse ajakirjaniku Andrei Kolesnikovi päeviku vormis kirjutatud kaasaelamise lugu Vladimir Putinile. Kolesnikov on tuntud ka juhtumist, kus Putin sõitis Ladaga läbi Venemaa koos ajakirjanikuga. Sealt pärit ka anekdoot "Kuule, kes see Kolesnikov on?" "Ma ei tea, aga Putin on ta autojuht". Huvitav ja lõbus raamat, kuid ei lähe siiski liiga sügavale.

Loetavus: 3
Objektiivsus: jah, aga oleks võinud minna veelgi sügavamale
Üldhinnang: 6
Soovitan: hea meelelahutus Venemaa huvilisele

Anna Politkovskaja
"Putini Venemaa"
Väljaantud: 2006

Tapetud populaarse ajakirjaniku ja Tshetsheenia sõja kriitiku Anna Politkovskaja Putini-kriitiline raamat. Läbi teatud inimeste ja olukordade on proovitud peegeldada mädadenud rezhiimi ja kaost. Ujudes vastuvoolu, tuleb tunnistada, et minu jaoks oli tegemist ebakonstruktiive ja emotsionaalse raamatuga, mis ei proovinud objektiivselt kritiseerida ja lahendusi pakkuda, vaid proovis luua groteski ja shokki. Uurivalt ajakirjanikult oleks oodanud just konstruktiivsust mitte mõnes mõttes kahtlase väärtusega "shokiajakirjandust".

Loetavus: 1 (pidevalt füüsiliselt ebameeldivate olukordade kirjeldus)
Objektiivsus: objektiivne kuid kitsalt vaatav
Üldhinnang: 5
Soovitan: tõesti mitte

Anna Granatova
Klan Jeltsinyh
Väljaantud: 2010

Väga huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud lugu president Boris Jeltsinist ja tema perekonnast ning mõjusfääri kuuluvast kaaskonnast.

Loetavus: 3
Objektiivsus: jah
Üldhinnang: 8, soovitan

Boris Nemtsov
"Ispoved buntarja".
Väljaantud:

Ühe peamise Venemaa kehtiva rezhiimi vastase opositsionääri Boris Nemtsovi päeviku tüüpi jutustus oma elust ja vaadetest. Nemtsov oli Jeltsini valitsuse üks juhtivaid noori reformaatoreid ning praegu üks peamiseid Putini kriitikuid.

Loetavus: 3
Objektiivsus: päevik

Üldhinnang: 7
Soovitan: kui huvitab Venemaa poliitika, jah

Stewart Lansley, Mark Hollingsworth
"Londongrad. Iz Rossii s nalichnymi"
Väljaantud: 2009

Inglise ajakirjanike kaasahaarav jutustust neljast Vene oligarhist - Boriss Berezovskist, Oleg Deripaskast, Mihail Hodorkovskist ja Roman Abramovichist. London on alati olnud venelaste üks lemmikpaiku ning Inglismaale suunduvad nii suured raha ja oli-ja minigarhivood Venemaalt, et linna on hakatud juba nimetama Londongradiks.
Huvitavaid fakte raamatust: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/05/raamat-londongrad-sularahaga-venemaalt.html
http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/05/londongrad-cashiga-venemaalt-ii.html
Loetavus: 3
Objektiivsus: 3
Üldhinnang: 9
Soovitan: igati

Andrew Jack
"Inside Putin´s Russia"
Väljaandmisaasta: 2005

Pikaaegse Financial Timesi Moskva korrespondendi Andrew Jacki tagasivaade Venemaa iseseisvuse kujunemisele läbi oligarhia, erastamiste ja võimuvõitluste prisma.

Loetavus: 2
Objektiivne: jah
Üldhinanng: 7
Soovitan: jah (valmistuge kirja ja faktitiheduseks)

Boriss Jeltsin
"Kesköised päevikud"
Väljaandmisaasta: 2000

Mida öelda presidendi päeviku kohta, mille on kirjutanud hoopis Jeltsini perekonda kuuluv Jeltsini tütre selleaegne mees Valentin Jumashev. Seda, et hästi kirjutab?

Loetavus: 3
Objektiivne: ei
Üldhinnang: 5
Soovitan: ei

Vadim Samodurov
"Pervaja 20. Kto vse eti ljudi?"
Väljaandmisaasta: 2008

Huvitav ja faktitihe ülevaade Venemaa 20 rikkaimast inimesest. Hästi kirjutatud huvitavad lood, mis avavad uusi vaatenurki niigi tuntud inimestele.

Loetavus: 3
Objektiivne: jah
Üldhinanng: 8
Soovitan: jah

Rockefellerid ja Nobelid vene naftaturgu jagamas

2011-08-27T10:37:00.000+03:00

Rockefellerite dünastia isa John Rockefeller (pildil) oli avastanud enda jaoks nafta juba 1860ndate aastate keskpaigas. 1870ndate lõpuks töötles Rockefeller oma Standard Oli ettevõtte all üle 90% kogu Ameerika naftast, petrooleumi turul oli samasugune absoluutne domineerimine ja Rockefellerist oli saanud esimene maailma miljardär. 1880ndatel tuli enamus maailma naftast ikka veel Pennsylvaniast, Ameerikast aga sealsed naftaväljad hakkasid tühjenema ja nõudlus Rockefellerite dünastia ühe peamise sissetulekuallika petrooleumi vastu hakkas oluliselt kahanema.

Kuigi Venemaa oli petrooleumi tootnud juba mõnda aega, domineeris ka 19. sajandil Venemaa petrooleumi turgu Standard Oil. Just nemad tõid maale petrooleumi hoidmiseks sobilikud 1-barreli suurused tammepuust tünnid, mis kaalusid just nii palju, et üks inimene tõsta jõuaks. Standard Olii positisioon Venemaa petrooleumi turul tundus kõigutamatu kuni Bakuus hakkas odavamat Vene naftat puurima rootslane Robert Nobel. Tõesti, tegemist oli ühe liikmega Nobelite dünastiast, mida kutsuti tänu relvatoodangule ning dünamiidi leiutamisele „surma müüjaks“. Hiljem, Nobeli auhinna jagamisega, on need ajaloolised faktid küll tuhmunud.

Nobelid olid just saanud Saksa leiutajalt Rudolf Dieselilt eksklusiivse õiguse diiselmootorite tootmiseks Venemaal ning peatselt asutas Emanuel Nobel (pildil) oma diiselmootoreid tootva tehase Peterburis – Russian Diesel Company. Diiselmootoreid hakati kasutama ka naftapumpade juures ning see langetas veelgi niigi odava Bakuu nata omahinda. Bakuu nafta oli ligi poole võrra odavam toota kui USA naftat, USA nafta transport oli kallis ning Euroopa poolt seatud tollimaksued kõrged. Innovatiivse Ludwig Nobeli saabumist Bakusse 1876 aastal võibki pidada Venemaa naftatööstuse sünniks. Sajandi lõpuks oli vendade Nobelite firma Branobel piirkonna suurim naftatootja 70 miili naftatorutiku infraga. 1878 ehitas Nobel ka esimesed naftatankrid maailmas ja 10 aastat hiljem sõitsid 2 tema tankrit ka Balti meres ning ligi 150 Venemaa vetes.
Nobel osutus ga reaalseks konkurendiks ka Rockefelleritele. Kui 1882 aastal enne Bakuu naftapuurtrnide avamist töötles USA 85% maailma naftatoodangust, siis Bakuu odavate naftaväljade avamise tagajärjel langes USA osakaal vaid 53%ni.

1888 aastal kinkis tsaar Aleksander III Emanuel Nobeile vene kodakondsuse teenete eest venema relva- ja naftatööstuses, mille Emanuel ka tänulikult vastu võttis. Samuti kuulus Nobel üle paarikümne aasta Venemaa keskpanga nõukogusse. Kuigi osava lobitöö tulemusena sõlmisid Rockefeller ja Rotscildid Bakuu naftapiirkondade rendilepingu, jäi Branobel kuni bolshevistliku revolutsioonini Venemaa suurimaks naftatootjaks. Kas vastab tõele või mitte, et Rocerfellerid-Rostchildid finantseerisid ka 1917 Suurt Oktoobrirevolutsiooni, aga 1918 riigistati Nobeli varad, pandi Baku naftaväljad põlema ja 1920 ostis Rockefeller Nobeli ettevõtte jäänused, uskudes, et bolshevikud ei jää võimule. Ilmelt võib seega nimetada Venemaad kahe maailma suurima finantsgeeniuse – Sorose ja Rockefelleri suurimaks valeks panuseks. Või siiski mitte? Vastavalt mingile teooriale oligi naftaimpeeriumeid omavate Rotschildide-Rockerfellerite tellimus Leninile ja Stalinile, et Venemaa Nõukogude korra ajal ei muutu agressiivseks ja dominantseks naftaturu mängijaks. On see siis vandenõu teooria või mitte, on muidugi raske öelda.
1911 aastal mõisteti Rockefelleri ettevõte antimonopoli seaduse rikkumises süüdi ning jaotati 34 eraldi ettevõtteks k.a. Conoco, Chevron, Esso ja Mobil.

Ligi sada aastat peale isa esimest huvi Venemaa vastu, valiti dünastia juht David Rockefeller Vene-Ameerika pangafoorumi liikmeks, kes nõustas Boris Jeltsinit majandusreformide suhtes. Chevron-Texaco ja Exxon Mobili poolt Mihail Hodorkovskile Jukose ostu pakkumist võib seega peaaegu ajalooliseks lugeda – on ju mõlemad Nobeliga konkreerinud ja bolshevike toetanud Standard Oili tütred.

John D. Rockefeller suri 86 aastaselt, jättes endast maha luuletuse:

I was early taught to work as well as play,
My life has been one long, happy holiday;
Full of work and full of play-
I dropped the worry on the way-
And God was good to me everyday.

My name is Rust. Mathias Rust.

2011-08-21T00:55:00.004+03:00

Praeguseks on vist juba piisavalt kajastanud Nõukogude Liidu kokkuvarisemise teooriaid, mälestusi, memuaare ja mõtisklusi. Sellepärast teeksin NSV Liidu langemise tähtpäevaks hoopis väikese mälestusretke sündmusele, mis võimaldas Mihhail Gorbachovil läbi viia suurim sõjaväe kaadrimuudatus alates Stalini aegadest. Kaadrid (sõjaväe ülemjuhtimises) võivad otsustada kõik.
28. mail 1987. aastal maandus Punasel väljakul 19-aastase sakslase Mathias Rusti poolt juhitud väikelennuk Chessna 172. Täpsemalt tegi ringi väljaku kohal, maandus sillale ja veeres väljakule. Miks ta seal maandus? Rusti enda sõnade kohaselt, „et luua silda Ida ja Lääne vahel“. Kuidas ta seal sai maanduda? Vastavalt mitmetele arvamustele mitte sellepärast, et teda ei oleks kordagi radaril nähtud, enamuse ajast nähti ja isegi jälitati, vaid pigem sellepärast, et kõrgemalt, kõige kõrgemalt, oli antud käsk lennuk läbi lasta. Ja veel need paar korda, kus väikelennuk aeti segamini kohaliku vene lennukiga. Ning ilmselt ei tulnud kahjuks ka see, et samal päeval tähistati piirivalvurite päeva. Teiselt poolt, kes seda enam teab. Peale Korea reisilennuki allatulistamist olid antud selged juhised mitte alla tulistada rahumeelsetena paistvaid lennukeid ilma kõige kõrgemalseisvate korraldusteta, kaitseminister ja Mihail Gorbachov aga olid samal ajal Berliinis Warssavi pakti riikidega läbirääkimistel.
Nii või teisiti tuli sündmus aga vägagi sobival ajal noorele NLKP peasekretärile Mihail Gorbachovile, kes oli hiljuti alustanud oma kaadrimuudatustega, kuid sõjavägi oli endiselt domineeritud „vana kaadri“ poolt. Nüüd aga avaldasid Mihhail Gorbachov ja „perestroika ja glasnosti arhitekt“ Aleksander Jakovlev oma sügavaimat nördimust riigi kaitsesüsteemi nõrkuse üle ja tegid teravaid avaldusi laialdase reformide vajaduse järgi. Üle 200 kõrgeimate auastmega sõjaväelast anti kohtu alla, kaitseminister ja õhukaitse minister ning praktiliselt kõigil juhtivatel sõeväelistel positsioonidel olnud isikud vabastati ametist ning vabanenud kohad täideti reformaatorite valitud inmestega. Kes aga andis käsu lennuk läbi lasta ei selgunudki.

Mis on saanud aga loo peategelastest?

Loomulikult arreteeriti Rust koheselt ja mõisteti vangi 4 aastaks, kuid lõpuks veetis Lefotrovo vanglas vaid 432 päeva. Samuti sai ta 100 000 dollari suuruse trahvi Soome piirivalvelt kuna peale Soomes tankimist lülitas Rust sidevahendid välja ja Soome piirivalve tõstis hädaolukorra ning suundus teda otsima kohas, kus lennuk kadus radarilt. 1989 aastal pussitas Rust medõde ning mõisteti aastateks vangi, kuid karistus lühendati hiljem 15 kuule. Juhtumile järgnesid mitmed süüdimõistmised vargustes, kaks abielu ja pöördumine hinduismi. 2009 aastal nimetas ta ennast lihtsalt professionaalseks pokkerimängijaks.

Mathias Rusti lennuklubi tõi lennuki Saksamaale tagasi. Algselt 72 000 saksa marka maksnud lennuk müüdi jaapani ärimehele 160 000 saksa marga eest, kes hiljem loovutas selle Saksa Lennundusmuuseumile.

Mihhail Gorbachov sai Nobeli rahupreemia, on siiani kallis ja nõutud key-note esineja, peab ennast aktiivseks demokraadiks ja on asutanud omanimelise fondi.

Ja lõpuks nimetasid moskvalased mõnda aega Punast väljakut Sheremetjevo-3 (Sheremetjevo 1 ja 2 on teadaolevalt olemasolevad lennujaamad), kohalikud miilitsad lisasid oma häirekoodidesse kutsungi „lennuk maandub“ ja president Lennart Meri nimetas oma koera nimega Mathias Rust.

Venemaa uued mänguasjad

2011-08-19T17:56:00.000+03:00

Vene lennutööstusel, samas ka sõjatööstusel oli sel nädalal väga tähtis sündmus. Lennundusmessil MAKS 2011 esitleti viienda põlvkonna "nähtamatut" (stealthy) hävitajat T-50, hakkab asendama tuntud hävituslennukeid MIG-29 ja SU-27. Tegu on seega olulise sõjalennukiga, mida käis kaemas lennunäitusel ka peaminister Vladimir Putin isiklikult. Muuseas vana MIG-29 esitlus ebaõnnestus ja uus T-50 lendas nagu berkut - vene kuldne kotkas. (Kuigi Berkut on SU-47 nimi). Meenutuseks, et MIG-28l oli kõrvalosatäitja toll ka filmis Top Gun.

Tootearendus on muidugi tore, aga venelased on viienda põlvkonnaga natuke hiljaks jäänud - ameeriklastel on vastav F-22 Raptor juba 2005 aastast kasutuses (esilennu tegi lausa 1997), F-35 on oma esilennud teinud ning katsetoodang valmis. Need ongi T-50 peamised ja siiani ainsad rivaalid.

Huvitav detail on, et hävitajad valmistatakse koostöös mitte just kõrgtehnoloogia maana tuntud Indiaga. Mis annab omakorda tunda hinnas ja vene-india toodang maksab 100 miljonit hävitaja eest, samas kui

USA viienda põlvkonna hävitajad maksavad 150-300 miljonit dollarit.

Lennukeid kavatsetakse toota 40 aasta jooksul 1000 tk, sellest 250 Venemaale, 250 Indiasse ja 500 muudesse maadesse. Seda on palju, arvestades, et F-22 hävitajaid on valmistatud kokku alla 200.

Kui T-50 tõesti ühel päeval seeriatootmisesse jõuab, mis võib juhtuda, et 5-10 aasta jooksul, demonstreerib see igatahes Venemaa suutlikust. Vastukaaluks USA hävitajatele Euroopas loodud ja ka NATO kasutatav radaritele nähtav hävituslennuk Eurofighter oleks nähtamatult ja nägijale T-50 suhteliselt lihtne saak.

Järelvalve alla enne kuriteo sooritamist

2011-08-16T11:25:00.000+03:00

Vastavalt uuele veel kinnitama seadusandluse muudatusele võib Vene politsei (NB!) hakata kuritegusid ennetama, seades potentsiaalsed kurjategijad vaatluse alla, koduaresti või tellides psühholoogilise kontrolli.

Tegemist ei ole Tom Cruise filmis “Minority report” basseinitäie selgeltnägijatega vaid politsei kavatseb hakata aktiivselt monitoorima pressi, vastu võtma kaebuseid ja vihjeid kodanikelt isikute kohta, kellel kahtlustatakse kalduvusi kuritegelikkusele. Kahtlustatavat isikut on politseil õigus üle kuulata ning vajaduse korral rakendada ennetavad meetmed – näiteks seada pideva järelvaate alla, suunata psühholoogilisele või võõrutusravile, seada lähenemiskeelud või liikumispiirangud.

Plaan on tekitanud vastakaid tundeid ühiskonnas – kena ju kui kuritegusid suudetakse ennetada, aga samas, mis oleksid piisavad filtrid, et mitte piirata õiguseid täiesti seaduskuulekatel kodanikel. Alati on teemaks olnud ka miilitsa liigse omavoli kasutamine ning vaevalt, et antud kombe on päris välja juurutanud ka politsereform, mis eeldas kõikide miilitsate ümberõpet politseinikeks ning kaotas ridadest 22% miilitsatest.

Huvitav oleks teada, kuidas täpselt filtrid tööle hakkavad (tavaliste kodusete nägelusete tagajärjed? majanduskuritegude ennetamine?).

Küsimus ei olegi ju niivõrd selleks, kas mõte on õige või mitte, vaid pigem selles, kuivõrd süsteem tegelikus elus õiglaselt tööle hakkas. Kas seadusmuudatused annaksid rohkem võimalusi politseile võimu ärakasutamiseks või tõesti õnnestuks teha niivõrd objektiivsed filtrid, et kasutegur oleks päeva lõpus suurem kui kahjutegur.

Kuidas antud seadus ei riku Konstitutsioonilisi õiguseid, ei ole veel suudetud selgitada (nt koduarest enne kui sa oled reaalselt midagi sooritanud) ja praegu on projekt avaldatud just ühiskondlikuks aruteluks.

Minu Ukraina!?

2011-08-09T19:38:00.000+03:00

Kuna õnnestub kohal viibida Ukrainas üsna ajaloolisel perioodil, vaadata nii kõrvalt kui seestpoolt olukorda ja see olukord on seotud ka Venemaaga, siis seekord blogi Minu Ukraina.

Vene pärand, mis on pärit Ukrainast

2011-07-31T12:10:00.006+03:00

Vene fotoaparaadid – nõukogude ajal võimalik, et enim valmistatud fotoaparaate FED toodeti 1934-1990 Ukrainas, Harkovis. Nimetus FED on tuletatud Feliks Edmundovitsh Dzerzhinski nimetähtedest ja esimene mudel FED-1 oli koopia Leica II.

Vene tankid – II Maailmasõjas ühed kasutatuimad kesksuurusega tankid T-34 olid toodetud samuti Harkovis. Tank võib meenuda ka filmist „Neli tankisti ja koer“ (rahvapealkirjaga «Три поляка, грузин и собака».

Vene raketid - Kanderaketid Zenit ja Tsüklon on valmistatud Oranzhi printsessi ja endise peaministri Julia Timoshenko kodulinna Dnepropetrovski “Juszmashi”tehases. Enamuse rakettide juhtimissüsteem on aga väljatöötatud Harkovis (video jutu all).

Vene õigeusk – 988. aastal võttis Kiievi-Vene suurvürst Vladimir I vastu Õigeusu usutunnistuse Bütsantsist ning aja jooksul sai Kiievi-Vene riigiusuks vene õigeusk, mille juht Kiievi Metropoliit allus Konstantinoopoli patriarhile.

Zaparozhets – Zaparozhetseid tootis Ukrainas, Zaporozjes asuv ZAZi tehas perioodil 1958-1994. Väike rahvaauto oli paljude naljade inspiratsioooniks. Istub mees puu otsas „Zaparozhetsis“. Alt hüüab miilits „Kodanik, miks te auoga puu otsas olete?“ „Ei, ma teadsin, et Zaporozhets on väike ja nõrk, aga et ta veel

koeri ka kardab?“

Vene lennukid – Kõik An tüüpi lennukid on toodetud Ukrainas, riiklikus Antonovi tehases (O.K. Antonovi nimeline teaduslik tehnikakompleks). Paljudel lennukitel on ka Ukraina keelsed nimed lisaks numbrile nt. transpordilennuk An-225 on ukraina keelse nimega Mriya (unistus) ja NATO klassifikatsioonis Cossack (kasakas), An-10 "Ukraina".

Leonid Brezhnev - NLKP Keskkomitee I sekretär, peasekretär ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees aastatel 1964-1982 on pärit Dneprodzerzhinskist, Dnepropetrovski kubermangust ja

Dnepropetrovskist alustas tulevane NSV Liidu juht ka oma poliitilist karjääri.

Vera Brezhneva – Leonid Brezhnevi kodukandist pärit Ukraina lauljanna, kodanikunimega Vera Kiperman. Vera oli varem osa tüdrukutetriost VIA Gra, nüüd teeb aga väga edukat soolokarjääri. (vt video). Ukrainast on pärit ka muusikud Potap, Nastja Kamenshik, Boomboks.

Sorose elu halvim tehing - Venemaa

2011-07-30T12:18:00.001+03:00

Sellel nädalal teatas meie aegade üheks suurimaks investoriks peetud Georg Soros, et tagastab välistele investoritele nende raha ja jätkab vaid perekonna varade haldamisega. Kuigi otsust kajastatakse kui Sorose „pensionile minekut“, peaks märkima, et tagastatakse vaid 1 miljard dollarit ja jätkatakse finantsinspektsiooni poolt vähem reguleeritud perefondi formaadis 25 miljardi dollari investeerimisega.

Mida paljud Sorosest mõeldes aga ilmselt ei mäleta on, et tema meelest suurim ebaõnnestumine toimus just Venemaal, kuigi valesid panuseid Venemaa kohta oli rohkem kui üks.

Vene riigiettevõtete erastamise kuldajal oli üks ettevõtteid, millele imetlusega vaadati, riiklik telefonisüsteem Svjazinvest. 1995a., kui ettevõte toodi enampakkumisele, kukkus aga pakkumine läbi. Kõige rohkem oleks ettevõtte eest pakkunud Itaalia riiklik telefonifirma Stat, kuid võitnud pakkumine lükati tagasi, ametlikult teatades, et ei jõutnud mingites investeerimistingimustes kokkuleppele. Tegelikuks põhjuseks peetakse FSB muret, et riigi strateegiline võrk satub teise riigi omandusse. Teise Svyazinvesti erastamiskatse algatas üks seitsmest esioligarhist Vladimir Gussinski, korraldades pakkumise konsortsiumilt Hispaania Telefonica, Credit Swiss First Boston ja Alfa Bank. Kindralitega jõustruktuuridest joodi viina, erastamise eest vastutava Anatoli Chubaisiga räägiti pehmemalt läbi. Mis oli aga tõeline oht meediamagnaat Gussinski erastamiskatsele, oli teine esioligarh Vladimir Potanin. Seesama Potanin, kes varjutas pikki aastaid oma tulevase tandemi teist poolt, praeguse põlvkonna oligarhi ja nn. opositsioonipartei juhti Mihail Prohhorovi. Oht Potanini näol ei olnud vaid Potanini vara – haldas ju ta pank tolliameti ja muude riigiasutuste raha, vaid ka Potanini poolel olev finantsist Georg Soros. Selleks ajaks oli Soros juba nakatunud Venemaa-pisikust ja nakatajaks oli Boris Nemtsov – Boriss Jeltsini valitsusmeeskonna noor ja andekas reformist ja pikkajaline tegelik praeguse valitsuse opositsionäär.

Sorose tunded Venemaa vastu olid vasturääkivad. Ühelt poolt eelistas ta mitte osaleda finantsinvestorina maades, kus ta oli olulises mahus filantroop, ja seda ta ju Venemaal oli. Ta oli finantseerinud uute parandatud ajalooõpikute väljaandmist, toetanud mitmeid muidu väljasurevaid kultuuriajakirju, loonud stipendiumid tudengitele ja teadlastele, osalenud diskussioonides kodanikuühiskonna tähtsusest Venemaal. Teisest poolt oli see ka võimaluste aeg. Aastal 1995 oli Boriss Berezovski kutsunud Sorose osalema Sibnefti erastamises, investeerides vaid 10-15 miljonit dollarit. Soros keeldus, pidades riski liiga suureks kuna uskus kommunistide tagasitulekusse võimule. Kommunistid ei tulnud tagasi, Sibneft müüdi 100 miljoni dollariga ja oli aasta hiljem turuväärtuselt üle miljardi dollari. 1997 aastaks oli Soros noore reformaatori Nemtsovi veenmisel mängudes osalemiseks valmis. „Ma näen teed, mida mööda võib minna röövkapitalismist tegelikku kapitalismi,“ uskus Soros aastal 1997 ja mõned päevad peale julgustavat kommentaari laenas lühiajaliselt raha Venemaa valitsusele pensionite ja palkade väljamaksmiseks. Ja nii otsustas Soros investeerida 1,9 miljardit dollarit Svjazinvesti ostuks koos Potanini, Reneissance Capitali ning mõndingate muude investoritega, plaaniga müüa osalus kiiresti edasi strateegilisele huvilisele kolmekordse kasumiga. Soros ja Potanin võidsid oksjoni ja said aktsiatega kaasa kaotanud meediamagnaatide Berezovski ja Gussinski poolt algatatud „pankurite sõja“, mida peetakse algse seitsmikoligarhi domineerimise lõpu alguseks. Teine aktsiatepakk 25% väärtuses müüdi, kuid uuele seltskonnale ja oluliselt väiksemas väärtuses. 2004 aastal müüs Svjazinvesti enampakkumisel võitnud konsortsium oma aktsiapaketi tuntud naftaärimehele Leonid Blavatnikule 625 miljoni dollari eest, kaotades 1,3 miljardit dollarit. Hiljem on Soros ise nimetanud seda oma elu halvimaks tehinguks.

Iseenesest olid ka muud katsed Venemaa mängudes osaleda. 1993 aastal toetas Soros miljoni dollariga Jeltsini meeskonda, et võita umbusaldushääletusel Jeltsini reformide suhtes. 1998. aastal küsis Venemaa valitsus Soroselt taas lühiajalist laenu, mille peale Soros avaldas Financial Timesis üleskutse välisriikidele anda Venemaale kiiresti laenu 15-20 miljardit dollarit ning kutsus üles Venemaad devalveerima rubla. See oli kriisi avalik algus, samal päeval peale avaldust langes börs 15%. Soros, olles ise rublasse ja riigi võlakirjadesse investeerinud, kordas korduvalt ja pidevalt, et devalvatsioon kahjustab ka teda ja ei ole panustanud rubla langusele.

Kuigi 1998 aastal Soros kirjutas, et „Venemaaga ei tasu enam arvestada“, sisenes ta taas turule, ostes 42% RPFB pangast, millest ta väljus lõpuks 2005a. Kui Svjazinvesti nimetab Soros oma kõigi aegade halvimaks investeeringuks, siis ega Venemaa ei ole talle ka üldiselt harjumuspärast edu toonud ning üldiselt hindab Soros, et Venemaa investeeringud läksid talle maksma 2 miljardit dollarit.

Kuhu voolab raha?

2011-07-03T11:12:00.002+03:00

Perioodil 2000-2008 on maailmas suurim ebaseaduslikult teenitud raha väljavool toimunud Global Financial Integrity andmetel Hiinast, Venemaalt, Mehhikost ja Saudi-Araabiast. Venemaalt on antud perioodil välja voolanud 193 miljardit ebaseaduslikult omandatud dollarit ja seda peamiselt maksusoodustustega Küprosele (http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/10/maksuparasiit-kupros.html). On ju Küpros ka suurim välisinvestor Venemaale. Ehk siis Venemaa rikaste topi tasuks pigem Küprose tasandil koostada.

Mai alguses külmutati Muammar Gaddafi, Ben Ali ja Mubaraki varad. Ainuüksi Gaddafil külmutati varasid 11 maal 62 miljardi dollari eest. My Private Banking ülevaatest aga selgub, et (eks)diktaatorite varahaldus või hoiustamine on vägagi kasumlik teenus kuna ajalugu on näidanud, et vaid pooled varadest tagastatakse raha kodumaale ja ülejäänud poole saatus oleneb hoiustajast riigst. Shveitsis võib varasid külmutatuna hoida kuni 6 aastas, Saksamaal kuni aasta ja USAs presidendi korraldusega tähtajatult. Euroopa pretsedendi on siiani loonud Jean-Claude Duvalier – Haiti president, kes pidi maalt põgenema 1983 aastal. Süüdistatuna riigi varade riisumises ta kontod külmutati ja siiani.

Pangad, kus asuvad külmutatud varad on kohustatud tagastama varad kodumaale vaid juhul kui kodumaa suudab tõestada, et varad on ebaseaduslikult omandatud ja Shveitsi puhul teha lausa investeerimisplaani, mida lahtikülmutatud varadega tehakse. Mõlemad või üks neist on tihti vägagi suur väljakutse kuna raha ei laeku ju otse omanikult kontrole vaid käbi läbi mitmete maade ja vahendite (trustid, fondid, varade ost-müük jne). Kuni varad on külmutatud, on keelatud neid investeerida, kui d sama keeruline on tuvastada, kas pangad tegelikkuses investeerivad neid edasi või mitte, ei seisa ju antud miljardid nurgas seifis kirjaga „külmutatud raha“. Samas on ka nimekiri 700 000 PEPist (Politically Exposed Person), kelle suhtes peaksid pangad eriti tähelepanelikud olema, aga ei tule ju Kaddafi ise raha kontris kontole panema.

Samas on ka juhtumeid, kus riik ise ei taha algatada menetlust, et tõestada raha päritolu ja tagasi nõuda. Nii otsustas 2008a. Libeeria parlament ühehäälselt mitte alustada menetlust endise presidendi Charles Taylori varade tagastamise suhtes.

Ja isegi kui on tõestatud raha kuritegelik päritolu ja koostatud investeeringute plaan, võib tekkida lisaküsimusi. Näiteks USA on teatanud, et teatud osa Gaddafi 33 külmutatud miljardist võidakse hoopis üle anda opositsioonile.

My Private bankingu andmetel on 25 eri maade tippoliitikut viimase kümne aasta jooksul oma maadest välja viinud 140 miljardit ebaseaduslikult teenitud dollarit. Vaid 5% sellest on õnnestunud tuvastada ja külmutada ja vaid pool sellest omakorda tagastada kodumaale. Üldiselt aga hindab GFI ebaseaduslikul teel teenitud raha mahtu, mis on kodumaalt välja viidud aastal 2009 1,3 triljoni dollarini, kasvades 0,3 triljoni võrra aastast 2000.

Ja samas, tulles ringiga tagasi Venemaa juurde, kolmandik 1 miljardist maailma vaeseimast inimesest elab just maades, kus on on kõige suuremad loodusvarad. Süüdistati ju tegelikult ka Hodorkovskit läbi naftaskeemide raha ebaseaduslikus kantimises. Samas, mingid varad jäävad ka kodumaale. Lõpetuseks pildikesi endise presidendi Vladimir Putini majast. Spekuleeritud palgasummaga u. 69 000 eurot aastas ja maja hinnaja 1 miljardit dollarit, tuleks majaostuks teenida 10 000 aastat. Mitte et ma millelelgi vihjaks.

Abiks oli ajakiri RBK.

Persoon: Mihhail Prohhorov

2011-06-27T20:05:00.001+03:00

Kui Vene oligarh Mihhail Prohhorov teatas, et asub uue opositsioonipartei Õiglane Üritus (Pravoje Delo) etteotsa, hingasid osad kergendatult. Lõpuks on valitsevale erakonnale vastukaal olemas. Ainus, mis mina antud uudisest välja lugesin oli, et valimised on lähenemas ja loodud on ka kontrolli all olev opositisoon. Nagu ütles president Dmitri Medvedev, riigis peab ju kaks parteid olema.

Millest siis selline skeptilisus? Vastust võib otsida nii minevikust kui ka olevikust. Kremli minevik on näidanud, et näilise opositsiooni loomine näiteks Vladimir Zhirinovzki kaasabil, et laiendada kontrolli alla tulevaid hääli, ei ole midagi uut. Oligarhide minevikust on ühelt poolt näide Mihhail Hodorkovskist ja samas teisest poolusest

Mihhail Prohhorovi äripartnerist Vladimir Potaninist. Üks on pikemat aega vangis, teine kingib peaministrile tänavaid ja kirikutele ikoone ja on ...seal kus tahab.

Mihhail Prohhorov on Venemaa kolmandaks rikkaim mees ning Forbes hindab tema varandust 17 miljardile dollarile. Erilise mässajana ta siiani silma torganud ei ole, kui välja jätta tema peolembus ja ajalooline sündmus Courcheveli suusakuurortist, kus Prohhorovi peeti 4 päeva kinni kahtlusega prostitutsiooniäris osalemises. Politsei nimelt kahtlustas, et Prohhorov tõi kohale hulga modelle oma rikastele ärimeestest sõpradele (kuigi selle kahtlusega võiks kinni panna olulise osa Vene ärieliidist ja rohkem kui neljaks päevaks) New Jersey korvpallimeeskonna ost ei olnud just suurem skandaal aga tagasi minevikku.

Mihhail Prohhorov sündis 1965. aastal Moskvas spordikomitee juhi ja Moskva masinaehituse instituudi kateedrijuhataja pojana. 1988 astus Prohhorov komparteisse ja aasta hiljem lõpetas cum laude Moskva finantsinstituudi rahvusvaheliste majandussuhete eriala. Järgnevatel aastatel juhtis Prohhorov mitut finantsorganisatsiooni ning erastamislainel moodustas tandemi vanema ja endast paremate suhetega Vladimir Potaniniga –esimesest eshelonist pea ainsa oligarhiga, kes ei suutnudki valitsusega tülli minna. Koos asutati ONEKSIM pank ning erastamiskonkurssides õnnestus saada osalus maailma ühes suurimas terasetootjas ning investeerimisfondide hilisemas lemmikus Norilsk Nikkelis. Peale lahkuminekut partnerist Potaninist jäi Prohhorovile osalus paljudes ettevõtetes k.a. „Russkij Aluminium“, „Poljus Zoloto“, energiakompaniis „Kvadra“, juhtivas investeerimisfirmas Reneissance Capital, elektriautotootjas E-Mobilis ja meediagrupis RBK. 204-sentimeetrine Prohhoriv on nii Vene Biatloni Liidu juht kui ka korvpalliklubi New Yersey omanik.

Huvitavatest faktidest nii palju, et 2009a. võttis Prohhorov ennast arvelt maha Moskva elanike registrist ja registreeris end kodukülas Erudas Krasnojari maakonnas. Kuna samasse perioodi langeb ka tema 50% aktsiate müük partnerile Potaninile, sai koduküla eelarve ligi 600 miljoni dollari võrra täiendust.

Minevikust tuleviku tulles on detsembris Venemaal oodata parlamendivalimisi ja märtsis presidendivalimisi. Hiljuti valiti oligarh liberaalse erakonna Õiglane Üritus juhiks ja oligarh lubas koheselt esitada väljakutse peaminister Putinile. Putinile sellepärast, et peaminister on ka juhiva erakonna Ühtne Venemaa juht. Valimisteks on Prohhorov lubanud kulutada nii oma kui ärimeestest partnerite raha ehk mis on parem opositsioonist, kes finantseerib ennast ise, toetades vajadusel sinu missiooni.

Nagu ma omal ajal arvasin, et Hodorkovskit ei pandud mitte sellepärast vangi, et ta oleks osutanud reaalset poliitilist ohtu presenidendile (rahvast ei valiks oligarhi presidendiks), nii ei usu ma ka, et praegune oligarh esitab reaalset ohtu presidendile või peaministrile (tegemist on peaministri kontrollitud ja lubatud olukorraga).

Kokkuvõtlikult, ma arvan, et on loodud uus opositsioonipartei, mis peaks petma ära need, kes tahavad uskuda vabadusse ja illusioonidesse Venemaal. Kes ei usu illusioonidesse, võiks seda pigem tõlgendada kui Kremli soovimatust kontrolli käest lasta tulevastel valitsemistel. Rahvas näitab üles rahutust, järelikult tuleb anda valikuid. Kontrollitud valikuid, kuigi ma loodan, et eksin.

Videos paroodia Prohhorovile ja tema E-mobiilile:

Samuti , oh üllatust, peaminister Putin "opositsionääri" Prohhorovi E-mobiilis.

Peaministri uus ihufotograaf

2011-06-27T08:45:00.001+03:00

Itaalia peaministri Silvio Berlusconi komme ümbritseda ennast ilusate naistega ei tohiks tulla kellegile üllatusena. Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ei imesta, kui teatud kombed nakkavad. Viimased nädalad on tõmmanud tähelepanu isegi Eesti Ekspressi külgedele sattunud Vene peaministri Vladimir Putini ihufotograaf 25-aastane Jana Lapikova.

Miss Moskva finalist, pesumodell ja majandusteaduskonna lõpetaja Jana Lapikova on täiendanud Kremli ametlike fotograafide read, tööülesannetega jäädvustada eelkõige peaministrit ning tema tegemisi. Nagu selgitab peaministri pressisekretär, ei suudetud sobuvat kandidaati kaua aega leida kuna “sobilikke kandidaate ei rahuldanud palk, mis on palju madalam kui rahvusvahelistes agentuurides“.

Praeguseks aga soovibki RIA Novosti töökogemusega Jana saavutada tunnustust just fotograafina.

Nagu kommenteeris ka peaministri pressisekretär „me ei palka fotograafe lähtudes soost.

Tegemist on tõesti hea asjatundjaga ja tema modelliminevik ei puutu meisse. Igaljuhul ei ole ju tegemist kuriteoga“.

Tõesti, tegemist ei ole kuriteoga, selles ei olegi keegi kahtlustanud, aga... Kas tervitada saab? Tervitaksin härra Tallinna linnapead.

PS. Härra presidendi ihufotograafiks sai Izvestias Kremli fotograafina töötanud Ekaterina Shtukina.

Parimad nõukogude ja tsaariaja reklaamid

2011-06-26T11:27:00.000+03:00

Väike ülevaade helgematest hetketest, tsaariaja ja NSV Liidu reklaaminduses. Kui tsaariajal olid reklaamid rohkem kunstilised ja suunatud kesk- ja kõrgemale klassile, siis nõukogude reklaamid olid suunatud masstarbijale, kandes enamjagu lihtsat sõnumit tüüpi "ostke, tarbige, kõik ostavad, kes muu kui ..." jne.

Domineerisid eelkõige sigarettide ja toiduainete reklaamid.

Parimad vene reklaamid I

2011-06-25T11:03:00.002+03:00

Väike väljavõte erinevatel konkurssidel ja hääletustel parimaks peetud Vene reklaamidest.

1. Belka
Venelased joovad. Palju. 15-aasta jooksul on keskmine viinatarbimine olnud 15 liitrit puhast alkoholi aastas. Venemaal on 2 miljonit ametlikku alkohoolikut amas kui on 117 ametlikku vaba päeva aastas, mis kõik on ettekäänded joomiseks. Valitsuse poolt tellitud reklaami eesmärgiks oli teadvustada joomise tõsidus ilma klassikalise meditsiinistatistikata, keskendudes vaid ühele aspektile - delirium tremens (võõrutusseisund) ehk vene keeles "belka". Reklaamis näitab belka võõrutusnähtude all kannatava inimese sümptomeid. Video sai äärmiselt populaarseks - kogudes juba esimeste päevadega üle 3 miljoni vaatamise ja saades kajastust üle 200 uudisteväljaandes (k.a. BBC, Euronews)...Aga kes on kudjaplikud, seda ei tea siiani keegi.

2. Lehvita emale

90ndatel riigi tellitud väga populaarne sotsiaalreklaam sõnumiga "pööra lähedasele tähelepanu", et üle elada "hullud 90ndad".

3. Bank Imperial

Legendaarne 5 aastat kestnud 18-osaline reklaamikampaania, mis oli eetris 1992-1997. Üks reklaami autoritest on esimesi legendaarseid copy-writereid ja nüüdseid rezhissööre Timur Bekmambetov (kultusfilm Nochnoi Dozor, Wanted). Reklaamid said lugematus koguses rahvusvahelisi auhindu.

4. MTS

2006a. tehtud reklaamiseeria Vene operaatori MTSi reklaami uuele kõnekaardile, kus Vadik otsib tänaval sõpru.

5. ZAZ-1102

Venemaa võttis 1989.a. antud reklaamiga esimest korda osa Cannesi reklaamifestivalist ja sai Pronkslõvi parima tarbijareklaami kategoorias.

6. Kõige igavam pank

Siiani Venemaa reklaamidele omistatud kõige kõrgema auhinna sai 1996.a. RIKK pank (Hõbelõvi Cannesis). Kuldlõvi sellel aastal välja ei antud ja Pronkslõvi sai sama panga teine reklaam.

7. Moja Semja

Venemaal 2010.a. tõeliselt populaarseks ja lööklauseteks muutunud reklaamide seriaal mahlale "Moja Semja".

8. Ventilaatoritehas

Üks esimesi näiteks 1990ndate reklaamidest, mis kohe ka levis massidesse ja mõned lööklaused on kasutusel veel siiani. Ka tehas on alles ja tegutseb siiani.

9. MMM
Üks Venemaa läbi aegade edukamaid kampaaniaid. Tehtud ilma eelarveta, alguses ilma nägemuseta, ilma..millegita. Ja ometigi Venemaa suurim püramiidskeem, mille edu tagatiseks paljud pidasid just rahvalähedaseid reklaame.

10. Belka II

Venemaa agentuuri BBDO Snickersile tehtud reklaam sai hulganisti rahvusvahelisi auhindasid k.a. festivalidel Golden Hammer 2009, Ad Stars 2009 jt.

Uus Venemaa eliit - ametnike pojad

2011-06-24T12:40:00.002+03:00

Mulle meeldis väga laupäeval Õhtulehest loetud Lauri Vahtre kolumn, kus autor tundis, et käes on põlvkonna ja ajastu vahetus - uus põlvkond ei mõista enam Stirlitzi nalju ja ei nuta enam nähes sini-must-valget lippu. Võib öelda, et ka Venemaal on uus põlvkond ja ajastu sündinud ja selle all ei mõtle ma mitte põlvkonda, kes arvab, et Aljosha on laulja Aleksei Vorobjov, vaid põlvkonda, kes küll teab Aljosha lugu, kuid suhtub sellesse hoopis teist moodi. Peale on kasvamas uus vene eliit - ametnike lapsed.

Eelmisel nädalal määrati asepeaministri ja Putini kauaaegse usaldusaluse Sergei Ivanovi 31-aastane poeg (pildil) Gazprombanki direktorite nõukogusse, täiendades juba pikka uute noorte tippametnike peredest pärit järelkasvude rida. Sergei Ivanov noorem on kogu oma karjääri sisustanud riigiettevõtetes k.a. Gazpromis ja aprillist on ta ka osaliselt riigile kuuluva kindlustusfirma Sogaz juhatuses. Ettevõtte juhtkonna vahetus tuli üllatusena nii ekspertidele kui osadele osanikele, aga tore ju, et on andekaid noori. Ja Gazprombankil omakorda on varasid - pangal on kolmandaks suurim bilansimaht pankade pingereas.

Varem pidi noor Ivanov minema Rosselhozbanki juhatusse, kuid kuna antud panka juhib praeguse julgeoleku nõukogu ja FSB endise juhi Nikolai Patrushevi poeg (pildil), tundus kaks ametniku poega ühes pangas ilmselge liialdusena.

Peterburi linnapea Valentina Matvienko poeg Sergei oli aastaid Peterburi Panga asepresident (sama pank, mille nõukogus on Indrek Neivelt) ning on nüüd riikliku VTB Developmend juht. Meenutaks, et Sergei Matvienko oli ka see, kes ostis koos paari teise osanikuga Tallinna lähedal Pirita jões saare, lubades sellest ehitada "Eesti Rubljovka" ehk rikkurite rajooni. Saare müüs ta sama zhestikalt protestina peale Pronksöö sündmusi.

FSB juhi Aleksander Bortnikovi poeg Denis Bortnikov juhib riikliku VTB panga haru VTB Severo-Zapad.

Riikliku Vneshekonbanki aseesimees on aga sisejulgeoleku juhi Mihail Fradkovi alla 30-aastane poeg Petr Fradkov.

...Ja siis on veel seltskond, kes saab aru, et poliitiku poeg, see on ka PR väärtus. 2005. aastal sai 25-aastane Boriss Jeltsini lapselaps Boriss Jeltsin noorem Midland F1 vormelimeesoknna turundusjuhiks. Ettevõtte olid just ostnud ukraina miljardärid. Aasta hiljem müüdi Midland Spyker Carsile 107 miljoni dollari eest. Oli see nii või mitte, aga ettevõtte varasemad omanikud arvasid, et Jeltsini pojapoeg lisas ettevõttele tuntust ja turundusväärtust.

Kui küünikud ütlevad, et 50 perekonda valitsevad Venemaad (3 korda väiksemas Ukrainas nimetatakse samasugust numbrit), siis oodakem veel vähemalt paari ametikoha täitumist. Samas on antud peresidemete ja pereäride etapp läbi käidud paljudes arenevates maades ja ei ole iseenesest ju mingi ajalooline pretsedent. Kuigi vastavalt McKinsey uuringule suudab vaid 5% ettevõtetest säilitada kolmanda põlvkonna juhtimisel oma esimese põlvkonna turuväärtuse.

Hinnangud on erinevad, kas uustulnudkatest on rohkem kasu või kahju ettevõtetele. Võttes arvesse, et tegemist on riigiettevõtetega, on ettevõtted niigi kantud poliitilistest tuultest. Samas aga sidemed on need, mis tõid järelkasvu juhatustesse ja sidemed on ka need, mis võivad tuua antud ettevõtele edaspidigi edu riigihangetel ja ilmselt ka erasektori lepingutes. Nüüd on ju ettevõtetel ka personaalne nägu - sa tead päris hästi, kes on su äripartner "see on see Vladimir Vladimirovichi asetäitja poeg". Küll aga on poeg ka isa visiitkaart, temaga seotud võimalikud skandaalid mõjutavad ka isa käekäiku ja sellepärast ei kiirusta mitte kõik valima pojapoliitika teed. Need aga kes riskivad, garanteerivad oma järelkasvule juriidiliselt korrekste korraliku sissetuleku ja karjääri.

Tulles Nõukogude Liidu pärandist võib antud põlvkonda koos oligarhide lastega pidada esimeseks teadliku viimase elu juba vabal Venemaal kasvanud, välismaa või kohalikes tippkõrgkoolides hariduse saanud, intelligentseks aga mugavusega harjunud põlvkonnaks. Selline see on, uue Venemaa kõrgklassi nägu.

Boriss Jeltsin - poolt ja vastu

2011-06-23T14:31:00.005+03:00

12. juunil tähistas Venemaa esimese presidendi valimiste 20ndat aastapäeva – 12.6.1991 valiti Venemaa esimeseks presidendiks 57% toetusega Boriss Jeltsin. Või mis ta nüüd tähistas –esimesse presidenti Boris Jeltsinisse suhtutakse siiani kaheselt – kellele ta on vabaduse ja demokraatia kandja, kellele paheline sotsialistliku unistuse lõhkuja ja riigi paljaksröövimise soodustaja. Viimased on muuseas need, kes leiavad, et Lukashenko on „tõeline peremees“, Stalin oli suurriigi (derzhava) hinge kandja ja Berlusconi on „ka päris okei“. Levada keskuse küsitluste andmetel usub siiani 59% venelastest, et 12. juunil 1991 alanud Jelstini 9-aastane valitsemisperiood tegi rohkem kahju kui kasu. Vaid 17% suhtuvad Jeltsinisse positiivselt (samas on näidanud erinevad uuringud, et massi ja intellektuaalide arvamus kipub tihti erinema ja intellektuaalide kahjuks), kuigi toetajate protsent järjest suureneb ajas.

Nii või naa, ajalugu toimus. Jättis jälje ja kujundas Venemaa selliseks nagu ta on täna, võib natuke lineaarselt öelda. Ei oleks olnud Jeltsinit, ei oleks Putinit (vabaturumajandus ja erastamised oleks paratamatus Jeltsiniga või ilma). Ei oleks Putinit, ei oleks eilset ja tänast poliitikat, ei oleks Putinit, ei oleks Medvedevit. Ja kui ei oleks Medvedevit oleks...Putin edasi? Ringev muie Venemaal järgmiste presidendivalmiste kohta aastal 2012 –

„Härra president,“ küsib ajakirjanik Medvedevilt, „Kas te siiski kavatsete kandideerida presidendiks 2012. aastal?“

„Ma ei tea,“ kehitab Medvedev õlgu, „mulle ei ole veel öeldud.“

Aga tagasi kõige esimese presidendi Boriss Jeltsini juurde. 20-aastat võimuletulekust tähtpäevaks lühike bilanss talle esitatud etteheidetest ja kiitusest.

Etteheited:

- Põhjustas Nõukogude Liidu lõpu (pikk ja lootusetu vaidlus, kas muna sai olla ilma kanata, ehk mis on Mihail Gorbatshovi teene ja mis Boriss Jeltsini. Tahaksin siinkonas meenutada, et Gorbatshov ei proovinud siiski Nõukogude Liitu kui sellist lammutada, äkki teinepäev teen ülevaate tema raamatust «Coюс Можно было спасти».)

- Korraldas tulistamissessiooni Rada hoone vastu 1993a.

- Soodustas omasid ja müüs riigivara alla omaväärtuse. Erastamiskonkursside võitjad olid tihti Jeltsini ringile lähedased oligarhid, needsamad, kes korraldasid ka tema tagasivalimise 1996. aasta juulis, kui pool aastat enne tagasivalimisi oli tema toetuse osakaal vaid vähe üle 3%. Samas, ajalugu on triibuline ja meenutaks, et kui ei oleks tagasi valitud Jeltsinit oleks saanud presidendiks kommunistide liider Gennadi Zjuganov ja tõenäoliselt nagu praegu Londonis paguluses olev oligarh Boriss Berezovki ütles, oleks värsked suurettevõtete omanikud „poodud laternapostide otsa“. Samas on vaieldav, kui alla turuväärtuse tehingud tegelikult toimusid ja rohkem võitsid pigem vanad tehasedirektorid mitte selle aja uued noored tulevased oligarhid (täpsemalt: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/07/uhe-riigi-arastamise-lugu.html).

- Alustas Tshetseenia sõda

- Nõrgestas riiki, võimaldades kuberneride otsevalimised (mis on nüüdseks ajalugu)

Plussid:

- Taastas parlemendi ehk Duma ja vabad valimised

- Peale 76-aastast vaheaega taastas vana sümboolika – kahepealise kotka trikolooriga

- Tõi Venemaa ja Euroopa üksteisele lähemale – Venemaa sai G8 ja Euroopa Nõukogu liikmeks

- Ei piiranud sõnavabadust

- Võimaldas mitmepartei süsteemi

- Lõi aluse vabaturumajandusele ja paljuski siiani kehtivale seadusandlusele

- Andis suurema vabaduse regioonidele, seal hulgas finantsvabaduse (mis on nüüdseks ajalugu). Riigi ühiskassasse kanti 40% ja regiooni ja 60% said regioonid, samas kui nüüd kantakse riigikassasse 85%.

- Viis läbi eluaseme omandireformi ehk õiguse eraomandile

Pildil Boriss Jeltsin ja Mihhail Hodorkovski

Pups, Pidr, Pzdjun ja muud õiguskaitseorganid

2011-03-06T16:42:00.002+02:00

Nimi ei riku ei meest ega õiguskaitseorganit. Sisu loeb. Või nii vähemalt usub peaminister Vladimir Putin.

Vene miljardäride TOP 2010

2011-02-26T11:19:00.001+02:00

Kriis võib ju Venemaal möödumas olla (ja nüüd kardetakse uute prognooside valguses hoopis seisakut (zastoi)), kuid maa TOP 500 miljardäri summaarne varandus ei ole endiselt see, mis ta 2008 aastal oli.

Üldiselt järeldab ajakiri Finans, et võitlust kui sellist, esikohtade pärast enam ei ole. Edetabelit domineerivad turust kiiremini kasvavad metallurgid ja nimekirja juhib endiselt metallurg Vladimir Lisin varade koguväärtusega 28,3 miljardit dollarit. Järgmiselt kohalt võib leida üha Venemaa "vanema põlvkonna" oligarhi Mihhail Prohorovi varade väärtusega 22,7 miljardit dollarit. Endiselt meedia aga natuke vähem peaminister Vladimir Putini lemmik Roman Abramovich on langenud kahe koha võrra ja platseerub 17,1 miljardi dollariga "alles" 5 kohal. Küsimus ei ole mitte ainult selles, et arvestatav osa varandusest on Euroopa kinnisvaras, vaid ka selles, et kõigi majade, jahtide ..ja muu sellise... haldamine ei ole just odav lõbu. Samuti ei ole odav lõbu "sotsiaalsete" projektide toetamine põhimõttel "meie sul rikas olla lubame, aga sina jaga". Nende projektide alla võib liigitada nii Peterburi linnapea (praeguse, aga ennustan, et varsti mööduva) Valentina Matvienko palvel uue ehituskompleksi rajamine kui ka oma varade nagu telekanali ORT müük alla turuväärtuse.

Reiting täieneb jätkuvalt ka IT-miljardäride võrra. Viirusetõrje tarkara looja Evgeni Kaspersky varade mahuks hinnatakse 0,7 miljardit dollarit ja 500 rikkaima reitingusse on mahtunud ka sotsiaalvõrgustiku V Kontakte ja mai.ru loojad.

Vaata reitingut >>

Pildil Evgeni Kaspersky.

Korruptsioon kallineb

2011-02-25T20:16:00.000+02:00

Kes ütles, et elu läheb odavamaks? Venemaa president Dmitri Medvedev on teinud Duumale seadusmuudatuse ettepaneku, tõsta trahve altkäemaksu andmise eest. Uus trahvisumma võrduks sajakordselt pakutava altkäemaksu summaga, kuid ei tohiks ületada 12,6 miljonit eurot (500 miljonit rubla). Analüütikute andmetel oli eelmisel aastal keskmine Venemaal pakutav altkäemaks 1 200 rubla, kasvades võrreldes 2009 aastaga 74%. Kahtlustatakse, aga, et seaduse karmistudes on oodata ka altkäemaksu jätkuvat kasvu. ..riskimarginaalid...

Võrdluseks võib öelda, et riigiametnike keskmine aastapalk oli eelmisel aastal 887 eurot.

Eesti - venelaste Lubatud Maa?

2010-10-21T19:18:00.004+03:00

Eelmisel nädalal kohtusin kahe venelasega. Tallinnas. Korralikud kellad , värsked ja lõhnavad ja Roma all mõtlesid nad Roman Abramovichit.

Ja Tallinnas olid nad selleks, et leida endale sobivat äritegevust. Oleks ju tore midagi teha peale selle, et kinninsvara omada. „Ja üldse“, raputas üks neist pead, „nii paljude ministrite tütred ja naised on viimasel ajal Tallinna lennukis, et lausa kahtlane. Isegi üks endine minister sõidab kontorisse iga päev varukohvriga, et kui tuleb kiirstart“. Ma noogutasin ja mainisin midagi teise esheloni Moskva linnavalitsuse kohta. Nad noogutasid.

Aga miks nad Lätisse ei lähe? „Ei taha, metsik Lääs. Kuigi sama keeleruum, mis Eestis, on majandus ikka käest ära ja kohalikud ärimehed on ülbed ja kohalikud poliitikud lubavad endale kes teab mida. Nagu Ukrainas. Kui Sasha Miller ja seltskond ees lähevad ja loovad maal korra majja, siis võib mõelda. Miller muuseas on „teatud rahvusest“ aga tema „on oma“. Aga Ukrainas jah, olmemured, tead.“

Noogutasin, tean.

„No kui midagi juhtub, päris igapäevast, kellele me helistame. Ahjaa, kui hästi teie neid tunnete?...Ahah, nojah. No Moskvas on küsimus ainult, et kolme või neljakohalise telefoninumbriga isikule. Ei, Sobjanin, on tubli mees, teab mida teha. Eestis on muidu hea. Elada ja äri teha ja“.

Ma ei hakanud küsima, et kas sellepärast, et nad teavad, kellele helistada.

Venelased rajavad Eestisse teist kodu. http://www.epl.ee/artikkel/585213

Venelased ostavad Eestisse kodusid: http://majandus.delfi.ee/news/uudised/venelased-ostavad-eestisse-kodusid.d?id=33846597

Vladimir, Ludmila ja Alina

2010-10-19T19:58:00.008+03:00

Mitte, et ma tahaks selles blogis käsitleda kollase alatooniga teemasid, aga kui neid mulle suurtes uudistekanalites lausa peale surutakse, siis raske on ka keelduda. Eriti kui see puudutab Venemaa presidendivalimisi.

Eile, peale aastaid korduvaid kuulujutte, otsustas peaminister Vladimir Putin ennast jälle kord näidata oma ametliku (?) abikaasaga Ludmila Putinaga avaliku rahvaloenduse raames. Ja miljonid, ei kümned miljonid inimesed samastusid. Putini linnavälises residentsis lihtne odav telekas, beezh diivan, parkettpõrand, laual vesi (error, Perrier), peaministri käel kell (error, Blancpain) ja diivanil Putini lemmikkoer Koni. Mis aga dekoratsioonidest ununes, oli lihtne inimlik lähedus.

Ludmila ja Vladimir Putin abiellusid 1983a. ja neil on kaks tütart. Kellest üks on Londonis koolis ja külastab vahepeal oma isa maja Austrias. Mina ei ole midagi öelnud ja ei tea ka midagi, puhas kuulujutt. Nüüd aga ringlevad jutud, et peaminister on tegelikult lahutatud või vähemalt lahutamas ja ta eelmisel aastal just lapse Vene iluvõimlemise olümpiavõitja 27-aastase Alina Kabajevaga (mõlemas videos). Neiuga, kes sündis samal aastal kui Putinid abiellusid. Loomulikult eitavad seda kõik asjaosalised, sest ei maksa sülitada kaevu, kust äkki veel vett tuleb ammutada ehk tuleb hoida valijate toetust vähemalt presidendivalimisteni. Siis näeb, mis elu toob. Aga filmimise käigus tehtud rahvaküsitlus toob ilmselt nukra tulemuse – 4 miljonit inimest vähem kui eelmise küsitluse ajal 2002 aastal, kus tulemuseks saadi 145 miljonit.

Ennustused ja tagasivaated (updated 23.6.)

2010-10-18T12:32:00.014+03:00

Kogu lugupidamisega erinevate majandus- ja börsiennustajate vastu kipuvad ennustused tihti minevikku jääma ja elatakse rohkem vaatega edasi kui tagasi. Sportlikust huvist kogusin kokku kõik oma siin blogis tehtud ja tehatavad ennustused ja eks aeg näitab, mis täitub ja millega olen lootusetult vales suunas liikunud.

Teema	Ennustus	Tegelik	Täitus
Kes saab Moskva uueks linnapeaks	Sobjanin	Sobjanin	JAH
Luzhkov vabastatakse ametist (kui hakkasid tulema esimesed süüdistused ja kompra)	Vabastatakse	Vabastati	JAH
Kui Putin kandideerib presidendiks, siis ta ka saab	Ei kandideeri	Ei tea veel	Ei tea veel
Putini kandideerimine 2012. presidendivalimistel	Ei kandideeri	Ei tea veel	Ei tea veel
Venemaa pani Soome piima- ja lihatööstusele impordipiirangud	Piirangud kaotatakse hiljemalt kuu ajaga	Kaotati 3 nädalaga	JAH
Formula 1 Venemaale	Praegu on õige aeg hakata promoma F1 kaubamärki Venemaal	1,5 kuud hiljem teatati F1 etappidest Venemaal	JAH
Hodorkovskit ja Lebedevi süüdistatakse uues süüasjas, mis võib lisada karitusele üle 20. aasta vangistuse	Süüdistatakse, aga karistus saab olema alla 10. aasta	Kohtuistung pooleli	JAH
Medvedev vabastab Hodorkovski	Ei vabasta, sest jätkab Putini kurssi	Ei vabastanud	JAH
Gazpromi torni ehitamine linna piirangute ja UNESCO soovituste vastu	Projekti muudetakse vastavalt piirangutele	Muudetakse ja linnast välja	JAH

Formula 1, (Ma)Russia GP

2010-10-17T13:32:00.011+03:00

Peaminister Vladimir Putin sai taas kord oma tahtmise ja vähemalt ajavahemikus 2014-2020 aastatel viiakse olümpialinnas Sotshis läbi ka Vormel 1 karikaetapp.

Paistab, et peaminister Vladimir Putin mõistab rohkem turunduse tähtust kui omal ajal Brezhnev, kes küll 1982a. kohtus. Ecclestonega, aga pidas ümber Kremlit viivat rada natuke liiga alternatiivseks ja üldse, sellega seostuv bürokraatika läks liiga keeruliseks. Samuti oli etapi korraldamise leping Moskvas allkirjastamise lähedal linnapea Juri Luzhkoviga 2002. aastal, kuid siis takerdus see viimasel hetkel majandustingimuste sobimatusesse.

Peterburg ja Moskva ei läbivat ka Ecclestone testi, kes pidas kuuldavasti sobivaks toimumiskohaks vaid Sotshit. Kas tiivustatuna riiklikust vihjest või nähes seda hea reklaamiinvesteeringuna on etapi sponsorid ka Lukoil , Oleg Deripaska Rusal, Megafone ja riiklik Rostehnologii. Meenutagem, et kuigi Vene ettevõtetest on varem reklaampinda vormelikarussellis ostnud nii MTS (Sauber Petronas), Megafon ja Lada (Renault), kui ka Gazprom ja Putinka (Mindardi), ei ole Vene vormelisõitjale Vitali Petrovile sponsoreid peale Rosstehnologii leidunud.

Vormelikarusell on ka hea viis, kuidas ära kasutada Sotshi taliolümpiaks väljaehitatavat inftastruktuuri. Nagu seletavad eksperdid, oli vaja lisaks riiklikule initsiatiivile ka valmidust maksta 28 miljonit eurot Venemaa lisamise eest F1 korraldajate nimekirja ja valmidust investeerida veel 143 miljonit raja ehitusse, mis hakkab mõõduma vaid mõne minuti Lada sõidu kauguselt peaminister Putini Sotshi residentsist. Ja muidugi üle 40 miljoni aastas kõige selle haldamiseks.

Üldiselt kõlaks ju hästi – ringrada Sochis, oma sõitja Vitali Petrov sõitmas F1, Venemaa ettevõte Marussia, kes on Virgini partner vormelite valmistamisel... Kui ainult Petrov suudaks selle ajani vastu pidada, mitte karusellist välja langeda juba selle hooaja lõpus, nagu mitmedki asjatundjad ennustevad.

Aga jah, Marussia. Kaks aastat tagasi andis Vene autotootja Marussia Motors koostöös Vene Top Geari saatejuhi ja rallisõitja Nikolai Fomenkoga välja Venemaa esimese sportauto – Marussia. Praegu valmistatakse mudeleid B1 ja B2. Mõlemal on keskasetusega Fordi 3,5-liitrine V6 mootor, mida saab tellida võimsusega 300, 360 või 420 hj. Autode kaal on vaid 1100 kg ning 100 km/h saabub seetõttu ligi 3,2 sekundiga. Praeguseks on tellimusi kogutud ligi 1000 autole, kuid aastaks 2014. plaanitakse toota juba 10 000 autot aastas. Auto hind on 100 000 eurot. Ja nüüd loodab Marussia, et aastaks 2012. toodetakse ka oma F1 mudel, vaatamata sellele, et ollakse Virgin Racingu partner. Täpsemalt: http://www.marussiamotors.ru/en/

Kutsuge mind küünikuks, aga võttes arvesse Putini suurt rolli taliolümpia toomisel Sotshisse ja nüüd taas kord kena avalikku tähelepanu seoses Vormel 1 etapiga, tundub, et valimised on lähenemas ka next-ex peaministri jaoks.

Eelmine lugu teemal: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/08/formula-1-kreml-grand-prix.html

Moskva uus linnapea (täiendatud)

2010-10-13T09:24:00.006+03:00

"Miks sa ei kirjuta, et mis sa arvad, kes saab Moskva uueks linnapeaks," on küsiti mult viimati eile. Vastus on väga lühike ja proosaline, lihtsustatult öeldes, ei ole mitte mingit vahet.

Jah, me kõik mäletame hr. endist presidenti Vladimir Putnit, kes oli mõeldud ajutiseks marionetiks ja valmistas selles rollis suure pettumuse, kuid siiski, SIISKI, on hetkel olukord poliitrindel natuke rohkem kontrolli all, kui Boriss Jeltsini ajal. Ja seega ma arvan, et nimel ei ole tegelikult mingit vahet, peamine on see, et ta esindab järgmise presidendi valijaid ja hääli. Hääli mis peavad hääletama valitseva erakonna ja võimuladviku kandidaadi poolt. Ja nüüd võib muidugi vaielda, kas uueks presidendiks saab Putin või valitsev president Dmitri Medvedev, kes on endale piisavalt pettunud oligarhidest liitlasi kogunud, või keegi kolmas, aga see on juba järgmine teema.

Ma ei kirjuta Moskva linnapeast, sest ma arvan, et see on liiga lihtne. Erilist lõhet valitseva tandemi Medvedev-Putin vahel ei ole, Putin tellib muusika ja ka Venemaa hümni järgmistel presidendivalimistel ja seega valitakse ka praegu tema huvide esindaja, kelleks on näiteks asepeaminister Sergei Sobjanin. Sobjanin on mõlema presidendi (endise, praeguse, tulevase) poolt usaldatud, tal on administratsioonikogemusi (Siberi Kogalymi linnast ja Tjumeni oblasti juhtimisest), ta on juhtinud Putini administratsiooni ja Medvedevi valimiskampaaniat ning hiljem moderniseerimise komisjoni. Ja kõige boonus on muidugi see, et Sobjanini linnapeaks määramisel ei saaks ikka veel teha ühest järeldust, kas määrati nüüd Putini või Medvedevi inimene... Oletame ka, et talle ei läinud liiga kalliks maksma kuu aega tagasi tehtud avaldus, et riik sekkub liiga palju majandusse....

Või on Sobjanini tugevuste rõhutamine tandemi poolt vaid tähelepanu kõrvalejuhtimine Nizhni Novgorodist, mida juhib Valeri Shantsev...või transpordiministrilt Igor Levitinilt...

Aga tulles tagasi Moskva linnapea valimiste juurde, ainus vahe on see, kas sa eelistad ennustamisel panustada Putinile või Medvedevile, sest järgmine linnapea valitakse juht ühe neist häälakandjaks ja administraatoriks. Ja päeva lõpuks kirjutatakse tema nime ajalooraamatutes ilmselt oluliselt vähem arv kordi, kui iseseisva ja jäärapäise Juri Luzhkovi oma.

(Uudis avaldatud 13.10. ja 15.10. õhtul esitas Medvedev Sobjanini linnapea kandidaadiks neljast sõelale jäänud variandist).

Vene alternatiivkangelane Masjanja

2010-10-12T11:51:00.005+03:00

Vene keeleruumis on vägagi popiks saanud nö. kõigele käega lööv kangelane Masjanja. Päevakajaliselt on ilmutatud uus multikalõik teemal Moskva kinnisvaraarendaja miljardär Sergei Polonski Moskva linnavõimude vahetuse hammasrataste vahel (kuigi probleemid algasid juba varem). Multikas on jätk seeriale "Kes helistab, direktor, ah mine sa metsa, direktor".

Multikat hakkasid harrastuse korras tegema kaks Peterburi programmeerijat, kuid kui ta sai tohutult populaarseks netiavarustes, otsustati multikas ka telekaeetisse lasta...Kuni nad vihastasid välja selleaegse presidendi Vladimir Putini ja kolisid tagasi netiavarustesse.

Varasemad seeriad >>

Kõmulisemate jalgpalliklubitehingute TOP 10

2010-10-09T16:36:00.020+03:00

Mõni aeg tagasi avaldas ajakiri Forbes maailma kõige kallimate jalgpalliklubide topi. TOP 10 kuulub vene investoritele kaks, kuid ajalehe Ogonjok kõmulisemate ostude pingereas on venelased oluliselt kõrgemal kohal.

Venemaa eksponeeritud rikkuse ajalugu algab sellest, kui Roman Abramovich ostis 2003a. jalgpallikulubi Chelsea. See oli hetk, kus märgati, et vene kapital alustab ekspansiooni sõbralikesse naabermaadesse ja London võib teatud ringkonnale olla hoopis Londongrad. Sealt sai aga alguse ka vene rikkurite trend – omada vähemalt jalgpalliklubi. Praeguseks kuulub tuntuimatest klubidest venelastele Chelsea ja osaliselt Arsenal ning muidugi juhtivad vene klubid nagu „CSKA», „Dynamo“, „Moskva“ ja salapärastele omanikele kuuluv „Spartak“ (spekuleeritakse ühte Lukoili juhtidest Leonid Feduni). Üldiselt kuulub siiski Venemaa 111 esiliiga klubist enamus riigile. Seda Venemaa ekspertide hinnangul kuna kehitavad samad reeglid, mis välismaalgi – hinna määravad klubi fännide arv, varade maht, brändi väärtus ja pigem viimasena mängijate hind. Seda sellepärast, mängijate hind näitab ka omanike varakust, mitte ilmtingimata ainult meeskonna taset ja klubi väärtust.

Nende ja mitmete muude näitajate (tehtud tehingud, pakutud hind) järgi hindab Forbes maailma kõige kallimateks klubideks Manchester Unitedi (1,8 miljardit dollarit ja 330 000 fäni), Reali (1,3 miljardit dollarit) ja Arsenali 1,2 miljardit dollarit.

10 kõmulisema jalgpalliklubi müügitehingu topis aga on venelased olnud tervelt 5 tehingu juures.

Fulham – (Mohamed Al-Fayed) - 1997a. sai Inglismaa ühe vanema jalgpalliklubi omanikuks Egiptuse miljardär Mohamed Al-Fayed. Sellest ajast hakkas järsult suurenema Inglismaa jalgpalli populaarsus välisinvetsorite hulgas. Al-Fayed ostis klubi 30 miljoni naela eest, peale mida jõudis klubi kolmandast liigast esiliigasse ja Euroopa Liiga finaali. Analüütikute hinnangul on Al-Fayeed praeguseks investeerinud klubisse 200 miljonit naela.

Portsmouth (Arkadi Gaidamak) – 2006a. ostis klubi, kus oma rahvusvahelist karjääri alustas Mart Poom, Vene ärimehe Arkadi Gaidamaki poeg Aleksander Gaidamak 47 miljoni naela eest. Varsti hakkasidki Inglismaa võimud kahtlustama, et poja ostu taga seisab tegelikult ebaseaduslikus relvakaubanduses süüdistatav isa. 2007a. arreteeriti süüdistustega skeemitamises mängijate ostudega klubi mitu võtmeisikut. Lõpuks oli Gaidamak sunnitud müüma klubi Dubai investoritele.

Juventus (Al-Saadi Gaddafi) – 2001-2002a. ostis Libeeria-Araabia investeerimisfond 7,5% klubi aktsiatest 21 miljoni dollari eest, plaaniga suurendada oma osalus 20%ni. Plaani ajas segamini klubi üleviimie teise liigasse tänu kokkulepelistele matshide tulemustele. Kuni selleni istus klubi nõukogus Muammar Gaddafi poeg Al-Saadi Gaddafi. Klubi on Forbesi kallimate klubide edetabelis 8ndal kohal väärtusega 656 miljonit dollarit.

Chelsea (Roman Abramovich) – 2003a. ostis vene oligarh Roman Abramovich 140 miljoni naela eest Inglismaa klubi Chelsea. Esimese kolme aastaga kulutas ta klubile 500 miljonit dollarit ja fännid hakkasid tänulikult matshidel Kalinkat laulma (loo lõpus video). Forbesi tabelis oli Chealsea 9. kalleim klubi väärtusega 646 miljonit dollarit.

Racing de Santander (Dmitri Piterman) - 2003. Aastal ostis Ukrainas sündinud ameerika kodakondsusega miljonär Dmitri Piterman 3,6 miljoni euro eest 25% Hispaania klubist Racing de Santander. Õnnelik ostja sai ka klubi presidendiks ja astus treenerite koondisesse, mis sai Hispaania jalgpallis pretsedendiks. Kui kohalikud võimud keelasid tal istumast võistlustel treeneripingil, jagas Piterman käsklusi siiski, aga fotograafi sildi all. Täiskontrolli klubi üle aga saada ei õnnestunud ja 2003a. Piterman lahkus.

Manchester United (Malcolm Glazer) - 2003-2005 aastatel ostis Ameerika miljardäri Malcolm Grazeri perekond kokku 790 miljoni naela eest Inglise jalgpalliklubi kontrollpaketi. Enamus müügihinnast oli võetud laenuna ja hiljem viidi laen klubi kohustuste alla, mis onpraeguseks 700 miljonit naela samas kui klubi turuväärtuseks peetakse 1,8 miljardit dollarit. Kuigi klubi on võitnud 3 korda Premier League ja Meistrite Liiga, on iga möödalask põhjuseks kiruda „mitte midagi jalgpallist teadvat jänkist omanikku“.

Corinthians (Boriss Berezovski) – 2004a. ostis klubi üle kontrolli inglise inveteerimisfirma Media Sports Investments (MSI), makstest 51% eest 34 miljonit naela. Mõne aja pärast aga hakati fondi kahtlustama Boriss Berezovski rahapesus ning ärimees ja fondi juht võeti 2006a. isegi lühidalt kinni süüdistatuna rahapesus. 2008a. süüdistustest loobuti ja fond orienteerus ümber mängijate vahendamisele.

Manchester City (Taksin Chinavat) – 2007a. ostis klubi 82 miljoni dollari eest Taimaalt korruptsioonisüüdistustega pagendatud endine peaminister Taksin Chinavat. Aasta hiljem aga otsustas peaminister ülemaailsme kriisi valguses klubist loobuda. 2008a. müüs ta klubi väidetavalt 250 miljoni euro eest Dubai investeerimisfondile, mis kuulub kuninliku pere liikmele Mansour bin Zayedile.

Arsenal (Alisher Usmanov, Stan Kronke)- 2007a. ostis 26% klubist ettevõte Red & White Holding, millest 50% kuulub vene ärimehele Alisher Usmanovile. Paralleelselt ostab osalust kokku ka Stan Kroenke, kuulutades, et ei taha välisinvestorite poolest Manchester Unitedi või Chelsea saatuse kordumist.

Liverpool (Tom Hicks, George Gillett) – omandasid 2007. aastal klubi 220 miljoni naela eest. Suur osa ostusummast võeti laenuna ja viidi samuti üle klubi kohustuseks. Finantskriis piiras omanike võimalusi investeerida klubisse, mis kutsus esile fanide arvestatava pahameele ja 2010a. pandi klubi jälle müüki.

Veel jutte teemal: Londongrad -cashiga Venemaalt I, Londongrad - cashiga Venemaal II, Vene rikkuse eripära (Roman Abramovichi näitel)

Maksuparasiit Küpros

2010-10-08T07:01:00.004+03:00

Vastupidiselt vähemuse ootustele, ei suletud maksuparadiisi Küprost Venemaa rahale, kuid tehti raha üle järelvalve mugavamaks ja põhjalikumaks. Kui ebasobival ajal kõigile esimese ja teise esheloni Moskva endistele linnavõimudele...

Mõned päevad tagasi kirjutasid Venemaa ja Küprose president alla parandusele 1998. aastal sõlmitud maade vahelisele topeltmaksustamise vältimise lepingusse. Parandus näeb ette võimalust tihedamaks koostööks riikide maksuametite infovahetuses ja vastastikkust abi maksude sissenõudmisel.

Võttes arvesse, et Küpros on suurim investor Venemaa majandusse (sellel aastal on ringiga koju tagasi toodud u. 52 miljardit rubla), on antud seadus suhteliselt tähtis kriitilisele massile vene eliidile. Eliidile, kelle (maksu)raha on vaja ka edaspidi. Isegi kui 2012a. valimisteks koguda ei jõua, sest osad muudatused jõustuvad alles 2015a.

Küprose eelis on eelkõige madal maksumäär dividendidele – 5% - ja nii on näiteks Venemaa börsil noteeritute Norilsk Nikkeli, Evrazi, Metalloinvesti ja Severstali omanikud just Küprose holdingud.

Ainukesed, kes antud muutatusest reaalselt kannatavad, on kinnisvaraarendajad. Levinud oli skeem, kus Venemaal asuv kinnisvara kuulus Küprose ettevõttele. Kui siiani selle ettevõtte osakute või aktsiatega tehtud tehingud Venemaal maksustamisele ei läinud, siis nüüd aga tahab Vene riik saada oma osa.

Kui varem oli nali, et „Luzhkov tahab oligarhidelt vara ära võtta, läks vist naisega tülli“, siis nüüd võib seda nalja parafraseerida kui „Medvedev tahab maksustada offshoride kinnisvaratehingud, läks vist Luhkovidega tülli“.

(Pildid Küprosel varjus olnud ärimees Asil Nadir ja ta abikaasa andmas ennast üle Inglise võimude hoole alla).

Happy birthday ex’n’next president Putin

2010-10-07T18:20:00.012+03:00

Lubades endale kergelt kollakat alatooni, sai täna 58ndat sünnipäeva tähistav peaminister Vladimir Putin sellel aasta oma sünnipäevaks muude hulgas ka suhteliselt ebastandartse kingituse.

Moskva ülikooli ajakirjandusteaduskonna tundengid otsustasid välja anda endise ja ilmselt tulevase presidendi sünnipäevaks kalendri, kus nad poseerivad provokatiivselt aluspesus ja paljutähenduslike kõnemullidega nagu „Oleks kõigil selline mees“, „Kas võtate kaaspiloodiks“ või „Metsad kustutati, aga mina põlen ikka veel“. 50 000 kalendrit läks sellel teisipäeval 9 dollarise hinnasildiga müüki prantslaste Auchani supermarketitesse.

Valitseva presidendi Dmitri Medvedevi sünnipäev oli 14. septembril ja tema küll selliseid kingitusi ei saanud, aga äkki see sattus lihtsalt liiga õppeaasta algusesse...

Sõjajumal Viktor But II

2010-10-06T21:10:00.004+03:00

Venemaalt pärit relvakaupmehe Viktor Buti järjejuttu on lisandumas uued ja Butile mitte kasulikud peatükid, nüüd, kus Tai võimud on otsustanud Butile mitte uusi süüdistusi esitada ja edasi minna relvakaupmehe üleandmisega USA võimudele.

Meenutagem, et filmis „Sõjajumal“ Nicolas Cage mängitud tegelase üks prototüüpe oli just Venemaalt pärit Viktor But, kes võeti USA valitsuse nõudmisel 2008. aastal kinni Bangokis, süüdistatuna rahvusvahelises relvakaubanduses. Kui filmis võetakse Cage tegelane Juri Orlov ajutiselt kinni, hoiatab ta uurijat: „Las ma ütlen, mis edasi juhtub. Nüüd kuuled sa koputust uksele ja sind kutsutakse välja. Seal seisab mees, kes seisab sinust kõrgemal. Kõigepealt kiidab ta sind hästi tehtud töö eest. Selle eest, et sa teed maailmast turvalisema koha ../../ ..Ja siis ütleb ta sulle, et mind tuleb lahti lasta.“

Koputus tuli nii Venemaalt kui ka Ameerikast ja vaene rahvusvahelise surve all olev Tai riik otsustas küll But süüdistustes õigeks mõista, aga samas vabastamise asemel Ameerika võimudele välja anda. Rõhutades paaniliselt ja korduvalt, et rahvusvahelist skandaali ei ole talle vaja ja tegelegu ameeriklased Butiga ise edasi. Ei aidanud ka Venemaa protestid ja isegi uute rahapesu süüdistuste lisamine, et jätkata kohtuistungit just Taimaal mitte Ameerika pinnasel. Tais keelduti uusi süüdistusi käsitlemast tõendite puudumisel ja paistab, et tõendeid ei ole siiani suudetud ka juurde genereerida. Nüüd on USA valitsuse valida, kas jätkata antud süüdistuste uurimisega Tai pinnasel, või loobuda süüdistustest (antud kohtuasjas siis vastavalt seadustele lõplikult) ja eelistada pigem tagaigatsetud relvakaupmehe oma maale toomist ning seal edasi tegelemist eelmise relvakaubanduse ja USA kodanike ja valitsusametnike tapmiskatse süüdistuse põhjal.

Väga lihtsustatult öeldes, kindlasti tahab USA valitsus teada, mida But teab ja kindlasti ei taha Venemaa valitsus, et esimene seda teaks. Igal juhul ootab veel praegugi mees, kes vähemalt kahe riigi meelest liigagi palju teab, deporteerimist Ameerikasse......kui muidugi ei suudeta seda peatada mõnel uuel meetodil kuni deporteerimise tähtajani 20. novembril.

Eelmine jutt Butist >>

http://www.victorbout.com/

Ajude äravool? Venemaalt? Ilmselt küll.

2010-10-05T21:54:00.015+03:00

Kuigi täna on pidupäev vähemalt kahele maale - Venemaale ja Inglismaale, on see samas ka natuke magushapu rõõm meie naabrile. See, et täna said Nobeli preemia füüsikas Venemaalt pärit, kuid piiri taha emigreerunud teadlased Andrei Geim ja Konstantin Novoselov, rõhutab taas viimasel ajal palju kõne all olnud ajude äravoolu.

Manchesteri ülikoolis töötavad inglise ja hollandi kodakondsusega teadlased said Nobeli auhinna maailma kõige õhema materjali - aatomi paksuse grafeeni - valmistusviisi avastamise eest. Grafeeni plaanitakse tulevikus kasutada näiteks elektroonikas mikroskeemide, päikesepaneelide jms tootmisel.

Kuigi viimati 90ndatel Venemaal töötanud teadlased kiitsid Venemaa haridussüsteemi, tunnistas isegi president Dmitri Medvedev (miks ma kipun kirjutama aeg-ajalt Vladimir Medvedev), et Venemaal ei ole korralikku süsteemi, mis motiveeriks noori andekaid inimesi Venemaale jääma.

Eelmised temaatilised lood P iinatud geenius Grigori Perelman ja Venemaa 5 kaotatud aju.

Ülevaade Luzhkovi hetkedest

2010-10-04T17:27:00.005+03:00

Kuna peale väiksemat või suuremat agooniat on endise Moskva linnapea Juri Luzhkovi poliitiline karjäär läbi, teeksin portaali slon.ru abiga väikese tagasivaate tema suhtumistest, saavutustest ja helgematest hetketest.

POLIITIKA

1991, 1993 – Toetas president Boriss Jeltsinit 1991a. putshi ajal mobiliseerides linnaametnikud ja võimud Valge maja kaitsesse. 1993.a, kui Jeltsin andis välja määruse ülemnõukogu laialisaatmiseks ja saadikud keeldusid Valgest majast lahkumast, toetas linnapea presidenti taas nii poliitiliselt kui ka Moskva linna ressurssidega, ajades miitinguid laiali ja lülitades Valgest Majast välja elektri, sidevahendid jne.

1996, 1999, 2003 valiti Moskva linnapeaks vastavalt toetusprotsendiga 90%, 70% ja 75%.

1996-2010 – Ehitas täiesti enda kontrolli all oleva võimuvertikaali. Moskva linnavalitsuse kõik ehk 35 liiget on linnapeale jäägitult truud, toetades Luzhkovi nii tema linnapea aegsetes ettevõtmistes kui ka kaitstes praegusel tagasikutsumisel. Kuigi Luzhkovi süsteem ei allu Kremlile, on nad siiani kindlustanud moskvalaste poolehoiu ja toetuse Kremli valitsejatele.

1998- Luzhkov lõi erakonna „Otechestvo“ ja isegi ei varjanud oma ambitsioone presidendiks saamisel. Tema võimalusi peeti muuseas suhteliselt headeks ja sama aasta küsitluse põhjal uskus 23% venelastest, et järgmiseks presidendiks saabki Luzhkov. Peale tema erakonna ühinemist Jevgeni Primakovi erakonnaga tekkis neile vastukaaluks erakond „Medved“, mis kasvas üle praeguseks valitsevaks võimuerakonnaks „Edinaja Rossia“. Pealehiljem valimistel ebaõnnestumist demonstreeris Luzhkov oma poolehoidu Putinile ja Kremlile.

2008 – Luzhkov soovitas Gruusial toetada Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust kuna nad ei ole enam sõbralik osapool Gruusiale. Avaldus sai laia poliitilise kõlapinna ja Luzhkov kuulutati Gruusias persona non grataks.

2010 – Luzhkovi süüdistatakse avalikus vastuseisus president Dmitri Medvedevile ja nö. proovis lüüa kiil presidendi ja peaministri tandemi vahele. 28. septembril saatis president Luzhkovi erru usalduse puudumise tõttu.

MAJANDUS

1994 – Luzhkovi vastuseis Anatoli Chubaisi erastamisplaanidele viis Moskvas erikorra sisseviimiseni – 20% erastatavaid ettevõtteid jäi Moskva linnale. Linn võis ka ise valida, mis tingimustel erastada ja linn sai endale ka 51% erastamisest saadavatest tuludest.

1994 – Moskva linna pangakontod viiakse üle tulevase oligarhi Vladimir Gussinski panka „Most“. Gussinski hakkab Luzhkovi toetama kõigi oma meediate ja telekanaliga tulevastes infosõdades.

1991 – Moskva linn registreerib linnapea abikaasale Jelena Baturinale kuuluva ettevõtte Inteko. 1995a. alustab Inteko tegevusega platsmassivaldkonnas, rajades tegevuse Moskva linnale kuuluva ettevõtte baasile. Kui Inteko laieneb kinnisvarasse saab ta linnalt vähemalt 20 laiaulatusliku ehitusprojekti tellimuse ning väidetavalt kontrollib etevõtte 2009 aastaks ligi 30% linna äriklassi kinnisvarast.

2002- Luzhkov proovib reanimeerida utoopilise nõukogude aegse projekti Siberi jõgede voolusuuna ümbersuunamiseks, mis oleks andnud uued võimalused jõevee müügiks Kesk-Aasiasse tuludega ligi 5 miljardit dollarit aastas.

2003 – Igale noorele perele oma korter. 2013 aastaks peaks iga noor pere saama oma elamispinna ja praeguseks olevat juba üle antud üle 10 000 korteri.

2010 – Luzhkovide pere on kõige rikkam ametnikepere, summaarse aastasissetulekuga 31 miljardit rubla. Sellest 99% teenib Baturina. Samas usub u. 65% moskvalastest, et Baturina varandus on teenitud Luzhkovi kaasabiga.

MOSKVA LINN

1993 – Moskva linnapea viib sisse karmistatud korra välismaalaste ja mitte Moskvas sissekirjutust omavate elanike jaoks, mis on vasturääkiv Venemaal kehtiva seadusandlusega.

1995 – Alustati vanade 5-korruseliste elamute mahalammutamise programmiga, mille eesmärk oli lammutada 2012 aastaks maha ligi 9 miljonit m2 elamispinda. Selleks aastaks oli 72% plaanist täidetud ja elanikud olid saanud ka asemele uue elamispinna arvestusega 18m2 inimese kohta.

1994- Alustati uute ringteede ja ülesõitude ehitamisega, laiendades sellel hetkel 2-3 sõidureaga teed 4-5 realisteks ning makstes 100 miljonit dollarit ühe lisakilomeetri eest. Liiklusummikute probleemid ei ole aga lahenenud ja hetkel ehitatakse juba neljandat ülesõidu trassi pikkusega 74 kilomeetrit.

1997 – alustati Venemaa kalleima projekti ehk ärikeskuste kompleksi „Moskva City“ ehitamisega. Hoonete kompleksi peaks hakkama kuuluma ka Euroopa kõrgeim hoone. Hetkel käib hoogne ehitus ja esimese seemne istutanud Moskva linn on müünud oma osaluse projektis kasumlikult maha. Uus omanik Oleg Deripaska on praeguseks valmis saanud 7 hoonet.

1995-2000 taastati Lunastaja Kristuse katedraal renovatsioonitööde kogumaksumusega 2 miljardit dollarit.

2001- Võeti kasutusele „Moskvalase sotsiaalkaart“ ehk kiipkaart, mis peaks kehtima enamuses ametiasutustes, toimima maksevahendina ühistranspordis, isikutõendina ja allahindluskaardina.

2009 – Vaatamata Luzhkovi lähedasele sõprusele Telmani ja Ismailoviga, suletakse neile kuuluv suurim turg Ida-Euroopas. Töö kaotavad 100 000 inimest, kellest Global Timesi hinnangul 80 000 on hiinlased.

2010 – Luzhkov puhkab vaatamata suitsu mattunud Moskvale. Samas avati linnas spetsiaalsed puhkekodud, meditsiinipunktid, kõrgendatud riskigrupi vanureid ja lapsi saadeti välismaale puhkama jne. Tulekahju sai ka ettekäändeks tülile Luzhkovi ja Putin-Medvdev kaksikvalitsuse vahel.

Moskva on sattunud korduvalt maailma 3 kalleima linna nimekirja. Kohvitassi hind on Moskvas siiani kõige kallim, aga elukvaliteedilt on linn alles esikahesaja lõpus. Moskva figureerib ka teistes edetabelites nagu nt. korruptsiooni . Pealinn on Venemaa kõige korrumpeerunum linn ja 42% moskvalastest tunnistab, et on andnud altkäemaksu. 61% moskvalastest omakorda usub, et korruptsioonis on süüdi Moskva nüüdseks endine linnapea Luzhkov, 1% kahtleb selles.

Samuti oli üks Luzhkovi aja aktuaalsetest teemadest hotellikompleksite uuendamine. Tuntud Inturisti asemele kerkis Ritz-Carlton, Euroopa suurim hotell Rossija lammutati maha, lubades uusi rekordeid. Samas on hotellide ehitamine takerdunud ja kuigi selleks aastaks lubati ehitada 556 hotelli, on ehitatud vaid 273.

Kõige rohkem on aga Luzhkov kriitikat saanud ajalooliste hoonete lammutamise eest. Tema ametisoleku ajal on maha lammutatud ligi 700 ajaloolist hoonet, millest 100 olid arhitektuurilised mälestised. Kultuuriminister on antud tegevust nimetanud otseselt vandalismiks. Kuigi on korraldatud ka ulatuslikke proteste parkide maharaiumise suhtes, näitab Moksva linna statistika, et viimase 15 aasta joojsul on roheliste hektarite arv kasvanud 20 000 kuni 30 0000ni.

Ka meteoroloogia valdkonnas on Luzhkovil saavutusi. Kaks korda aastas aetakse 100 miljoni rubla eest laiali pilved, et need ei varjutaks Võidu aastapäeva ega Linna päeva. Lumepilvede pealinna kohalt laialiajamise vastu aga protesteerisid Moskva rajoonide elanikud.

Nii palju siis Luzhkovist, kahtlustan, et niipea temast kirjutada põhjust ei tule. Eks igaüks teeb omad järeldused.

Persoon: Jelena Baturina

2010-10-02T14:39:00.004+03:00

Moskva endise linnapea Juri Luzhkovi naine Jelena Baturina on miljardär, kes on alati nautinud võimu rohkem kui avalikkust. Samas kui ajakirjandus räägib temast, kui Venemaa mõjuvõimsaimast naisest, räägib tema oma ratsutamisest. Või pigem ei räägi üldse ja alles praegu, kus ohus on nii tema vara kui ka tema vara, on ta hakanud andma avalikke intervjuusid.

Jelena Baturina sündis 1963. aastal vene vabrikutööliste perekonnas ja sama Frazeri tehas sai ka Baturina esimeseks töökohaks. Tehasesse tööle läks aga naine väidetavalt sellepärast, et ei pääsenud kohe kõrgkooli ja tehasest tulles on eelisvõimalused õhtusesse õppesse sisse saada. Peale Moskva juhtimisinstituuti asus ta tööle Majandusprobleemide Instituuti Moskva rahvamajanduse suunale ning kui ta suunati mõned aastad hiljem Mosgorispolkomi, oli ta juba nooremteadur. Kuigi tulevase linnapeaga töötati juba siis koos, abiellusid nad alles 1991 aastal, kui Luzhkovi naine suri. Ei takistanud ka 31-aastane vanusevahe ja lisaks kahele pojale esimesest abielust on linnapeal nüüd ka kaks tütart abielus Baturinaga. Miks Baturina nime ei vahetanud, on muidugi erinevaid teooriad, millest üks on soov mitte silma torgata. Kes peab, see teab, kes ei pea, parem on linnapeal mitte reklaamida oma mogulist naist. 90ndatel ei armastatud rikkureid. Eriti kui abikaasal on poliitilise armastuse ambitsioone.

Lahkudes riigitöölt 1991aastal, registreeris järgmisel aastal linnapeaks saava Luzhkovi naine ettevõtte Inteko, mis sai koheselt ka laenu ühelt tulevaselt peaoligarhilt (ehk semibankirshina liikmelt) Aleksander Smolenskilt. Ineko esimeseks tegevusalaks oli väidetavalt programmeerimine, kuid kui ettevõte sattus sügavasse kahjumisse ja laen tahtis tagasi maksmist, sai Smolenski juhuslikult oma panga teeninada teatud osa Moksva linna rahadest. Ilmselt samasuguse juhuse läbi liikus Baturina edasi plastmassitööstusesse, mis oli keemikust aselinnapea Luzhkovi üks lemmikteemasid. Oli ju Luzhkov veetnud palju aastais oma elust keemiatööstuse ministeeriumi juhtivatel kohtadel. Baturina ise küll meenutab „Russki Newsweekis“ palju aastaid hiljem teist moodi: „Kui ma Luzhkoviga abiellusin, olin ma juba kaks aastat olnud edukas ettevõtja, seega ei ole selge, kes abielust rohkem võitis“. Kui siis võis ka teoreetiliselt olla küsimusi, ei ole nüüd enam kahtlusi. Nüüd, kus Luzhkov on ainult endine linnapea ja Baturina maailma kolmas rikkaim naine.

Plastmassiperioodi jäävad erinevad mälestused ja eriti kontekstis „mina ei ole linnalt mingeid eeliseid saanud,“ mis saab ka edaspidi Baturina lööklauseks. Lauseks, mis valgustas nii Luzhniki staadioni üle 80 000 pingi ostmist, linnale kuuluva kiirtoitlustusketi „Russkoje Bistro“ ühekordsete nõude ostmist kui ka kogu tegevust kinnisvara- ja ehitusäris. Kinnisvara- ja ehitusärisse olis kaasatud ka sugulased – vend, vennanaine, onupoeg, kuna naise sõnul usaldas ta oma lähedasi nagu iseennast. Lähedaste ringi valituks ei osutunud aga linnapeast abikaasa, kellest püüti äriliselt pidevalt distantseeruda. Jah, mees juhib linna tõelise peremehena ja kontrollib kõike, naine ainult ehitab ja kontrollib väidetavalt ligi viiendikku Moskva ehitusest.

Igal juhul ehitusäri õitses ning juba 2002. aastal oli käive üle nelja miljardi krooni. Baturina palka, 154 000 dollarit kuus, peeti pretsedendiks isegi suurettevõtete nagu Jukos ja Lukoil kontekstis. Edu ei lasknud oodata ka edetabelites ja juba 2004a. jõudis Baturina saja rikkaima vene ärimehe...ja ühe naise...hulka. Sellel aastal aga on Baturina maailmas 342 positsioonil ning vara väärtuseks hinnatakse 2,9 miljardit dollarit. Vara päritolu taga aga on väljend: self-made. Miks küll see Venemaa kontektis irooniliselt kõlab.

Muidugi oli Intekol ka tagasilööke ja nii riik finantskriisi ajal ühena ettevõtetest päästma ka Inteko, laenates ettevõttele 1,4 miljardit dollarit.. Praeguseks on Intekol aga pooleli 32 arendusprojekti ja nii riiklikud võlausaldajad kui ka kontserni kuuluva Londoni börsil noteeritud PIK ehitusettevõtte aktsionärid jälgivad olukorda pingsalt ja teevad oma panuseid. Panused aga kipuvad libisema hoopis teise ja Baturina mõjualast väljas oleva, peaminister Putini endise kolleegi ehitusettevõtte LSR suunas. Kui PIKi aktsia on viimastel nädalatel aktiivselt kukkunud, on LSR aktsia liikunud vastupidiselt.

Paralleelselt kinnisvaraäriga on tekkinud ka uued harrastused –tennis, hobused, tulistamine ja kaevata kohtusse kõiki, kes levitavab abielupaari meelest laimu. Nii palus ka The Sunday Times ametlikult vabandust, et oli nimetanud Baturina omandiks Witanhursti mõisa. Ja tõesti, selle omanik on ju hoopis Safran Holdings...(?). Kui me hetkeks, ainult hetkeks oletame, et Safrani on Baturina, siis on vägagi võimalik, et mingi hetk tuleb selle õdusa 50 miljonit naela maksnud kuningliku pesa elamisluksusi ka kasutada. Londongradis on ees ju ka mitmeid tuttavaid.

Lushkov ise on ennast üheselt eraldanud oma naise äridest. Samas ei tule kellegile, kes Baturinaga äri ajavad ilmselt uudisena, et Baturina on linnapea naine. Ja ilmselt on raske ka eitada, et igast Baturina teenitud kroonist kuulub pool Luzhkovile. Nagu abielus ikka, on aga saatused seotud ja nende omad otsustatakse ilmselt koos. Luzhkovil kas õnnestub kokkuleppele jõuda puutumatuse suhtes, mis millegipärast meenutab kunagist Jeltsini ja Putini kokkulepet, või läheb edasi positsioonivõitlus läbi kriminaalasjade ja jõunäitamiste. Nii on linnapea juba teatanud, et kaebab tagandamise kohtusse ja president vihjanud kahest kriminaalmenetlusest Luzhkovi ja Baturina suhtes. Minnes presidendiga võimuvõitlusesse toetaks aga Luzhkov endalegi tahtmatult just Medvedevit võitluses, kus tal võiduvõimalusi ei ole. Saaks ju just nende kahevõitlus järgmiseks tõendiks, et Venemaa praegusel presidendil on nii võimu kui ka võimu.

Abielu nii heas kui halvas saab ilmselt uues tähenduse, nüüd kus ei ole kindlasti välistatud kriminaalasjad. Jääb ainult loota, et linnapeale tõesti kuulub pool oma abikaasa äridest, või saab temast lihtsalt üks järgmine tippametnik pensionil. Ilma Londoni mõisata.

Lužhkovi viimased päevad

2010-09-25T21:49:00.001+03:00

Hetkel jaguneb Venemaa ühiskond kaheks – nendeks, kes usuvad, et Moskva linnapea Juri Lužhkov astub tagasi ja nendeks, kes usuvad, et ei. Usun aga, et praeguseid nädalaid võib nimetada ühe viimase vana Jeltsini-aegse poliitika raskekaallase viimasteks päevadeks, lõpetades tõesti mingi ajastu.

Ülejärgmisel suvel tähistaks Juri Lužhkov oma 20ndat võimuaastat. Ta on linna ainuvalitsenud kolme presidendi ajal, ta on välja vihastanud ja seejärel selle oma kasuks pööranud kaks presidenti. Nüüd aga on võimutandemi Putin-Medvedev otsustada, kas kolmanda presidendiga kokkupõrge jääb ka viimaseks.

Esimene president Boriss Jeltsin oli Lužhkovile tänuvõlgu 1993.a. putshis toetuse eest. Teine president Vladimir Putin oli võlgu linnapea presidendivalimistelt taandumise eest. Kus Lužhkov oli muuseas reaalne ja ohtlik vastane. Kolmas president Medvedev aga ei ole Moskva linnapeale midagi võlgu. Tegemist on pigem viimase nähtusega Jeltsini aegsest vanade tippametnike klassist, kes elavad oma elu ja omade õiguste järgi.

Vaadates korraks ajalukku on Lužhkov alati olnud peremees. Peremees, kes ka siis, kui reformaator Anatoli Chubais lisas 50 Moskva ettevõtet erastamiste nimekirja, keeldus ettevõtteid eraldamast, väites, et erastamise näol on tegemist parasiitlusega ja tal on vaja motiveeritud ettevõtte omanikke. Samuti oli tegemist peale motivatsiooni ka rahavoogudega. Kaudsete ja otseste. Ühest küljest, kontrollides kogu linna kinnisvara, võis ta määrata rendihinnad nullist miljonini. Teisest küljest, viis ta sisse barter-tehingud – mina sulle soodustused või laenud, sina maksad odavamat renti, aga remondid kiriku või hoone. Võibki öelda, et linnapea juhtis linna, mis toob ligi kolmandiku Venemaa maksutuludest, kui oma ettevõtet. Omade veidrustega, aga samas tohutu populaarsusega. Veel 2007a. linnapea valimistel sai Lužhkov 75% häältest. Ja hääletajaid ei takistanud isegi teatud korruptsioon linnas, vaieldavad arhitektuurisaavutused ja tohutud liiklusummikud.

Nüüd aga on olukord muutunud ja ilmselt ka natuke valitseva poliitilise tandemi teenena. Jah, on tohutud ummikud, jah, transpordisüsteem ei tööta, jah, Moskva mattus suitsu, aga kõik see ei selgitaks Lužhkovi populaarsuse langust väidetava 18%ni. Selline langus vajab abistavat kätt. Kust abistav käsi on tulnud, ja mis põhjusel täpselt, on mitmeid teooriaid.

Esimene tuuleiil, mis viitas tormile, tuli president Dmitri Medvedevilt, kes tegi Moskva linnapeale etteheiteid, et Lužhkov puhkas samal ajal kui Moska suitsu kätte lämbus. Siis tuli vaikus enne tormi – Medvedevist ei olnud kuulda ega näha midagi, kaasta arvatud Moskva sünnipäeval, kus siiani alati on osalenud president. Linnapea, kellele on andestatud siiani enamus kapriise ja kriitikat, vastas omapoolse presidendi tegevuse kriitikaga ajalehes „Moskovskij Komsomolets“. Vastus ei jätnud oodata ja käivitus üks vene lemmikrelvasid peale gaasi – kompromiteeriva kampaania käivitamine. Kompromat sisaldas ka tellimustööd samadelt autoritelt, kes tootsid „paljastavad“ fimid Lukashenko ja Hodorkovski kohta. Seekordne töö sai pealkirjaks „Juhtum mütsis“ (artikli all) ja selgelt kiirest tööst jäänud traagelniitidega film keskendus eelkõige sellele, miks linnapea oma mesilasi karjatas kuni pealinn suitsu mattus ja kuidas ta abikaasa, maailma üks kolmest rikkaimast naisest, sai eritingimustel maad ja lubasid oma ehitusettevõtte jaoks. Ja kuigi linnapea proovib ennast avalikult distantseerida 30 miljardi rublase varade väärtusega abikaasast Jelena Baturinast, olles ise 9 miljoni rublase palgaga ametnik, ei muuda see seda, et igast Baturina teenitud kroonist kuulub pool talle. Rääkides pensionisammastest.

Kuna aga Lužhkov, kui üldse keegi, teab, et Moskva pisaraid ei usu, eriti nõrkade või vaeste pisaraid, esines ta avaldusega, et tema ei ole milleski süüdi ja tagasi astuma ei hakka. Presidendi meenutusele, et Venemaal valivad linnapead mitte rahvas vaid president, kehitas ta vaid õlgu. Muuseas ka Lužhkov oli see, kes hääletas tal kindlasti hästi meeles oleva seadusmuudatuse poolt, et linnapea võib president ametist kõrvaldada usalduse kaotuse pärast. Seega, juriidilisi aluseid linnapead eemaldada on rohkem kui küll, mis on pigem huvitav, on see, kust tuli tellimus ja mille eest.

Iseenesest on vana kaardivägi vastutavatelt kohtadelt juba taandunud. Teinud seda rahulikult, soliidselt ja taganud võimu ja turvalisuse jätkuvuse läbi troonipärija. Lužhkovile ei ole troonipärijat ettevalmistatud. Trooni pole plaanis olnudki edasi anda. Samas on viimane asi, mida Lužhkov tahab, on minna tülli valitsusega nii, et valitsus ise määraks talle troonipärija ja kes teab, milliste majanduslike tagajärgedega.

Üldiselt on antud juhtum järjekordne osa seriaalist 2012 ehk järgmised presidendivalimised. Kui Lužhkov tagasi ei astu, näitab Medvedev ennast mitte piisavalt kaalu omava presidendina. Teisest küljest, kui Lužhkov tagasi astub (kohe kui ta on puhkuselt Austriast naasnud), on selles näha ka Putini tahtlust. Ise käsi määrimata puhastatakse mänguväljak vanadest mõjuvõimsatest mängijatest ja saadakse kogu Venemaa rahavood kontrolli alla. Nagu ütles viimases Wall Streedis Gordon Gekko „Greed is good and now it seems, it’s also legal“. Vähemalt Venemaal. Vähemalt valitsusel. Ja kasumit jagavatel eraettevõtetel.

Vladimir Zhirinosvki (jah, utreeritud naljanumber, aga näitab suunda, kust hetkel valitsuse tuul puhub):

Temaatiline laul: (videot pigem ignoreerida) (Vlastelin kolets on sõnademäng, mis tähendab nii sõrmuste kui ka ringteede isandat).

Kompromiteeriv tellimustöö "Juhtum sonis".

Kaadrid määravad kõik

2010-09-19T13:51:00.000+03:00

Viimased mitmed aastad on ka Venemaal üha aktiivsemalt kasutusel sõnad „innovatsioon“, "moderniseerimine“, aktuaalne on oma Silicon Valley Skolkovo rajamine jne. Nüüd on lihtsustatud ka korda välismaa ajude palkamiseks. Venemaal, kui igaveste reformide maal, on kogu see tehnoloogilise läbimurde teema ja võidujooks juba olnud. Meenutagem siis natuke ajalugu.

„Kaadrid otsustavad kõik,“ sai Stalin aru juba 1935. aasta paiku, esinedes sõjaväeakadeemia lõpetajate ees. Selleks ajaks oli juba alanud tehnika ja tööstuse võidujooks ja industrialiseerimine – mõõdeti üha rohkem ammutatud naftatonne ja terasetonne ja arendati oma brände tööstuses. Näiteks treipingi „Dip“ nimi tähendaski „Dognat i peregnat“ ehk „järgi jõuda ja mööda minna“. Seda muidugi Ameerikast ja teistest kapitalistlikest riikidest.

Kapitalistlikud riigid aga arenesid omas tempos ja järgi jõuda ei olnud mingit lootustki, agraarmaast tööstusmaaks muutuda ei olnudki nii lihtne. Nii jõudis ka NSV Liidu ladvikule kohale lihtne tõsiasi, et kuigi meeletud eelarved on kulutatud maa industrialiseerimise infra loomiseks, on puudu oskustöölistest.

„Varem me arvasime, et tehnika lahendab kõik ja osteti sisse kaasaagne tipptehnika. Nüüd aga tuleb panus teha hoopis kaadritesse ja arendada inimesi. Seega tuleb loosung „tehnika määrab kõik“ välja vahetada loosingiks „kaadrid määravad kõik“, otsustas Stalin. Selle on avastanud ka praegune vene valitsus ja peale oma tehnoloogiakeskuse Skolkovo rajamisega alustamist, on lihtsustatud ka välismaa oskustööjõu palkamist.

Mida, aga 30ndatel uuesti avastati kui motivatsiooniallika, oli töölise motivatsioon ka tööst raha teenida. Parafraseerides don Corleonet filmis ristiisa „hea palk ja töö orden motiveerivad rohkem kui lihtsalt orden“. Nõukogude töö kangelast Stahhanovit reklaamiti mitte ainult kui meest, kes lõi kõiki rekordeid söetööstuses vaid ka meest, kes teenis kuue tunniga teiste tööliste kuupalga. Mis aga tähtsam, saatis see sõnumi, et rikastumine, kui see teenib kodumaa huve, on okei. Nagu ka Stahhnov ise reklaamis – kõrge tootlikkus garanteerib ka hea palga. Nii arvas ka Stalin.

Kes aga ei jaganud seisukohta, et norme ja seega ka palka tuleb tõsta, oli nö. vana koolkond ehk esindajad NLKP parteiladvikust, varasemad tööstuste direktorid. Kui tõsta normid vastavaks või lähedale ühe valitud hea lõigu normidega, hakatakse seadma utoopilisi ja saavutamatuid eesmärke, põhjendasid valitud vanad NSV juhid. Sama hästi said aru ka nii mitmedki „uue kooli“ töösturid – mida rohkem saavutad, seda rohkem oodatakse, ja tehastes hakkas tekkima tagasilööke. Elektrikatkestused, seadmete rikked ja mistahes muu, mis takistaks uue rekordi püstitamist. Vastuliikumine sai nii suure hoo, et Partei häälekandja „Pravda“ pidi avaldama artikli teemal , „Inimesed, kes ei aita kaasa stahhanovlastele, ei ole meie inimesed“. Kui aga ka üleskutsed ei aidanud, hakati korraldama näidispoomisi läbi pretsedentide ja süüdlaste karistamise. „Noor valutööline Sveshnikov ületas normi 230%. Kui ta järgmine päev tööle saabus, avastas ta, et tema vorm on varastatud. Vorm leidus teise valutöölise Zhupinini (sündinud 1909, lastekodu kasvandik) laua alt, kes töö kangelase läbi sõimas ja keeldus vormi tagastamast. Kui partorg käskis vormi tagastada, peksis Zhupini läbi nii partorgi kui ka teised kaks stahhanovlast. Zhupinin on vahistatud,“ kirjutas valitsuse häälekandja.

Vähemalt 1930ndatel ei õnnestunud ka kõige eesrindlikumatel tehastel jõuda poolegi tootlikkuse tasemeni, milleni jõudsid välisriikide keskmised tehased. Samuti tõstis kvantiteedi eelistamine kvaliteedile praagi kogust ja isegi ametlik statistika tõdes, et 40-50% kogu toodangust on praak. 41% töölistest said ettekirjutuse tööluusi eest jne. jne.

Kaader tõesti määrab kõik ja eriti kaadri motivatsioon ja koostöövõime. Loodame, et reformidest ja muutuvatest aegadest õpitakse ja seekord on uus põlvkond nii kohalikke kui välistöötajaid piisavalt motiveeritud, et uued püstitatud töörekordid ei jääks või muutuks järgmiseks utoopiaks. Üle-eelmise venemaa põlvkonnale paraku massiliselt muutuste läbiviimises ei panustaks. Ja muidugi on tehnoloogia vaid võimaldaja, mitte eesmärk omaette.

Skolkovo versus Silicon Valley: http://techcrunch.com/2010/09/12/can-russia-build-a-silicon-valley/?utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed:+Techcrunch+(TechCrunch&utm_content=FaceBook

Microsoft - vene reiderluse soodustaja

2010-09-17T00:59:00.000+03:00

Näib, et Vene võimud on avastanud enda jaoks uue võimaluse ametlikuks info kogumiseks. Üha enam on Microsofti litsentside legaalsuse kontrollimise sildi all kogumas populaarsus võimude poolt arvutite ja neil salvestatud info konfiskeerimine. Loomulikult on piraattarkvara kasutamise kahtlus eriti suur poliitilistel vastaste ja uudisteagentuuride puhul.

Paraku ei ole isegi legaalsete litsentside omanikel (mis selgub muidugi hiljem) palju kasu ka Microsoftist - ettevõte on nimetanud antud reidid selgelt Vene võimude õiguseks ja ennast "vaeseks kannatajaks".

Lugu Engadgetis: http://www.engadget.com/2010/09/12/microsoft-antipiracy-efforts-caught-up-in-russian-political-scan/

Hodorkovski peatükk 3. PwC – miinus, Pärt - pluss

2010-09-12T14:03:00.000+03:00

Eelmisel nädalal jätkus Jukose skandaal jälle väikeste pretsedentidega. Kui Jukose endine omanik Mihhail Hodorkovski ütles nö. ettevõtete tagakiusamise ajaloo kohta, et „Meist see kunagi algas, meiega see peab ka lõppema“, siis hetkel on pigem lisandumas uusi pretsedente kui näha lõppu (taustast: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/07/hodorkovski-lebedev-vol-2.html)

Pricewaterhouse Coopers, kes oli Jukose audiitor ligi 10 aasta jooksul, võttis 2007. aastal tagasi oma hinnangud perioodidest 1996-2004 ehk siis kõik nende antud hinnangud. Miks ta seda tegi, on muidugi erinevaid teooriaid. Kes kahtlustab vene võimude survet (ilmselt), kes seda, et audiitoritele ei esitatud ettevõtluse kohta täit infot (kes teab). Esitamata olevat väidetavalt jäetud näiteks info teatud sidusettevõtete ja tehingute, muuhulgas ettevõtte Baltic Petroleum Trading Limited kohta.

Nüüd aga leiavad Jukose kaitsjad, et kahurivägi tuleb suunata just PwC suunas – endised ameeriklastest Jukose juhid kinnitavad, et PwCle esitatud info oli korrektne ja piisav ja PwC loobus oma hinnangust pigem vene võimude surve ja oma tulevase tegevuse kindlustamise pärast. Nimelt süüdistasid vene võimud ka PWCd kuritegudele kaasaaitamises, esitasid ettevõttele hiljem tühistatud arve 14 miljonile dollarile ja otsisid läbi PWC kontorid.

Miks audiitor peab vene võimudelt kuulma, et tema klient on „teinud ebakorrektseid ja tehinguid“ on muidugi eraldi küsimus. Jah, muidugi on Vene süsteem keeruline, täis seaduse lünkasid ja skeeme, aga pakkudes auditeerimise ja maksunõustamise (!) teenust antud maal ju võiks ka suuta pakkuda teenust.

Samal ajal kui PwC kinnitab, et tõesti, tõesti, hinnangute tagasi kutsumine 2007a. oli põhjendatud, on endised Jukose juhid ka leidnud ootamatuid liitlasi nagu Sberbanki juht German Gref ja tööstuse- ja energeetikaminister Viktor Hristenko. Samuti võib kummaliseks liitlaseks pidada Arvo Pärti, kes pühendas Hodorkovskile oma uue neljanda sümfoonia, nimetades Hodorkovskit „suureks inimeseks“ ja uskudes, et „Venemaa oleks parem maa, kui oligarh oleks seda juhtima asunud“. Sama moodi olid 2006-2007 aastatel loodud tööd pühendatud tapetud ajakirjanik Anna Politovskajale.

Nagu arvutas kokku oma võidetud ja kaotatud inimesi väidetavalt Boriss Berezovski elu põhjal loodud filmis „Oligarh“ Berezovski partner – parafraseerides – Arvo Pärt – pluss, Hristenko – pluss, PricewaterhouseCoopers – miinus.

(Pildil Hodorkovski enne, nagu Venemaal kutsutakse "image makerite" tööd koos esimese presidendi Boriss Jeltsiniga).

Huvitav Jukose sündmuste timeline Wall Street Journalis:http://online.wsj.com/article/SB10001424052748704358904575477133409248898.html

Avatar II luuakse Baikalis?

2010-09-11T11:57:00.000+03:00

Mõned nädalad tagasi veetis Kanada rezhissöör James Cameron oma 56. sünnipäeva Siberis Baikali järvel, et saada inspiratsiooni ja uurida võimalusi Avatar II loomiseks.

Titanicu ja Avatari rezhissöör sukeldus väikese sukelduslaevaga Mir-1 maailma sügavaima ja suurima magevee järve põhja, et luua maailm ja tegelaskujud menufilmi jätkule. Loodusretkele olid kaasa kutsutud ka Avatori esimese käsikirja autor Michael MacDowell ja bioloog Maria Wilhelm.

31 000 ruutmeetri suurune ja 1,68 kilmoeetri sügavune Baikali järv sisaldab 20% maailma pinnapealsest mageveest. Järves elab üle 2600 tuntud taimeliigi ja 50 kalaliigi. Iga sukeldusretk Mir-1 järve põhja maksab üle 1 miljoni krooni.

Praegune Venemaaa sukeldusseiklus ei ole Camronile aga esimene - 1997 aastal kasutas ta samuti Mire, et uurida vrakki filmiks Titanic. Ka see kord kutsus Cameroni Venemaale vene sõber, kes on Mir-1 ja Mir-2 sukeldusprogrammide juht.

Kuna juulis oli peaminister Vladimir Putin lubanud miljard rubla järve säilimise tagamiseks, on tõenäoline, et isegi Venemaa oludes on järv olemas ja aasta-paari pärast kui reaalseks filmi loomiseks läheb.

President on surnud, elagu president

2010-09-01T09:13:00.000+03:00

Vladimir Putin on teatanud oma soovist jälle presidendiks saada aastal 2012 ja tõenäolsielt ei ole ka midagi, mis teda selles takistab. Vabandan, et soome keeles, õhtul tõlgin ka eesti keelde.

Temaatiline kolumn Arvopaperis: http://www.arvopaperi.fi/kolumnit_blogit/article494379.ece

Hoidke Venemaad

2010-08-29T22:02:00.000+03:00

„Hoidke Venemaad,“ nii olevat esimene Venemaa president Boriss Jeltsin öelnud oma mantlipärijale Vladimir Putinile ametijärge üle andes. Nii vähemalt väidab Putin Boriss Jeltsini eluloo eessõnas.

Nädal aega tagasi ilmus raamatusarjas „Tuntud inimeste elulood“ umbes tuhande kolmesajas raamat ja seekord esimesest Venemaa presidendist Boriss Jeltsinist. Raamatusari ilmub iseenesest juba 1890. aastast ning sarja kogu tiraazh on üle 100 miljoni raamatu. Ajakirjanik Boriss Minajevi sulest ilmunud Jeltsini elulugu on presidendist kirjutatud raamatutest juba teab mitmes. Ka Eesti keeles on ilmunud näiteks „Pihtimus etteantud teemal“ ja „Kesköised päevikud“, mille autorluse võtab endale Jeltsin ise. Mis seal salata, kirjutab president hästi. Südamest, näidates üles tundlikkust, empaatiat ja kainet mõistust. Tegelikkuses kirjutab hästi hoopis presidendi hilisem administratsiooni ülem ja tütre Tatjana abikaasa ajakirjanik Valentin Jumashev. Mis ei välista iseenesest muidugi ka presidendi südamlikkust.

Esimese raamatu „Pihtimused etteantud teemal“ olevat noor ajakirjanik Jumashev kirjutanud presidendi dikteerimise järgi vaid kahe nädalaga. „Demokraatlikud reformid on künkalik tee, kus on okkaid rohkem kui roose. Ma sain sellest suurepäraselt aru, kuid leidsin piisavalt jõudu, et käia seda teed. Kirjutasid üles,“ küsis Jeltsin noorelt rebitud teksadega ajakirjanikult. Noor ajakirjanik Jumashev olevat sel ajal nimelt olnud nii vaene, et kuulujuttude järgi olevat Aleksandr Solzhenitsõn ise andnud talle kasuka, et „vaeseke ei külmetaks“.

1990a. ilmunud raamatu „Pihtimus etteantud teemal“ eesti keelse raamatu eessõnas seisab: „Ma toetan Eesti iseseisvust. Usun, et suveräänsest Venemaast ja iseseisvast Eestist saavad head naabrid ja usaldusväärsed koostööpartnerid. Oma raamatu honorari jätan ma Eestisse. Aidaku see veidigi Eesti laste- ja invaliididekodusid“. - Boriss Jeltsin 16. oktoobril 1990.

Järeldused võib igaüks ise teha. Järgmist honorari ei jätnud Jeltsin Eestisse ja sellest puhkes tõeline raamatuafäär, mis aitas „paigast kangutada“ rahandusministrist noore reformisti Anatoli Chubaisi, keda süüdistati „raamatu honorari“ nime all 90 000 dollari suuruses altkäemaksus. Aga see oli juba hiljem, kui Jumashev kirjutas presidendi memuaaride raamatu „Presidendi märkmed“ aastal 1994. „Oleks pidanud Valjaga kokku leppima,“ kommenteerib teisele ärimehele positiivse aura ostnud Peter Aven, „ta oleks sind vähemalt raamatud maininud“.

Mõlemate raamatute sponsorite hulka kuulusidki nii sellel ajal „Kremli kassiiri“ kuulsuse võitnud Roman Abramovich kui ka Boriss Berezovski ja nii sai noorest ajakirjanikust miljonär. Dollari miljonär. Ja hiljem sai temast Boriss Jeltsini tütre Tatjana abikaasa ja omakorda Jumashevi tütrest esimesest abielust oligarhi Oleg Deripaska abikaasa.

Selle raamatuga aga on kõik lihtsam. Uus raamat Jeltsinist ei ole ei tema kirjutatud ega tema mäletsustel põhinev. See on lihtsalt raamat temast, millele eelmine president on kirjutanud eessõna. „Hoidke Venemaad“ olevat Jeltsin öelnud uue presidendi Vladimir Putini ametisse pühitsemisel. Eestit ta ei maininud. Ja kes teab, kas tegelikult Venemaadki, aga kõlab ju hästi.

Formula 1, Kreml Grand Prix

2010-08-24T22:23:00.001+03:00

Aasta siis oli 1980 kui Leonid Brezhnev kohtus Vormel 1 isa Bernie Ecclestonega, kes pakkus välja ligi 20 varianti NSV Liitu Vormel 1 ringraja ehitamiseks. Neist kõige alternatiivsem mõte oli ringrada ümber Kremli... Nüüd aga, ligi 30. aastat hiljem, teenis oma esimesed punktid F1 karikasarjas venelane Vitali Petrov.

Kui üldse, siis just praegu on õige aeg hakata ka Venemaal promoma F1 kaubamärki. Meenutades ajalugu, ei ole praeguse noore vormelipiloodi Petrovi sisenemine Vormelisse just venelaste esimene kokkupuude vormeliga. Aastal 2006. esines ju kodumaa ehk Vene lipu all ka ettevõtte Midland Group poolt finanteeritud Midland F1 Racing. Kui päris täpne olla, siis alguses oli Jordan Grand Prix, seejärel Midland F1 Racing (MF1 Racing), seejärel Spyker F1 ning nüüd siis Force India Formula One. Heal lapsel mitu nime ja kosilast. Igal juhul jõudis MF1 osaleda Vormeli karusellis Vene lipu all ühe aasta ja sellega venelaste kogemused Vormelis ka algasid ja lõppesid...kuni eelmise aastani.

Esimest hooaega osaleb Vormel 1 sarjas nüüd ka Vene vormelipiloot – 25. aastane Vitali Petrov. Meeskonnaks on Renault ja sponsorite logodeks on Renault ja Lada kuna prantsuse kontsern tellib ju osad komponendid just Lada ematehasest AvtoVazist. Igal juhul algas Valeri Petrovi lugu samasugusena nagu paljude Vene autosportlaste oma. 2003. aastal kolis Petrov Itaaliasse, lugedes Venemaa võimalused autospordis ammendunuteks. Mõned aastad hiljem ta katsetas ja võitis küll Lada Revolution sarja, kuid otsustas taas Itaalia kasuks, osaledes edaspidi Euronova Racing, Euroseries 3000 ja GP2 sarjades. Petrovil läks õnneks, ning tema osalemist eri sarjades toetas isa sõber, kes investeeris noormehesse ligi 20 miljonit dollarit. Just investeeringuna ta seda käsitleski – proovisid nad ju kirjaga „Russia“ sõidetavatel autodel tõmmata nii Vene riigi finantsallikate kui ka kodumaa investorite tähelepanu. Pingutused aga vilja ei kandnud ja panuseid tuli tõsta.

„Hakkasime läbi rääkima viie meeskonnaga,“ meentab Petrovi manager Oksana Kosachenko, „ja meilt küsiti ühes hooajas osalemise eest 15-60 miljonit dollarit. Kui tekkis reaalne eelarve ja vajadus, saatsime laiali kirjad kõigile suurematele Vene ettevõtetele, kuid mitte keegi ei reageerinud“.

Küsimus lahendati muidugi administratiivselt ehk kohtumisel peaminister Vladimir Putiniga, millel osales ka Avtovazi emaettevõtte Rostehnologii juht. Otsustati et finantseering „antagu“ ja „vormelit sõidetagu“. Edasine on ajalugu ja praeguseks on Viktor Petrov teeninud oma esimese poole hooajaga esimesed punktid.

„Me ei tulnud selleks, et sõita vaid üks hooaeg. Tegemist on äriga, mitte heategevusega,“ on Kosachenko kindel ajakirjas Finants. Selleks aga, et praegune heategevus muutuks äriks, oleks peale sponsoritelt saadava raha hea ka võita mõned etapid. Meeskondade 100-700 miljoni dollarine eelarve ju kaetaksegi peamsielt kahest tuluallikast – sponsorituludest ja ligi 450 miljoni dollarini ulatuvatest teleülekannetest. Näiteks kui 2009. aastal teenis hooaja võitja Brawn GP translatsioonituludest 52 miljonit dollarit, siis Williams, kes jäi kuuendale kohale, teenis 38 miljonit dollarit. Reklaamirahade näide artikli all oleval ajakirja skänil.

Üldiselt oli ajakirja Formula Money kõige kasumlikum sponsoriinvesteering Brasiilia õlletootjal Ipipava, kes sai igale dollarile 500 000 dollari suurusest investeeringust meediakajastusena 853% tootluse.

Kuigi varem on Vormel 1 sarjas vene sponsoritena nähtud Megafoni (Renault), MTSi (Sauber Petronas) , Gazpromi ja Putinkat (mõlemad Minardi), siis hetkel Vene sponsoreid peale Rosstehnologijate ei ole. Ei innusta ka see, et peale vene piloodi sisenemist karuselli on näiteks Vormelit ülekandva Rossija 2 vaadatavus kasvanud 332% võrra.

Mõned nädalad tagasi viidi aga Vene F1 eduloo (?) jätkuks Moskvas läbi Vormel 1 klassi autode demoesinemine, millega linnavalitsuse kõrged ametnikud proovisid näidata vastavatele karuselli otsustajatele ja kohale tulnud 100 000 pealtvaatajale, et Moskva on valmis oma vormelietapiks. Linna olevat juba lausa planeeritud trass, mille keskmine kiirus kurvis peaks ulatuma 220 kilomeetrini tunnis, olles nii kõige kiirem vormelirada Euroopas.

Ambitsioone võib varjutada vaid Vitali Petrovi kahtlane tulemus ja tulevik. Praeguseks on Petrov 12 peetud etapis teeninud vaid 17 punkti, positsioneerudes seega 12 kohale, ja kuuldavasti ihkavad tema kohta juba nii Kimi Räikkonen kui ka Sebastien Buemi. Loodame, et muinasjutt ei lõppe enne kui algab.

Abiks oli ajakiri Finants.

Vormeli meeskondade sponsorid 2009:

Venemaa kõige..e. Sorose halvim tehing

2010-08-23T13:07:00.000+03:00

Kõige pikem finantskarjäär – Kõige vanema pankuri, Mihhail Zotovi, karjäär algas 1938. aastal Kasahstanis, kuhu ta määrati juhtima Gosbanki ühte kohalikku esindust. Zotov ei ole küll enam aktiivne finantssektoris, aga jälgib ikka veel finantsturgude võnkumisi.

Kõige suurem boonus tehingu eest enda kasuks – Oleg Deripaska boonus Hong Kongi börsil korraldatud Rusali IPO eest moodustas 47 miljonit dollarit. Praeguseks on ettevõtte väärtust noteerimishinnast ligi neljandiku võrra langenud.

Kõige paljulapselisem pankur – Moskva Krediidipanga juhil Roman Avdeevil on 20 last – nii omad kui lapsendatud.

Kõige kallim kaasaegne maal – USAsse emigreerunud vene kunstniku Mark Rothko maal müüdi 2007a. Sotheby’se oksjonil 72,8 miljoni dollari eest, mis teeb sellest kõige kallima hinna eest müüdud kaasaegse vene kunstniku teose. http://en.wikipedia.org/wiki/Mark_Rothko

Kõige suurem läbikukkumine filmide müügis – Kõige suurima kahjumi sai viimaste aastate jooksul Nikita Mihalkovi film „Päikesest rammestunud 2“. Kui filmi tegemiseks kulutati 55 miljonit dollarit, siis tagasi on ta praeguseks toonud vaid 7,4 miljonit dollarit. Loomulikult oli see riikliku toetuse raha. Retsensioon: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/05/film-poikesest-rammestunud-ii.html

Kõige kallim lahutus – Roman Abramovichi naine sai lahutusvalu kompenseerimiseks 300 miljonit dollarit, samas kui 2010. aastal hinnati Abramovichi varade väärtuseks 17 miljardit dollarit. Sellist hinnasilti ei paista kandvat isegi eelmisel kuul väidetavalt 150 miljonit dollarit maksma läinud Boris Berezovski lahutus.Samas oleks võinud Abramovichi naine ka kõigest ilma jääda kuna varade ametlikud omanikud oli Abramovichi lapsed...

Kõige rikkam Duma saadik – Venemaa miljardäride reitingu 42. kohal asuv Andrei Skoch, kes on ka õnnelik kuue lapse ja 30% mäetööstusettevõtte Metalloinvest omanik.

Venemaa kõige rikkam naine – Moskva linnapea Juri Luzhkovi abikaasa Jelena Baturina, kes omab 250 000 miljoni dollari võrra vähem kui ülalmainitud Skoch ehk 2,2 miljardit dollarit. Moskva linnapea jaoks ei ole ilmselgelt probleem, et tema ehitusettevõtte omanikust naine ka teenib temast 4000 korda rohkem...(blogi pildil Baturina).

Suurim välisost – Norilsk Nikkel omandas 2007. aastal kanada kulla, nikkeli ja vasetootja LionOre 6,5 miljardi dollari eest. Sellega kasvas Norilski osa maailma nikkelitootmises 18%lt 22%ni. Küll aga ei pooldanud tehingut Nornikkeli üks omanikke Mihhail Prohhorov, kes hääletas jalgadega, müües oma aktsiad alumiiniumikuningale Oleg Deripaskale.

Suurim välisinvestori kaotus Venemaal –Georg Soros jäi Svjazinvesti blokeerimispaketi ostul-müügil ilma 1,25 miljardist dollarist. 1997a. omandas Soros 25% telekomi ettevõtte aktsiapaketi 1,9 miljardi dollari eest. Ettevõtte erastamiseplaanid aga ei täitunud ja peale aastaid müügiüritusi õnnestus Sorosel lõpuks müüa oma osalus 2004a. 625 miljoni dollari eest Leonid Blavatnikule. Soros on hiljem nimetanud tehingut oma elu halvimaks finantstehinguks. Venemaale tehtud investeeringuid vaadates on aga teiseks halvim tehing 2008a. Renaulti poolt 25% Avtovazi aktsiate omandamine. Kui algse paketi eest maksis prantsuse kontsern 1 miljardit dollarit, siis praeguseks on selle väärtus vaid 190 miljonit dollarit.

Piinatud vene geenius Grigori Perelman

2010-08-21T17:57:00.000+03:00

Alustuseks väike test. Sa oled kõigi aegade üks suurimaid matemaatikageeniuseid ja seda juba varajases vanuses. Sul on kolm valikut a) võtta vastu „matemaatika Nobeli“ auhind ja sellega kaasnevad 1 miljon dollarit b) minna korjama seeni ja keelata end segada c) saata kõik metsa, kolida ema juurde ja ehitada maja ümber barrikaad. Kui sa oled vene matemaatikageenius Grigori Perelman valid sa variandid b ja c.

Grigori Perelman sündis 1966. aastal Peterburis vene juutide perekonnas. Perelmani ema, samuti matemaatik, loobus juba varakult oma tööst, et arendada poja varakult ilmnenud matemaatika annet. „Ta oli algusest peale erak, kui ta tuli USAsse tööle. Tema küüned olid kummaliselt pikad ja tema toitumismenüü koosnes vaid piimast, juustust ja leivast. Kui teised olid lapsena kuulanud lastelaule, olevat Grisha kuulanud ooperit. Tema jaoks üldse ei ole muid värve kui must ja valge, hall on liiga igav,“ iseloomustas Perelmani hiljem tema kolleeg Oxfordi teadur Markus Du Sotua.

Kui 1900. aastal püstitati 23 suurimat probleemi ja väljakutset matemaatikas, ei pälvinud keegi nende lahendamisega tähelepanu. Kui aga 2000a. nimetati vaid 7 probleemist koosnev nimekiri, teatas juba kaks aastat hiljem Grigori Perelman, et on „vallutanud matemaatika Olümpose“ ehk lahendanud Poincare hüpoteesi, mis puudutab kolmedimensionaalsete vormide süvastruktuuri. Võttis aastaid, enne kui mitmed juhtivad matemaatikud kinnitasid, et tõesti, lahendus on leitud.

Kui aastal 2006 peeti Perelmani „matemaatika valdkonna Nobeli“ Field Medali auhinna vääriliseks tema panuse eest matemaatikasse ja topoloogiasse , otsustas Perelman seda mitte vastu võtta. See ei jäänud aga ainukeseks tema hüljatud auhinnaks ja laiema tuntuse saavutas ta isegi mitte sajandi jooksul lahendada proovitud Poincare hüpoteesi tõestusega vaid pigem Clay ülikooli poolt väljapandud 1 miljoni dollarise auhinna fondi Milleeniumi Auhind tagasilükkamisega. Nagu ta ise ütles, „auhinna on sama palju ära teeninud ameerika matemaatik Richard Hamilton“. Oleks ta auhinna vastu võtnud, kui see oleks jagatud kahepeale? Vaevalt, võttes arvesse, et see oli juba kolmas rahvusvaheline auhind millest ta loobus.

Praeguseks on Perelman loobunud ka oma tööst Peterburi Steklovi matemaatikainstituudis ja otsustanud pöörata selja matemaatikale, põhjendades matemaatikatika kogukonda silmakirjanikena ning valet tolereerivatena, ning elab siiani töötuna koos emaga ja õega väikeses korteris sünnilinnas Peterburis.

Samas ei ole Perelman ainuke tunnustatud auhinna võitja, kes on otsustanud oma auhinda mitte vastu võtta. Nobeli auhinna on tagasi lükanud 6 võitjat – kaks keemikut, üks meedik, kaks kirjanikku ja üks poliitik.

Kuna Hitleri aegsel Saksamaal oli välismaa auhindade vastuvõtmine keelatud, pidid auhinnast loobuma lausa 3 laureaati – keemikud Richard Kuhn, Adolf Butenandt ja keemik Gerhard Domagk. Õigemini preemiad nad küll said, kuid alles 1947. aastal. 1958a. keeldus auhinnast poeet Boris Pasternack, kuid 1989. aastal tunnistas komisjon, et tõenäoliselt oli loobumine samuti poliitiline ja auhind anti üle ta pojale. 1964.a. loobus auhinnast teine kirjanik – Jean-Paul Sartre , kes tunnistas küll esimesena, et loobub vabatahtlikult kuna „kirjanik ei pea muutma ennast institutsiooniks, isegi kui see on nii lugupeetavas vormis“. Ja lõpuks, loobus Nobeli preemiast ka 1973.aastal Le Duk Tho - Vietnami poliitik , kes jagas preemiat koos Henry Kissingeriga, põhjendades omakorda loobumist, et „kahjuks Pariisi leping siiski ei lõpetanud Vietnami sõda“ ja seega ei ole auhind põhjendatud.

Kokku on Nobeli preemia saanud 23 kandidaati ja seega on maa kõigi maade edetabelis 3 kohal peale Prantsusmaad (57 auhinna võitjat) ja Saksamaad (57).

PS. Ega matemaatik ja füüsik Igor Tamm kuidagi Eestiga seotud ei ole? http://nobelprize.org/nobel_prizes/physics/laureates/1958/tamm-bio.html

Nobeli auhinna laureaadid: http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_Nobel_laureates_by_country

Päeva pilt

2010-08-14T23:31:00.001+03:00

Nostalgiline hetk teemal "Siilike udus"..

Raamatusoovitus: Ja Putina videl!

2010-08-14T13:49:00.000+03:00

Eile sattusin Kievi Kontraktova väljakul olevasse raamatupoodi. Või mis nüüd sattusin ja mis nüüd poodi. Tegelikult olin juba tükk aega otsinud korralikku suurt raamatupoodi Podoli piirkonnas ja tegemist ei olnud lihtsalt poega vaid minu huvivaldkonda imehästi katva väikese raamatute supermarketiga.

Nagu tavaliselt ei olnud poes esindatud mitte Dontsovad ja Marininad vaid neil oli nii arvestatav ajaloo kui ka poliitika riiul. Nüüd on mul siis 2 Ukraina kliendikaarti - lemmikkohviku ja raamatupoe (ostsin 12 raamatut oma uusvenemaa raamatukogu täienduseks).

Otsustasin hetkel koju kõndides ja lõunat süües alustada mitte süvateaduslikest vaid pigem meelelahutuslikust Andrei Kolesnikovi "Ja Putina videlist" ja ei tulnud kahetseda.

Anderi Kolesnikov on kirjastuse Kommersant poliitikaajakirjanik ning mitte nö. reaajakirjanik vaid Kremlis atesteeritud ajakirjanik ehk omab ligipääsu Kremlis toimuvale ning eelmisele president Vladimir Putinile.

"Kuule," olevat ükspäev öelnud Kolesnikovi peatoimetaja. "Kirjuta peale igapäevaste artiklite ka raamat neist aastatest, mis sa oled nö. Kremli ajakirjanik olnud".

Kolesnikov olevat vaielnud vastu, et ta on ajakirjanik mitte kirjanik.

"Kirjanik ei peagi olema, halasta ajakirjanikuna nende lugejate peale, kes ajalehte ei telli," olevat pareerinud peatoimetaja.

Tuli välja, et Kolesnikov siiski on kirjanik ja nüüdseks korduvalt auhinnatud kirjanik. Ja nüüdseks ongi tema ligi 8-Kremli-aasta mälestused koondatud kahte raamatusse "Ja Putina videl!" (esimne Putini valmisaeg) ja "Menja Putin videl!" (teine valimisaeg). Raamatud ongi pigem päevikuna kokkukirjutatud pildikese erinevatest sündmustest mitte pedantselt läbitöötatud tekst. Tegemist on ka selgelt olukorra- ja ühiskonnatundliku kirjutajaga, kellel on ligipääs kõige erinevamatesse olukordadesse. Raamat on vaimukas, irooniline, selgelt rohkem tähelepanu on pööratud olukordadele ja nende analüüsile kui akadeemilistele aruteludele. Avanevad oleks palju öeldud, aga avalduvad erinevad küljed nii president Putinist kui tema paljudest külalistest ja "sparringupartneritest".

Kuigi esimese raamatu lõpuks, või teise raamatu "Putin menja videl!" keskpaigaks ilmselt hakkab järjest loetuna võib-olla kergelt vaba ironiseerimine natuke väsitama, on tegemist selgelt vaimuka, infot omava ja analüüsiva raamatuga. Kindlasti soovitan.

Katkend sissejuhatusest:

"Ilmselt hakkavad nüüd inimesed, kes pakkusid mulle kolm aastat tagasi "Kremli poolis" töötamist rääkima, et tahtsid parimat. Hilja on ennast õigustada ja said, mida tahtsid.

Kunagi, enne Kremli ajakirjanike ridadesse asumist, proovisin ma mitte mõelda poliitikast. Milleks niisama ennast ärritada. Olin normaalne, tavaline inimene, kes ei teadnud midagi võimu nuppudest. Jah, ma olin juba kirjutanud raamatu "Näost näkku. Vestlused Vladimir Putiniga", aga võite uskuda mind, et see ei muutnud mu elu. Täpsemal öeldes, ei riivanud isegi eriti. Jah, rääkisime. Isegi päris palju ja kokkuvõttes rohkem kui ööpäeva. Ma arvan, et isegi ühegi sõbraga ei suudaks ma rääkida tervet ööpäeva praktiliselt järjest, mind suutis selleks tagant sundida vaid töine vajadus. Ma olen kindel ka, et see raamat ei jätnud mingit jälge peategelase hinde. Tema jaoks oli see samasugune töine möödapääsmatus. Kui te küsite, kas ma lugesin ise raamatu kordagi läbi, siis ei, ja ka peategelane tunnistas, et ei ole seda avanud. Miks? Sellpärast, et ilmselt me kõik saime aru, et ükskõik kui palju me ei räägiks, on Vladimir Putin minu jaoks absoluutselt suletud inimene. Jah, oli episoode, millest oleks võinud teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Aga oleks võinud ka mitte teha. Ja teistest episoodidest oleks võinud teha teisi järeldusi.

Kui kirjastuse Kommersant peatoimetaja pakkus mulle tööd Kremli ajakirjanikuna, olin ma üsna ruttu nõus. Tundus, et ei ole eriti palju aega vaja, et orienteeruma hakata.

Möödus kolm aastat. Peaaegu iga päev nägin ma Vladimir Putinit ja mitte teleka vahendusel vaid 30-meetri kauguselt. Kas ma nägin sealt midagi, mida teised ei näinud? Nägin, loomulikult. Kuigi telekast oli ilmselt paremini näha. Kas ma mõistsin sellest ajast midagigi president Vladimir Putini kohta? Midagi ilmselt küll. Mulle tundus, et jälgides teda peaaegu igapäevaselt, asusin ma selle inimese järgi kummalist jahti pidama. Kätte saada tähendab mõista. Ja aeg-ajalt tundub, et see ongi saavutatud. Käes. Ja mul hakkab igav ja ma pettun. Aga juba järgmine hetk tundub, et ma jälle eksisin ja see tähendab, et tema põgenes ja jaht jätkub.

Teil on võimalus seda jahti jälgida. Hoiatan, tegemist ei ole kerge mängijaga. Olge kannatlikud. Ärge uskuge kõike, mida räägitakse. Palju on veealuseid karisid. Vahel ka peategelane ise põrkub nende vastu ja seda on tunda. Ta ei armasta otseseid kokkupõrkeid, kuid vahel läheb nendesse. Muideks, seda kõike ma ei peaks enam rääkima. Teile endale peaks huvi pakkuma teda lahti mõtestada, muidu ei ole mõtet ka raamatut lugeda.

- Andrei Kolesnikov, "Menja Putin videl", "Ja Putina videl" eessõna kokkuvõte

Veel lõike: http://www.pravda.ru/society/fashion/couture/10-12-2004/48971-putin-0/

Tellimine: http://www.ozon.ru/context/detail/id/2163307/

Reitinguid langetav tulekahju

2010-08-10T12:54:00.000+03:00

Venemaa metsatulekahjud on arvestatavalt maksma läinud nii poliitilises kui ka majanduslikkus mõttes.

Ühelt poolt on Kommersanti hinnangul praeguseks mitu nädalat lõõmanud tulekahju tagajärjel tekkinud kahjude kogusummaks 15 miljardit dollarit, mis on umbes 1% riigi SKPst. Samas on tõelised tagajärjed avaldumas alles 3. kvartalis kui hakkab viljalõikamise hooaeg. Lisainfo: http://en.rian.ru/business/20100810/160138642.html

Teiselt poolt on kolme erineva uuringufirma küsitluse tulemusel näha ka reitingute langust juhtiva poliittandemi populaarsuses. Public Opinion Foundationi andmetel on president Dmitri Medvedevi toetus langenud suvakuude mõjul 62%lt 52%le ja peaminister Vladimir Putini toetus langenud 53%lt 47%le. Kuigi Kremlis ollakse väidetavasti natuke närvilised, ei maksa sellest muidugi kaugeleulatuvaid järeldusi teha...
Lisainfo: http://en.rian.ru/russia/20100810/160141489.html

Suits Moskva kohal

2010-08-08T13:04:00.001+03:00

Venemaal ei ole endiselt suudetud kontrolli alla saada üle 500 000 hektari alasel piirkonnal möllavaid metsatulekahjusid. Moskvas on nähtavus kuni 100 meetrit ja edasi on lükatud ligi 60 lendu.

Sõjajumal Viktor But

2010-08-08T01:01:00.000+03:00

Ilmselt on enamus näinud filmi „Lord of War“, peaosas Nicolas Cagega. Filmi prototüübiks aga on Viktor But, kes ootab hetkel Taimaal oma karistust. Või õigeksmõistmist. Enne kui lühike kokkuvõte tema naise Alla Buti intervjuust ajakirjas Star, natuke taustast.

Viktor But sündis 1967 aastal Dushanbes, Tadjikistanis ja lõpetas Moskva militaarinsituudi võõrkeelte erialal. 1991. Aastal asutas ta oma õhutarnspordi ettevõtte, et transportida kaupasid Aafrikasse. 90ndatel mainiti teda korduvalt USA eri ametite toimikutes seoses illegaalse relvaäriga. 2005. Aastal pane USA valitsus aresti kogu Buti varale, kommenteerides, et But toetas läbi oma suurima lennukite arvuga lennuväe relvadega USA vaenulikke riike nagu Angola, Libeeria, Kongo, Ruanda ja mitmed muud. 8. märtsil 2008 aastal arreteeriti But Bangokis ja aasta hiljem mõisteti süüdistuste puudumsiel õigeks USA valitsus esitas apellatsioonikaebuse ja veel on aasta õigus Buti kinnipidada ja esitada kas õigeks mõistev otsus või halvimal juhul eluaegne vanglakristus.

Pikem jutt: http://en.novayagazeta.ru/data/2008/17/00.html

Eelmisel nädalal avaldas ajakiri Star intervjuu Viktor Buti abikaasa, 46-aastase Alla Butiga, kes usub, et mees oli tõesti vaid tavaline ärimees, kes sattus USA poliitika ohvriks.

Star kohtub Alla Butiga Moskva Domodedovo lennujaamas, kus Alla ootab väljalendu Taisse. Sinna suundub ta mõneks pikaks kuuks, et kohtuda kord päevas 20. minuti võrra oma abikaasaga.

Star: 2005. Aastal ilmus film „Sõjajumal“, mille prototüübiks oli väidetavalt Viktor But. Kas te olete näinud seda filmi ja mis te sellest arvate?

Alla But (AB): Vaatasin keskpaigani, rohkem ei suutnud. Viktoriga ei ole sellel filmil mitte mingit pistmist. Peale filmi ilmumist ütles Viktor intervjuus Russia Todayle, et tunneb kaasa Cagele kuna tema roll on üsna tobe ja film on halb. Samuti oli Viktor väsinud, et teda pidevalt „sõjajumalaks“ ja „surmakaupmeheks“ kutsuti. Ta on legaalne ärimees ja sellepärast soovib, et ta süüdistused objektiivselt läbi vaadataks.

Star: Samas väidab USA valitsus, et just tänu teie abikaasale olid nii Angola partisaniliikumine, Togo, Rwanda, Libeeria, Sierra Leone, Afganistani, Al Quaeda, Talibani ja tsheseeni terroristid hästi relvastatud. 2006.a. nimetas George Bush Viktor Buti oma isiklikuks vaenlaseks.

AB: Me lugesime seda intervjuud. Mina olin shokis, aga Viktor ütles kibeda irooniaga, „tuleb välja, et Bin Laden sobib mulle nüüd ainult sekretäriks“. Ma ei usu, et Bushil oli mingeid isiklikke arveid õiendada Viktoriga. USAs lähenes valimiskampaaniate aeg ja Bushil oli väga tähtis tähistada järgmist võitu võitsluses terrorismiga. Bin Laden osutus kättesaamatuks, aga kedagi oli vaja trellide taha panna. Ja selleks pahalseks määrati mu mees. Kui Viktor sattus lõksu, tõusid kohe ka Bushi reitingud. Selleks kogu see aktsioon ju ette võetigi.

Star: 1991. aastal hakkas Viktor tegelema lennundusäriga ja asutas oma ettevõtte, mis töötas LAVis ja Angolas. Räägitakse, et ta teenis miljardeid..

AB: Jama kirjutatakse. Kust võisid Viktoril olla miljardid?

Star: Räägitakse, et tal oli 60 isiklikku lennukit...

AB: Parimatel aegadel oli Viktori ettevõttel koos helikopteritega 20 lennumasinat. Ta vedas olmetehnikat, tapeeti, toiduaineid.

Star: Räägitakse, et peale tsiviilvedude tegeles ta ka relvade tarnimisega terroristidele ja suurimad Aafrika maade juhid maksid talle teemandites...

AB: Minu mehest tehti maailma halva kehastus. Uskuge mind, keesi ei tasunud Viktorile teemandites. Kõik süüdistused on võltsitud ja mingi absurd.

Star: Mis annab teile aluse uskuda, et teie mees on süütu?

AB: Kui me aastal 2001 kolisime Angolast tagasi Moskvasse, ei olnud mu mehel peaaegu mitte midagi, ta aeti pankrotti ja turult minema.

Star: Millest te praegu elate?

AB: Elan mehe venna, Sergei, rahast. Varem tegelesin riiete disainimisega, mul oli palju kliente Moskvas. Nüüd on äri kinni.

Fotol Alla But.

Galerii: Venemaa põleb (uuendatud 6.8.)

2010-08-05T10:26:00.000+03:00

Venemaal on viies regioonis kuulutatud eriolukord kuna nüüdseks juba ligi 500 000 hektarit katvaid metsatulekahjusid ei ole õnnestunud ohjeldada. Tulekahjudes on hukkunud 50 inimest ja maha on põlenud ligi 2000 maja. Peamised tulekolded asuvad Nizhegorodskaja ja Voronezhkaja piirkonnas, kuid ka Moskva on mattunud suitsu.

Eriolukorra tõttu on oma puhkuse katkestanud ka president Dmitri Medvedev, kellel oli plaanis puhkusel Bocharov Rucheil tegeleda joogaga ja püüda kala peaminister Vladimir Putiniga. Peaminister on asunud isiklikult olukorda lahendama ja on lubanud, et talveks on kõik maha põlenud majad uuesti püsti.

Tulekahjude kaart: http://www.vedomosti.ru/special/fires.shtml

Pildid Boston Globest:

http://www.boston.com/bigpicture/2010/08/russian_wildfires.html

Eesti autotööstuse pärl: Kombat

2010-07-31T13:24:00.001+03:00

Kes ütles, et Eestis ei ole potentsiaali autotööstuseks? Et Rexi ja TAKi ja Vormel Estonia ajad on möödas ja uusi tulevikulootusi ei ole. Vale. Vastupidi, Eestis, täpsemalt Loo autotehases pannakse juba mõnd aega kokku venelaste oma soomustatud Hummerit nimega Kombat. Miks Eestis? Miks ka mitte? Mugavalt lähedal auto on toodetud Eestis ehk Euroopa Liidu VIN-koodiga.

Kombat Т98 on projektiiritud vene konstruktori Dmitri Parfjonovi poolt, kelle käe alt on valminud ka sportauto Laura. Koostöös Peterburi firmaga Avtokad, mis tegeleb autode soomustamisega, pandi 1998. aastal kokku meeskond, kes andis kahe aastaga välja esimese testimiseks mõeldud soomuki prototüübi T98 e. Team-98 ehk lihtsalt Kombat. 2004.aastal sai mudel Venemaa vastavussertifikaadi, mille järel korraldati ka väikeseeriatootmine.

Soomustatud ja kõrglegeeritud terasest Kombatid saavutasid erilise populaarsuse Vene ja poliitikaringlkondades - kui juba raha veetakse sama autoga, siis äkki võib ka pankur autos rahulikumalt hingata. Auto ongi ehitatud soomusautoks ja sellega saavutab väidetavalt palju kõrgemagi turvalisuse taseme kui hiljem soomustatud Hummerid. Kere on valmistatud spetsiaalsest rootsi terasest meetodil, mis tagab kõrgeima võimaliku kaitsetaseme.

Praeguseks on soomusautosid Kombat toodetud kokku u. 160 - tsiviilversioone toodetakse Venemaal ja militaristlikke Jordaanias.

Eelmisel aastal aga tuli Loo autotehasest välja juba esimene Eestis litsentsi alusel kokkupandus Kombat, mis võib uhkusega öelda, et on esimene Eesti VIN-koodiga auto. Eestis valmistatud soomusauto on kõige lihtsama kaitsetasemega ehk suudab tõrjuda nt. Makarovi ja Glocki kuule. Vastavalt kaitsetasemele kasutatakse auto tootmiseks GMC Sierra/Chevrolet Silverado ühte platvormi. Kapoti all on 6,6 liitrine ja 360-hobujõuline turbodiisel Duramax ja saja kilomeetrini tunnis jõuab ta 10 sekundiga. Autot ei tohi juhtida kaalukategooria tõttu tavaliste lubadega ja ilmselt, kui sa kuulud selle vajajate sihtgruppi, võib sul juba ka olla oma autojuht. Kuigi auto hind ei ole just selles mänguvaldkonnas kõige kallim ja kõigub vastavalt kaitseastmele 140 000 - 210 000 euro vahel.

Eesti väljalaset on Delfi Forte andmetel testinud ka Läti politsei ja tellimusi on juba Indoneesiast, Angoolast ja Lõuna-Aafrika vabariigist.

Fotod: http://www.t98.ru/index.php?do=gallery

Lisainfo: http://uudised.ekspressauto.ee/news/auto/article.php?id=30034719

Vene miljardäride 10 helgeimat hetke

2010-07-30T14:45:00.000+03:00

Ajakirja Forbes Venemaa väljaanne koostas juba kuuendat aastat maa esirikkurite nimekirja. Mida aga arvavad elust ja olust nimekirja osalised? All 10 helgeimat hetke, mida osalised on öelnud ajakirjale Forbes.

"Rikkuse kunst on inimese loomuse tundmise kunst". Mihail Fridman (koht top 100 rikkaima reitingus 3).

"Ainult spetsialistid, ehk inimesed, kes tegelevad sihikindlalt ühe asjaga, võidavad kogu maailmas. Ei saa olla kõikehaarav". Vladimir Lisin (1)

"Mitte ainult raha vaid ka tõelised teod tehakse vaikuses. Ei pea just tantsima kadrilli, et millegiga hakkama saada." - Vladimir Potanin, pildil, (7)

"Äris on vastuseis alati sissejuhatus edasiseks partnerluseks". German Han (12)

"Rahvas näeb ärimeestes vargaid, jobusid ja kaabakaid, mis mind, kui seitse päeva nädalas töötavat inimest, solvab". - Sergei Galitski (28)

"Ma pigem loobun täiesti oma seisukohast kui lähen tülli oma vennaga." - Aleksei Ananyev (38)

"Teha , mida ma tahan, on minu jaoks põhimõtteline küsimus. Kui ma ei taha minna tööle, siis ma ei lähen. Mitte keegi ega miski ei sunni mind." - Ruslam Tariko (47)

"Mehe jaoks on töö osa elust. Minu jaoks tähendab mitte töötamine mitte elamist". - Vladimir Gruzdev (65)

"Isegi õlu joomine on mõndade inimestega töö". - Oleg Boiko (76)

"Paljud võrdlevad äri malemänguga. Lihtsalt nad ei tea keerulisemaid mängusid. Male on mäng kaotuse peale." -Andrei Rogachev (79)

Originaal: http://www.forbesrussia.ru/node/48173/slideshow/2

100 rikkaima nimekiri koos kirjeldustega: http://www.forbesrussia.ru/rating/100-bogateishih-biznesmenov-rossii/2010

Vene rikkamad muutvad rikkamaks

2010-07-29T13:49:00.000+03:00

Forbes Russia koostas ka see aasta Venemaa rikkaimate ärimeeste nimekirja „Kuldne Sada“. Võrreldes eelmise aastaga on miljardäride arv saja rikkama hulgas tõusnud. Kui 2008a. oli Venemaal 32 miljardäri, siis 2009a. oli neid juba 62. Esimese saja rikkaima varanduse koguväärtus on 297 miljardit dollarit võrreldes eelmsie aasta 142 miljardi dollariga. Sama analoogiana kasvas ka RTS-indeks ligi 2 korda, kuigi majandus ise on olnud mõõnas.

Nimekirja on lisandunud 11 uut nime, kellest 6 on soetud söevaldkonnaga. Üldiselt võib öelda, et esisajast on enamus pira...vabandust privatiseAerinud omal ajal riigiettevõtteid ja vaid iga neljas on oma äri ise üles ehitanud.

Kõige kiiremini kasvas varandus söetööstuse Mechel omanikul Igor Zjuzinil – kasvades 540% ja ulatudes 6,4 miljardi dollarini. Meenutagem, et just Zjuzin oli see, kes sai alles paar aastat tagasi südamerabanduse president Vladimir Putini vihjele, et ettevõtet tuleks kontrollida. Ettevõtte aktsia tegi börsil läbi ligi 30% languse, kuid seekord õnnestus kiiresti taastuda nii Zjuzinil kui aktsiail.

VENEMAA RIKKAIMATE ÄRIMEESTE TOP 10 (mlrd USD)

Vladimir Lisin (15,8), metallurgia

Mihail Prohorov (13,4), metallurgia

Mihail Fridman (12,7), nafta, kommunikatsioon, finants

Roman Abramovich (11,2), investeerimine, metallurgia, kuld

Oleg Deripaska (10,7), alumiinium, energeetika, ehitus

Vagit Alekperov (10,6), nafta

Vladimir Potanin (10,3), metallurgia, metallid, finantsid, meedia

Aleksei Mordashov (9,9), metallurgia

Viktor Rashnikov (9,8), metallurgia

Dmitri Rybolovjev, (8,6), väetised

Täpsemalt TOPi osaliste kohta: http://www.forbesrussia.ru/ekonomika/lyudi/48215-reiting-forbes-zolotaya-sotnya-2010

Ukraina valimisreklaam (gone wrong)

2010-07-25T18:45:00.000+03:00

Paraku kipub aeg-ajalt eksima mu blogisse ka Ukraina teema ja seekord taas hetki Ukraina poliitikamaastikust. Kuidas valmistatakse kohalikku Harkovi linnapea valmisreklaami? Ja milline on must materjal kui see valitav poliitik ei maksa reklaamiarvet?