Postitused
Elas kord Depropetrovski taksojuhtide majas brünett tüdruk. Tüdruk elas taksodispetsherist emaga, lätlasest isa oli perest lahkunud kui tüdruk oli kolme aastane. Vaatamata sellele kutsuti tüdrukut kuni selle ajani, kui ta oli blondi patsiga opositsioonipoliitik, ikka Julia V. ehk Julia Vladimirovna. Nii oli lihtsalt sellel seitsme maa ja mere taga oleval maal kombeks.
Tüdruk taksojuhtide majast ei teadnud veel siis, et horoskoobis on ka kolmeteistkümnes tähtkuju – maokandja (serpentarius), mis kestab vaid kaks nädalat ja milles sündinud oletatakse väljavalituteks. Kas ta üldse uskuski, et ta on väljavalitud siis, kui ta lõpetas cum laude magistratuuris Kievi ülikooli majandusteaduskonna, asutas koos endise peaministri Pavlo lazarenkoga naftatreidingu ettevõtte, mis hiljem kontrollis neljandikku Ukraina gaasitransiidist ja kui ta läks ratsasaabaste ja miniseelikuga Gazpromi endise juhi Rjam Vjahhirjeviga läbirääkima. Kõikvõimast Gazpromi ülemust tundis ta ju juba 1990ndatest ja sellest ajast ka tema koostöö Gazpromiga, mitte alles Vladimir Putiniga kuulsa kohtumise ajast. Oli ju Julia V. 90ndatel üks Ukraina rikkamaid inimesi, kelle rikkus oli tihedalt seotud Gazpromiga. Rikkamaid ja võimsamaid. Alles hiljem põgeneb Julia V. vaieldava väärtusega patroonidest Lazarenko USAsse, kus ta mõistetakse süüdi rahapesus. Umbes siis, kui Julja V. on kütuse- ja energeetika asepeaminister. Valdkonda ta tunneb, ka selle kitsaskohti ja võimalusi, ja tema ajal tõusevad energeetikasektorist rahalaekumised riigieelarvesse üle 7000 korra. Bartertehingud kaotatakse, mitteraha ei ole enam olemas.
Kes seda enam teab, kas väljavalituse tunne tuli 2004. aasta oranzhi revolustiooni ajal või hiljem, siis kui ta kandideeris Viktor Janukovichi vastu presidendiks ja jäi napilt teises voorus alla, või veelgi hiljem, siis kui ta mõisteti 7 aastaks võimu kuritarvitamises.
Võimu kuritarvitamise eest, ütleb Ukraina Kriminaalseaduse 365 paragrahv, mõistetakse vangi 7-10 aastaks ilma võimaluseta kandideerida riiklikesse ametitesse. Kaas arvatud presidendiks või isegi parlamendi (Rada) liikmeks. Kriminaalseadus ütleb küll, et kui see takistab suurema kahju tekkimise ei või menetlust algatada. Väljas oli talv, gaas oli kinni ja Ernst & Youngi audit ütles, et uus gaasihinna leping Julia Tymoshenko ja Vladimir Putini vahel oli isegi majanduslikult põhjendatud, aga seda kõike ei võeta arvesse, käies 2011 aastal kohut Kievis Pecherski kohtumajas.
Pecherski kohtumaja on ümbritsetud telkidest. Telkidest, mille on püstitanud Rada saadikud kui oma vastuvõtupunktid. Protestida ei tohi, riik on keelanud, aga opositsiooni rahvasaadikud on avastanud, et nende vasuvõtupunkte võib püsitada igale poole. Nii nad võtavadki rahvast vastu. Hommikuti, õhtuti, öösiti, vahetustega, termostega, Gruusiast toodud maiustustega. Ka Julja tütar on telgis, vaikne ja trotslik ja kuni ta on seal ei lahku telkidest enamus saadikuid. Ringkaitse. Londonis elav Jevgenia proovib isegi Euroopa Parlamendile rääkida oma emast, aga Parlament ei võta teda vastu. Vaatamata sellele, et enamus maailma valitsuseid on mõistnud opositsiooni juhi üle toimuva kohtuprotsessi hukka. Euroopa Liidu esindajad ütlevad, et jah, Ukraina on teretulnud Euroopa vabakaubandustsooni, aga lahendatagu enne demokraatlikult kohtuprotsess, mis ei ole demokraatlik. „Jah,“ lubab president, ta teeb oma parima. Võimude lahususe printsiip. President lubab ja rõhutab, et ei sekku, aga teeb oma parima. Võimude valikuline lahusus.
Aga nagu ütles inimene, kellest ma sügavalt lugu pean, „see on see Ukraina, mis meil on“. Ei halvem ega parem, see sama viimased 20 aastat kui välja arvata üksik oranzh lootuskiir. Ja midagi ei hakka muutuma, riik on muutunud parlamentaar-presidentlikust presidendi-parlamentaarseks. Oleks intelligentne president, võiks paljugi andeks anda. Aga president on isevalitseja, kes esindab teatud huvisid. Jah, võib öelda, et rahvas ta ju valis, järelikul ka rahva huvisid, aga rääkida võib ju paljutki. Presidenti toetab u. 10% rahvast, järjest materdatavat endist peaministrit Timoshenkot 14%. Liidrit ei ole, on üksikud väikest toetust omavad poliitikud. Liidrit ei ole ka tõusmas ja vaevalt lastaksegi tõusta. Kõik on kontrolli all, ka liidrid. Julja usub endasse, oma missiooni, oma väljavalitusse, aga temasse enam eriti ei usuta. Pikka ja kurnav kohtuprotsess on enamuses tekitanud tüdimuse. Enamuses Ukrainas, välismaailm veel protestib, ährvardab, vahel ka palub.
Mis siis edasi saab? Kontroll tugevneb ja kontsentreerub veelgi. Putinit või vähemalt Medvedevit ei ole vaja Ukrainasse laenata, nagu naljatlevad venelased, Janukovich on ju olemas. Esitanud väljakutse Venemaale tarnitakse gaasi tankeritega Azerbadzhanist. Venemaa tolliliidule on viisakalt öeldud, „ei aitäh“. Euroopa Liidule on viisakalt öeldud „jah palun“ ja jagatud lubadusi Julja suhtes. Ja vaatamata sellele kõigele, mis toimub, pean ma ikkagi ütlema, et äkki Ukrainal on veel lootust. Lootust kuni võetakse vastu uusi seaduseid. Kahte jalga lonkavaid, aga seaduseid. Lootust, kuni opositsioon veel võitleb, et ellu jääda ja ta on veel rohkem olemas kui Venemaal. Lootust kuni välismaailmale veel läheb korda. Kuni praeguste liidrite toetus on piisavalt väike, et veel saaks sündida ime.
