Arvopaperi: Venäjän vaalit: Who is Mr. Next President? Ex-president

Venäjän pääministeri Vladimir Putin ilmoitti lopultakin aikomuksestaan tulla taas Venäjän presidentiksi. Ja jos Putin haluaa presidentiksi, niin Putinista myös tulee presidentti. Elivastaus kysymykseen "who is next president?“ on "ex-president".

Vuonna 1985 Neuvostoliiton ensimmäinen ja viimeinen presidentti Mihail Gorbatsov teki omien sanojensa mukaan kohtalokkaan virheen tukiessaan Boris Jeltsinia. Neuvostoliittu kaatui, syntyi vapaita kansoja ja markkinatalous. Jouluaattona 1999 saattoi Venäjän ensimmäinen presidentti Boris Jeltsin tehdä oman virhearvionsa valitessaan seuraajakseen Vladimir Putinin.

Jeltsinia toisella vaalikaudella tukenut finanssioligarkki laittoii panoksensa tuntemattomalle Putinille, jota todennäköisesti olisi helppo manipuloita

"Who is Mr. Putin“, ihmetteli ulkomainen media alussa. Aika nopeasti tuli selväksi, että oli Putin kuka tahansa, hän ei ainakaan ole manipuloitavissa. Oligarkeille tuli viimeistään Hodorkovskia ja myöhemmin Prohhorovia myöten selväksi, että politiikkaan kannattaa osallistua ainoastaan, kun pyydetään.

Järjestelmällisia muutoksia ei tullut niin nopeasti kuin odotettiin ja kuri tiukentui. Toisaalta hullujen 90-luvun vuosien jälkeen se oli vain myönteistä. Aikaa kului, mutta vahvan ja itsevarman johtajan Putinin kannatus ei laskenut edes, kun hän kahden presidenttikauden jälkeen siirtyi pääministeriksi.

Ja nyt, vuonna 2012, ovat seuraavat presidenttivaalit ja markkinat olivat epävarmat siitä, aikooko Putin jäädä pääministeriksi vai palata presidenttivirkaan. Kuten Venäjällä vitsaillaan: kahdeksanjalka Paul (mustekala) ennusti oikein ja kuoli ennenaikaisesti. Putinillahan oli mahdollisuus muuttaa lakia, jotta voisi hän voisi toimia presidenttinä myös kolmannella kaudella. Toisaalta, se ei olisi taannut hänelle mahdollisuutta jääda presidentiksi sen jälkeen.

Vaikka markkinoilla puhuttiin epävarmuudesta liittyen siihe, kuka on seuraava Venäjän presidentti, en ole ihan varma, mitä epävarmuudella tarkoitettiin. Kysehän oli vain siitä, jatkaa presidenttinä jatkuvasti liberaalimmalta näyttävä, mutta Putinin periaatteita edustava nykyinen presidentti Dmitri Medvdev vai Putin itse. Jopa lentokoneen kaapannut rikoilija vaatii päästä pääministerin puheille, ei presidentin.

Nyt oikeastaan tiedetään, että seuraava presidentti on Putin, mutta tieto saattaa lisätä tuskaa.

Tavallaanhan on hyvä jos Venäjällä on kuri – ja kuria varmaankin on Putinin seuraavalla presidenttikaudella, joka saatta kestää jopa 2024 saakka. Ja on hallituskausi jota pidempään vallassa on pysynyt ainoastaan Stalin . Halumatta verrata Stalinin ja Putinin hallituskausia (niitä ei voi verrata), on molemmille hyvin tärkeä suurvalta Venäjä.

Suurvalta (derzhava) on itsevarmuuden tärkeä osa ja suurvallan tärkeä ominaisuus on ekspansio eli vallan laajentuminen. Toki nykyaikaina ei enää kyse ole sodasta vaan vaikutusvallan laajentumisesta. Putinin vahva Venäjä ei tule olemaan "twitter meets iPod -Venäjä“ kuten Medvedevin aikana, vaan "jos haluan niin kaadan tiikerin taikka karhun -Venäjä“.

Toisaalta Venäjä tarvitsee ulkomaisia sijoituksia ja sijoittajia, mikä on hyvä uutinen. Merkittävä osa ulkomaisista sijoituksista ei tosin ole kauaa pysynyt Venäjällä, mikä on huono uutinen. Taistelivathan Venäjän öljykentista joskus Nobelit ja Rockerfellerit, kutsuihan Leninkin ulkomaalaisteknologiaa Venäjälle, halusihan vangittu oligarkki Mikhail Hodorkovski myydä osuutensa yhtiöstä Chevronille ja muu on historiaa. Toki on paljon hyviäkin esimerkkejä mutta aika saa näyttää niiden jatkuvuuden.

Hyvä uutinen on myös, että nyt ei enää ole tietämättömyyttä. Kun kerran Putin on valmis presidentiksi, kansa tulee äänestämään Putinia. Hänen kannatuksensa on riittävän korkea, aitoja kilpailijoita ei ole enkä näe niitä olevan tulossa. Melko ennustettavissa on poliittinen kurssikin – kuri tulee tiukentumaan, pikkuhiljaa taistellaan korruptiota vastaan. Ttoivottavasti ei lasketa ainoastaan korkeiden öljyhintojen varaan, vaan tullaan tekemään myös järjestelmällisia muutoksia. Omia oikeuksia tullaan puolustamaan vahvalla itsevarmuudella, ulkomaalaissijoittajia tullaan kannustamaan sijoittamaan Venäjälle. Demokratia? Ei Kiinassakaan ole demokratiaa, mutta sijoittajat eivät välttämättä valita.

Luulen, että jos rahastohoitajat tekevät panoksensa oikein, tukevat valtion omistamia, suosiossa olevia tai eivät ainakaan valtiolle vastamielilisiä yhtiöitä, niin salkku tulee kehittymään mieluisaan suuntaan. Tarkoitushan Putininkin aikana ei ole ainakaan toistaiseksi karkoittaa ulkomaalaisia, vaan kehittää vahvaa valtiota ja taloutta. Saa nähdä, millä hinnalla.

http://www.arvopaperi.fi/uutisarkisto/venajan+vaalit+who+is+mr+next+president+expresident/a692933

Ajalooline tagasivaade: Vladimir Putin

Aastaid kestnud spekulatsioonid ja kombinatsioonid, kes saab Venemaa presidendiks on lõpuks läbi. Venemaa presidendiks saab jälle kord Venemaa teine president ja praegune peaminister Vladimir Putin.

Aasta siis oli 1996. Venemaa esimese presidendi Boris Jeltsini reitingud olid enne teisi presidendivalimisi masendavad – teda toetas vaid 3% elanikkonnast. Venemaal oli tõesti turumajandus, kuid suur osa rahvast hindas selle saamise hinda liiga suureks – hüperinflatsioon, palkasid ja pensioneid ei makstud kuude kaupa, riigikassa oli tühi. Kommunistid muhelesid vaikselt ja ootasid valimisi. Georg Soros, kes Venemaal toimuvat huviga jälgi,s tõdes Kremli peamisele mõjutajale meediaoligarhile Boriss Berezovskile, et „küll tulevad tagasi kommunistid ja poovad teid laternapostide külge“. Ja esimest korda panid oligarhid, kellele postide perspektiiv ei meeldinud, seljad, meediad ja raha kokku ja tegid Jeltsini teist korda presidendiks. Parem riigivarade erastamisi alustav teatud määral mõjutatav president kui kommunist.

1996. valiti Boris Jeltsin uuesti presidendiks ning algasid „laen aktsiate vastu“ oksjonid. Ehk riigi esipankurid (semibankershina parafraasina semibojarshinast) andsid praktiliselt pankroti äärel riigile laenu, laen tagati suurfirmade nagu Jukos, Norilsk Nikkel, Sibneft aktsiatega, laene ei makstud tagasi ja aktsiapakk sattus uute eraomanike kätte. Tohutute allahindlustega ja enmjagu ette kokkulepitud oligarhidele.

Lähenema hakkas 2000. aasta uued valimised ja tekkis paratamatult mantlipärija küsimus. Isegi kui seadust oleks muudetud ja Jeltsin oleks saanud kandideerida kolmandat korda („tolko tõ“ kordas presidendi mõtiskluste peale mantlipärijast Naina Jeltsina), oli ta tervis liiga korrast ära, ta jõi ning seda sädet, mis oli putshi ajal tangil seistes, enam ei olnud. Kuna kirjutamata traditsioon nägi ette, et järgmiseks presidendiks saab peaminister, hakkasid uue hooga vahetuma (ase)peaministrid – Nemtsov, Primkov, Putin. Putin? Jah, Putin, see Peterburi liberaalist linnpea Antoli Sobchaki meeskonnast Moskvasse tulnud KGBist.

Vladimir Putin sündis 1952. aastal Peterburis sanitarist ema ja tõsise kommunistist masintsehhi juhatajast isa peres. Liidri vaimu oli algusest peale tunda ja alguses kehtestas poiss ennast hoovikaklustes. Kui selgus, et sellest ei piisa, läks õppima sambot ning judot ja tuli ka Leningradi meistriks judos. Kui ka sellest ei piisanud autoriteedi hoidmiseks, tuli hakata õppima neljadele-viitele. 1975. aastal lõpetas Putin Leningradi ülikooli rahvusvahelise õiguse eriala. Juba lapsest peale oli ta tahtnud saada meremeheks, lenduriks või luurajaks. Saatus valis viimase. Peale erinevaid töökohti riiklikus julgeoleku süsteemis sai ta 1984. aastal majori auastme ning läbi 1-aastase koolituse Välisluureakadeemias varjunime all „Platov“, spetsialiseerudes saksakeelsetele maadele. Õppejõud Mihhail Frolov kirjutas iseloomustuses, et Putin on „kinnine, akadeemiline (negatiivne joon) ja tal on alanenud ohutunne“.

1985. aastal suunati Putin Dresdenisse koguma tema sõnul informatsiooni Lääne-Saksamaa poliitikategelaste ja NATO plaanide kohta. Küll aga eitab ta Berliini müüri ajal Ida-Sakslastega suhtlemises, IBM ja Siemensi töötajate värvata proovimist ja Eurofighteri dokumentatsiooni otsimist. Tehnoloogia olevat Läänes nii palju edsijõudnud, et nendega skeemidega ei oleks NSV Liidus midagi peale hakata olnud, on Putin ise vihjanud.

1990. aastal sai Putin liberaalist Peterburi tulevase linnapea Anatoli Sobtshaki paremaks käeks, nõunikuks, läbirääkijaks ning vahendjaks. Varsti liikus ta linnavalitsuse välissidemete esimehe kohale, eesmärgiga arendada suhteid välisettevõtetega ning tuua välisesindusi Venemaale. Tänu suhetele Saksamaale nähti esimestena linnas just Saksa pankade logosid.  Kuigi augustiputshi ajal oli Putin puhkusel, võesti tagastulles vastu tema juba varem esitatud lahkumisavaldus KGBst.

Kui Sobtshak valimistel 1996. aastal lüüa sai, asus Putin tööle president Jeltsini administratiooni presidendibüroo juhi asetäitja kohale. 1997. kaitses Putin Peterburi mäeinstituudis kandidaaditöö „Regiooni mineraalsete toorainete baasi taastootmise planeerimine turusuhete kujunemise tingimustes“, kuigi Brookings Institution pidas seda osaliselt plagiaadiks USA professorite uuringule. Samas, midagi Venemaa riiklikest toorainetest, millest veel tema karjääri jooksul korduvalt juttu tuleb Jukose, Sibnefti, Mecheli juhtumite ajal ta siiski teadis..

1998-1999a. juhtis Vladimir Putin FSBd ning tema ajal toimusid terrorismiaktid Buinaksis, Moskvas ja Volgodonskis, milles süüdistati Londonis hukkunud või tapetud FSB endist töötajat Aleksandr Litvinenkot. Litvinenko on siiani suhete halvendaja Suurbritannia ja Venemaa vahel.

1999aastal valis president Boris Jeltsin peale mitmete kandidaatide kaalumist ja väljavahetamist peaministriks ning 31. detsembri teleülekandes teatas pidulikult oma volituste üleandmisest mantlipäraija Putinile, kes oli sellel ajal populaarsuse laineharjal tänu Tshetsheenia esimesele sõjale. Ametlikult sai finantsoligarhide poolt loodetav marionett president Putin teiseks Venemaa presidendiks märtsis 2000 aastal.

Ühe esimesena pandi suhted paika finantsoligarhiaga, kui Putin teatas suurettevõtjatega peetud ümarlauas, meenutades presidendi Boriss Jeltsini ajal toimunud manipulatsioone ja skeeme, et edaspidi ei sekku oligarhid poliitikasse ja tema ei algata „laenud oktsionite vastu“ tulemuste läbivaatamist. Mistahes ei oleks siis tegelik põhjus ja kestahes seda ei teaks, on peetud Jukose omaniku Mihhail Hodorkovski vangistamise põhjuseks aktiivset sekkumist poliitikasse (kuni seadusandluse mõjutamiseni Duma liikmete äraostmisega) ja soovist Putini meelest siiski allahindlusega erastatud rahvuslik vara USA naftagigantidele müüa.

Toetatuna headest naftahindadest riigikassa täitus ja kuigi SKP-d ei õnnestunud kahekordistada 7 aastaga, nagu Putin lootis, valiti ta teisele ametiajale ka 2004. aastal. Kuigi Venemaad on peetud ebademokraatlikuks, tuleks veel selle ajal meelde tuletada baas, kust tuldi. Kui demokraatlik on finantsoligarhia poolt presidendi tegemine või selle sama oligarhia poolt seadusandluse kujundamise katsed vastavalt oma eesmärkidele?

2008.aasta presidendivalimistel võitis Putini soosik Dmitri Medvedev kuna vastavalt valitsevale seadusandlusele valitsev president järjest kolmandale ametiajale kandideerida ei saa. Võtmesõna järjest, sest peale nelja peaministrina veedetud aastat andis peaminister Putin taas nõusoleku Medvedevi poolt tehtud meeldivale ettepanekule kandideerida domineeriva partei esinumbrina 2012 märtsi presidendivalimistel. Kuigi peaministri populaarsus on langenud, on see siiski püsinud haruldaselt kõrgena ja praegu oleksid valmis peaministi tagasi valima üle poole elanikkonnast. Paraku mitte intellektuaalid vaid pigem lihtmass, kellele meeldib idee Venemaast kui suurriigist ja mõte tugevast valitsejast (я за тобой как зв каменной стеной). Kuigi ametlikke presidendikandidaate ei ole veel esitatud on selge, et valima hakatakse ühe õige ja teiste valede kandidaatide vahel, et elektoraadis mitte segadust tekitada. Ehk Medvedev ei kandideeri. Kommunistid, üksikud demokraadid, üksiküritajad. Ei mingit vahet. Kui Putin tahab presidendiks, saab Putin presidendiks. Ja kes veel ei ole veendunud, võib selle ulatulike imagokampaaniate tulemusel veenduda.

http://www.theatlantic.com/infocus/2011/09/vladimir-putin-action-man/100147/

Ja kui sa pead elama sellega, mis on, jääb üle vaid loota, et "äkki ta siiski tahab parimat".

http://minuvenemaa.blogspot.com/2011/09/who-is-mr-next-president-ex-president.html

Who is Mr. Next president? Ex president.

Ilmselt on praeguseks selge, et peamine küsimus, mis on vaevanud venelasi ja Venemaaga kaudsemalt ja lähemalt seotuid „kes saab järgmiseks Venemaa presidendiks?“ on selge. Kui varem liikusid naljad, et vastust teadis vaid kaheksajalg Paul ja sai enneaegselt surma, siis nüüdseks on juba üsna järeldatav, et peaminister Vladimir Putin saab jälle Venemaa presidendiks. Nagu ma enne kirjutasin, kui ta tahab, siis ta ka saab ja nüüdseks on ka selge, et tahab. Seda võib järeldada nii kaudsetest märkidest nagu imagokampaaniad kuni lõpuks konkreetse kinnitusteni valmidusest kandideerida.

Mida siis tähendab Putini järjekordne saamine presidendiks? Lühidalt öeldes riigi ja riigis kontrolli suurenemist veelgi, riigi kui suurriigi „derzhava“ tähenduse jõulist kasvatamist. Suurriikide peamine eesmärk on ekspansioon,  kuigi tänapäeval võib seda tõlgendada pigem läbi mõjuvõimu laiendamise... Medvedevi näiline sula on möödas. Kuigi tegelikult ei ole ju Putin kunagi lahkunudki ja sula on tõesti näiline.

Muidugi tähendab jätkuv kontroll ka kasvavat stabiilsust. Hiina on ju ka suhteliselt stabiilne. Aitäh opositsiooni mänginud oligarh Prohhorovile, „vabalt, istuge, 4“. Ei, mitte selles mõttes nagu istub Mihhail Hodorkovski, vaid „vabalt, hinne 4. Päris viite ei saa kuna lõpus esines tõrkumisi“. Ilmselt jätkub vaikne ja pikaajaline võitlus korruptsiooniga, kuni naftahind püsib kõrge, modernisatsiooniga ei kiirustata liigselt, kuid inistsiatiiv jääb ja areneb. Samas, kui Putin teatab oma naasmisest, saavad uue tuule tiibadesse investorid – ebakindlus ja teadmatus on kõige hullem ja Putini kurssi võib ju kaudselt etteennustada. On ta ju siiski „okkaline aga oma“.

Lihtne oleks öelda, et Putini taasvalimine presidendiks on taandareng Venemaale. Et kui Jeltsin ta mantlipärijaks nimetas ja 2000 aastal ka esimest korda Venemaa presidendiks valiti, olid ajad teised. Röövkapitalism oli peitmas ennast viisakama maski taha kuid finantsoligarhia mõjuvõim oli endiselt tugev ja riik oli alles tasapisi taastumas kriisist. Kontroll ja kindel rusikas oli hea. On ju Venemaal läbi aegade olnud võimas valitseja „tugeva rusika ja heade silmadega“. Nüüdseks aga on ajad natuke teised ja tänu Medvedevile tundus, et natuke on muutumas ka ideaalse valitseja kujutelm. Tugevasse rusikasse tekkis iPhone twitteriga ja silmades oli peale terase ka mingi uudishimu välismaailma vastu. Nüüd aga liigume me tagasi alfa-isase tugeva ja enesekindla (kuigi tuleb tunnistada, et huumorimeelega) valitseja aegadesse ja riik saab olema veel ka endisest tugevamalt kontrolli all. Ja riigile ei lähe tegelikult eriti korda, kas välismaailm peab seda edasi või tagasiminekuks. Intelligentsile läheb, aga enamus valib presidendi. Ja ma arvan, et enamus valib 2012 aastal presidendiks Vladimir Putini. 

Cyril Tuschi film "Hodorkovski"

Täna esilinastus kinos Artis rezhissör Cyril Tuschi dokumentaalfilm endise Jukose endisest omanikust Mihhail Hodorkovskist. Nagu autor ise enne filmi häbelikult mainis, oli ta varem teinud fantastikat aga mitte dokumentaale.

Erinevalt Tunne Kelamist, kes enne linastust uhkelt teatas, et filmi on näinud Europarlament ja film jättis talle isiklikult sügava mulje, on mul isiklikult kahju, et film tehti. Ei, mitte sellepärast, et film oleks väga halb olnud, pigem sellepärast, et see ei olnud väga hea. Ja see jätab üha vähemaks võimalusi üllatada antud teemal hea filmiga – teema ammendub ja palju sa ikka filme Hodorkovskist vaatama lähed.

Heaks stooryks on vaja nii stoorit kui ka tellerit. Antud juhul oli tõsielu stoori rohkemgi kui üheks filmiks vaja – Venemaa komsomoli noorest aktivistist maailma üheks rikkaimaks inimeseks. Ettevõtte Hodorkovski poolt erastamisest riigi poolt ärastamiseni. Juhtivast oligarhist maksupetturluses süüdimõistetud vangini. Stoori on olemas. Aga tellerit ei olnud. Oli lõik intervjuusid isikuega, kellest vaid 2-3 olid tõesti stoory seisukohast olulised – kaasa arvatud Hodorkovski Iisraeli emigreerunud partner Leonid Nevzlin. Lugu ise aga oli katkendlik, püüdes analüüsida, kuid suutmata anda tegelikult midagi peale väga väikese pinnakompamise. Venis, kordus, kordas, ei üllatanud. Autor jäi pealiskaudseks ning neile, kes Venemaal sündivat vähegi on jälginud vaevalt, et peale paari muige midagi erilist pakkus. Jah, ilmselt nendele Europarlamendis, kes on jälginud vaid uudiste Top News rubriikidest või ei ole piisavalt kursis Venemaa eripäraga, pakkus. Ja mis oli filmis skandaalset nagu meedia reklaamib, no ma tõesti isegi ei kujuta ette, isegi ei oska pakkuda. Kõlab nagu puhas reklaamitrikk.

Miks ma nii kriitiline olen? Sellepärast, et lugu on huvitav, lugu on tähtis, lugu on mitmetahuline, lugu on ajalooline. Mitte midagi nendest aspektidest peale võib-olla ajaloo kajastada ei suudetud.Jäi vägisi tunne, et oli võetud populistlik ja huvitav teema, mida rezhissöör lihtsalt ei hallanud ära. Lugu oli tunduvalt ja tuntavalt suurem kui selle rääkija.  Selge oli, et töötati selle algmaterjaliga, mis saadi, aga kuna praktiliselt kõik märkimisväärsed isikud keeldusid intervjuusid andmast, siis ei suutnud ka need lood korvata rääkija poolset nõrkust. Soov oli olemas, aga tausta ja tunnetust ei olnud - autor on vähe Venemaal käinud ega oma tegelikult ei tunnetust ega põhjalikku nüanside ja ajaloo tunnetust.

Kokkuvõte: Vaadata võib, kuid ei pea.


http://www.time.com/time/world/article/0,8599,2100054,00.html

Nädala kokkuvõte: 36-37

South Stream stardib

Venemaa allkirjastas pidulikult uue Musta mere põhjast kulgeva gaasijuhtme South Stream projekti, mis peaks 2015 aastaks ühendama Venemaad Kesk- ja Lõuna-Euroopaga, minnes ringiga mööda eilsetest transiitmaadest. Olukorda ilmestab ka Ukraina-Venemaa vaheline gaasitüli, kus Ukraina valitsus usub, et Julia Timoshenko ja Vladimir Putini omal ajal sõlmitud gaasihindade leping oli ebaõiglane ning nõuab Venemaalt hinnalangetust. Venemaa on nõus hinda langetama vaid kui sünnib gaasimüügi ja transiidi ühisfirma ning Ukraina liitub tolliliiduga. Samas viibutas Euroopa Komisjon rusikat Venemaa suhtes teemal „Venemaa uus gaasirünnak“ ja ähvardas taasalgatada konkureeriva Nabucco teema.

Lennuõnnetuses hukkus hokikoondis Lokomotiv tuumik 

Jaroslavlis kukkus alla lennuk Jak-42 koos hokimeeskonnaga Lokomotiv kuna lennuk ei suutnud õhku tõustes piisavalt kõrgust koguda. Õnnetuses hukkus 45 pardal olnud reisijast 44. Õnnetuses hukkus ka üks Läti kõigi aegade edukamaid mängijaid Karlis Skrastins.

Mihhail Prohhorov lahkub poliitikast

Suure ambitsiooniga poliitikasse tulnud Venemaa juhtivaid oligarhe Mihhail Prohhorov otsutas lahkuda poliitikast, süüdistades oma parteid marionetiks olemisest ja Kremli poliitilist nõunikku Surkovi parteiga manipuleerimises. Mis tegelikult juhtus jääb muidugi saladuseks. Raske uskuda, et Prohhorov oli nii naiivne, et tõesti uskus, et ta on liberaalne opositsioon. Ilmselt ei läinud teda Kremlil enam vaja või hakkas ta proovima liiga iseseisvat mängu (nagu teade, et ta on valmis saama peaministeriks. Venemaal on juba peaminister ka peale järgmiseid valimisi, meie lihtsalt ei tea veel kes.)

Venemaa võib WTOga ühineda aasta lõpus

WTO esimees Pascal Lamy kinnitas, et on tõenäoline, et Venemaa saab WTO liikmeks juba enne selle aasta lõppu. Lahendada tuleb veel teatud venima jäänud teemad nagu veterinaar- ka sanitaarnormide muudatused, autotööstuse standardid, põllumajanduse dotatsioonide põhimõtted jms.

Ajud voolavad endiselt välja 

Venemaa julgeolekunõukogu juhi Nikolai Patrushevi andmetel jääb aastaks 2050 Venemaa elanikkond 10 miljoni võrra väiksemaks. Lahendus olevat välismaalt nö. kvalifitseeritud ja professionaalse keskklassi import. Viimase 10 aasta jooksul on Venemaalt lahkunud 3 miljonit alla 35-aastast spetsialisti ja 35% noortest venelastest sooviks töötada Venemaal.

Peaministri 9 vägitegu

Õhus on tunda presidendivalimisi, kuigi ikka veel ei ole teada, kelle vahel valitakse. Venemaal ringlebki nali, et “kaheksajalg Paul teadis ja sai enneaegselt surma”.  Küll aga on nii peaminister Vladimir Putin kui ka president Dmitri Medvedev alustanud “laste suudlemise, pensionäride külastuste ja lõvitapmistega”. Kui noorem ja grammi võrra liberaalsemaks peetav president eelistab külastada koole, tutvuda uute gadgetitega ja tantsida pidudel, profileerib peaminister vana jõusturktuuri esindajana ennast rohkem alfa-isasena ehk tiigrid, jääkarud ja Baikal. Vägisi tekkib kahtlus, et Putin...jälle...äkki siiski mitte?

1. Sõitis Lada Kalina roolis mööda Venemaa regioone

Otsustas nimelt Vladimir Putin (hüüdnimega eesnime, isanime ja perekonnanime järgi VVP) üle  vaadata päris elu Venemaa regioonides ning teha seda kodumaise autotööstuse näite Kalina Lada roolis mööda Chita-Habarovsk teed.

2. Aitas kaasa ajaloouuringutele leides ajaloolise amfora

Paar minutit peale sukeldumist Tamaania lahe põhja Kreekas, leidis peaminister puhtad ja läikivad ajaloolised amfora jäänused, mis on pärit VI-VII sajandist e.m.a. Helistage ajaloomuuseumisse ja küsige, kas midagi on kadunud. Kuna PR-trikk oli liigagi läbinähtav oli lugu Venemaa otsingusüsteemides kõige otsitum ja loetum peale Inglise mässu.

3. Ronis ilma kaitsetrossideta alpinistide treeninguseinal

Noortelaagris Seliger 2011 ronis Vladimir Putin professionaalsete alpinistide treeningseinal ilma mingi kaitsetrossita poolde seina, lubas harjutada sõitmist tandem jalgrattaga ja eraldas uueks "nano-laagriks" 2,5 miljardit rubla.

4. Kustutas metsatulekahjud

Laiaulatuslike Venemaa metsatulekahjude ajal 2010 aasta suvel tuli Putinil endal istuda lennukirooli, et valada vett Rjazani rajooni metsatulekahjudele. 

5. Sukeldus 3 tunniks Baikali põhja

Samas kui Cameron plaanib teha Avatari teise osa Baikali põhjas, on piirkonna üle vaadanud ka Vladimir Putin. Peainister sukeldus Mir-1 1400 meetri sügavusele tervelt kolmeks tunniks, tehes otsereportaazhi nähtavast.

6. Talstutas jääkaru

Ekskursioonil artikas surus peamininster jääkaru käppa. Jääkaru magas küll juba mõnda aega narkootilist und kuna teadlased olid ta uinutanud uuringuteks.

7. Peab jahti amuuri tiigrile

Taas on teadusel abiks peaminister. Ühe täpse lasuga uinutab ta amuuri tiigri, et paigaldada kiskjale raadiosaatja, et teadlased saaksid paremi tutvuda tiigrite eluga.

8. Kihutas Vormel-1 roolis

"Mul oli isegi Zaparozhetsis rohkem ruumi, kui siin", kurtis Putin enne kui kihutas 240 kilomeetrit tunnis Peterburi rajoonis testides Renault Vormel-1 autot. Nimelt on üks Vormeli radadest tulevikus just Venemaal. 

 9. Külastas baikerite festivali Harley roolis

"Jah, see on minu tuunitud rauatükk," teatas peaminister tagasihoidlikult juhtides oma kolmerattalisel Harleyl baikerite kolonni festivalile Sevastopolis.

Valik loetud raamatuid

Mõtlesin vahelduseks teha ülevaate viimati loetud raamatutest, mis veel raamaturiiulilt leidusid. Järjest hakkavad lisanduma uued raamatud ja juhul, kui on mida pikemalt jagada, siis ka raamatute retsensioonid.

Raamatud ei ole pingereas, kuid proovisin hinnata objektiivsust, loetavust (1-3 skaalal), lisada üldhinnangu (1-10) ja soovitada või mitte.

Aleksandr Korzhakov
"Boris Jeltsin. Chelovek pohozhij na prezidenta"
2010

President Boris Jeltsini endise julgeolekuülema ja nõuniku päevik aegadest Jeltsiniga. Korzhakov asus ametisse turvamehena Jeltsini meeskonnas ja lõpetas karjääri Duma liikme ja kindralina. Kuna tema karjäär lõppes Jeltsini poolt noorte reformaatorite eelmistamisega, ei ole raamat kindlasti mitte ülistus Jeltsinile, kuid on samas  väga kaasahaarav jutustus inimesest, kas teadlikult või mitte haarab üha rohkem võimu valkonnas, mis ei ole tema mängumaa, presidendi kõrval, kes talle imponeerib juhina, kuid inimesena mitte väga.
Loetavus: 3
Objektiivsus: päevik
Üldhinnang: 6
Soovitan: ei

Anna Granatova
"Operatsija Gorbi"
Väljaande aasta: 2011

Väga lihtsalt loetav ja laia silmaringiga kirjaniku raamat NSV Liidu lagunemisest, Reagani ja Casey osalusest lagunemisel, lootusetutest sõdadest ekspansiooni nimel, vandenõuteooriatest ja tähesõdadest. Kohati lausa liiga huvitav ja konspiratiivne raamat, et uskuda. Korra leidsin ka faktivea, mis silma jäi, kas see oli süstemaatiline, vaevalt. Silmaringi laiendav ja mõtlemapanev raamat.


Loetavus: 3
Objektiivsus: objektiivne, võttes arvesse nüansi, et autor näeb NSV Liidu lagundajates pigem kurjategijaid ja rezhiimi languses tragöödiat, kuigi ta proovib seda seisukohta mitte liiga peale suruda.
Üldhinnang: 8
Soovitan: Jah

Dominik Midgley
"Abramovich. Miljardär ei kusagilt"

Lugu Venemaa ühest eksponeeritumast oligarhist, juudi perest pärit Roman Abramovichist. Nagu ütles Jeltsini tütar "Mehest, kes oskab sõbrustada". Nagu elu on näidanud, oskab niivõrd, et ei ole kaotanud ka praeguseks oma varandust.
Blogi Abramovichist: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/06/vene-rikkuse-eripara.html



Loetavus: 2
Objektiivne: jah
Üldhinnang: 6
Soovitan: võib, aga ei pea

Andrei Kolesnikov
"Ja Putina videl!"

Kremli ametliku ajakirjanike meeskonna liikme ja populaarse ajakirjaniku Andrei Kolesnikovi päeviku vormis kirjutatud kaasaelamise lugu Vladimir Putinile. Kolesnikov on tuntud ka juhtumist, kus Putin sõitis Ladaga läbi Venemaa koos ajakirjanikuga. Sealt pärit ka anekdoot "Kuule, kes see Kolesnikov on?" "Ma ei tea, aga Putin on ta autojuht". Huvitav ja lõbus raamat, kuid ei lähe siiski liiga sügavale.



Loetavus: 3
Objektiivsus: jah, aga oleks võinud minna veelgi sügavamale
Üldhinnang: 6
Soovitan: hea meelelahutus Venemaa huvilisele

Anna Politkovskaja
"Putini Venemaa"
Väljaantud: 2006

Tapetud populaarse ajakirjaniku ja Tshetsheenia sõja kriitiku Anna Politkovskaja Putini-kriitiline raamat. Läbi teatud inimeste ja olukordade on proovitud peegeldada mädadenud rezhiimi ja kaost. Ujudes vastuvoolu, tuleb tunnistada, et minu jaoks oli tegemist ebakonstruktiive ja emotsionaalse raamatuga, mis ei proovinud objektiivselt kritiseerida ja lahendusi pakkuda, vaid proovis luua groteski ja shokki. Uurivalt ajakirjanikult oleks oodanud just konstruktiivsust mitte mõnes mõttes kahtlase väärtusega "shokiajakirjandust".


Loetavus: 1 (pidevalt füüsiliselt ebameeldivate olukordade kirjeldus)
Objektiivsus: objektiivne kuid kitsalt vaatav
Üldhinnang: 5
Soovitan: tõesti mitte

Anna Granatova
Klan Jeltsinyh
Väljaantud: 2010

Väga huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud lugu president Boris Jeltsinist ja tema perekonnast ning mõjusfääri kuuluvast kaaskonnast.

Loetavus: 3
Objektiivsus: jah
Üldhinnang: 8, soovitan

Boris Nemtsov
"Ispoved buntarja".
Väljaantud:

Ühe peamise Venemaa kehtiva rezhiimi vastase opositsionääri Boris Nemtsovi päeviku tüüpi jutustus oma elust ja vaadetest. Nemtsov oli Jeltsini valitsuse üks juhtivaid noori reformaatoreid ning praegu üks peamiseid Putini kriitikuid.

Loetavus: 3
Objektiivsus: päevik

Üldhinnang: 7
Soovitan: kui huvitab Venemaa poliitika, jah

Stewart Lansley, Mark Hollingsworth
"Londongrad. Iz Rossii s nalichnymi"
Väljaantud: 2009

Inglise ajakirjanike kaasahaarav jutustust neljast Vene oligarhist - Boriss Berezovskist, Oleg Deripaskast, Mihail Hodorkovskist ja Roman Abramovichist. London on alati olnud venelaste üks lemmikpaiku ning Inglismaale suunduvad nii suured raha ja oli-ja minigarhivood Venemaalt, et linna on hakatud juba nimetama Londongradiks.
Huvitavaid fakte raamatust: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/05/raamat-londongrad-sularahaga-venemaalt.html
http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/05/londongrad-cashiga-venemaalt-ii.html
Loetavus: 3
Objektiivsus: 3
Üldhinnang: 9
Soovitan: igati

Andrew Jack
"Inside Putin´s Russia"
Väljaandmisaasta: 2005

Pikaaegse Financial Timesi Moskva korrespondendi Andrew Jacki tagasivaade Venemaa iseseisvuse kujunemisele läbi oligarhia, erastamiste ja võimuvõitluste prisma.

Loetavus: 2
Objektiivne: jah
Üldhinanng: 7
Soovitan: jah (valmistuge kirja ja faktitiheduseks)

Boriss Jeltsin
"Kesköised päevikud"
Väljaandmisaasta: 2000

Mida öelda presidendi päeviku kohta, mille on kirjutanud hoopis Jeltsini perekonda kuuluv Jeltsini tütre selleaegne mees Valentin Jumashev. Seda, et hästi kirjutab?

Loetavus: 3
Objektiivne: ei
Üldhinnang: 5
Soovitan: ei

Vadim Samodurov
"Pervaja 20. Kto vse eti ljudi?"
Väljaandmisaasta: 2008

Huvitav ja faktitihe ülevaade Venemaa 20 rikkaimast inimesest. Hästi kirjutatud huvitavad lood, mis avavad uusi vaatenurki niigi tuntud inimestele.

Loetavus: 3
Objektiivne: jah
Üldhinanng: 8
Soovitan: jah