Rockefellerid ja Nobelid vene naftaturgu jagamas

Rockefellerite dünastia isa John Rockefeller (pildil) oli avastanud enda jaoks nafta juba 1860ndate aastate keskpaigas. 1870ndate lõpuks töötles Rockefeller oma Standard Oli ettevõtte all üle 90% kogu Ameerika naftast, petrooleumi turul oli samasugune absoluutne domineerimine ja Rockefellerist oli saanud esimene maailma miljardär. 1880ndatel tuli enamus maailma naftast ikka veel Pennsylvaniast, Ameerikast aga sealsed naftaväljad hakkasid tühjenema ja nõudlus Rockefellerite dünastia ühe peamise sissetulekuallika petrooleumi vastu hakkas oluliselt kahanema.

Kuigi Venemaa oli petrooleumi tootnud juba mõnda aega, domineeris ka 19. sajandil Venemaa petrooleumi turgu Standard Oil. Just nemad tõid maale petrooleumi hoidmiseks sobilikud 1-barreli suurused tammepuust tünnid, mis kaalusid just nii palju, et üks inimene tõsta jõuaks. Standard Olii positisioon Venemaa petrooleumi turul tundus kõigutamatu kuni Bakuus hakkas odavamat Vene naftat puurima rootslane Robert Nobel. Tõesti, tegemist oli ühe liikmega Nobelite dünastiast, mida kutsuti tänu relvatoodangule ning dünamiidi leiutamisele „surma müüjaks“. Hiljem, Nobeli auhinna jagamisega, on need ajaloolised faktid küll tuhmunud.

Nobelid olid just saanud Saksa leiutajalt Rudolf Dieselilt eksklusiivse õiguse diiselmootorite tootmiseks Venemaal ning peatselt asutas Emanuel Nobel (pildil) oma diiselmootoreid tootva tehase Peterburis – Russian Diesel Company. Diiselmootoreid hakati kasutama ka naftapumpade juures ning see langetas veelgi niigi odava Bakuu nata omahinda. Bakuu nafta oli ligi poole võrra odavam toota kui USA naftat, USA nafta transport oli kallis ning Euroopa poolt seatud tollimaksued kõrged. Innovatiivse Ludwig Nobeli saabumist Bakusse 1876 aastal võibki pidada Venemaa naftatööstuse sünniks. Sajandi lõpuks oli vendade Nobelite firma Branobel piirkonna suurim naftatootja 70 miili naftatorutiku infraga. 1878 ehitas Nobel ka esimesed naftatankrid maailmas ja 10 aastat hiljem sõitsid 2 tema tankrit ka Balti meres ning ligi 150 Venemaa vetes.
Nobel osutus ga reaalseks konkurendiks ka Rockefelleritele. Kui 1882 aastal enne Bakuu naftapuurtrnide avamist töötles USA 85% maailma naftatoodangust, siis Bakuu odavate naftaväljade avamise tagajärjel langes USA osakaal vaid 53%ni.

1888 aastal kinkis tsaar Aleksander III Emanuel Nobeile vene kodakondsuse teenete eest venema relva- ja naftatööstuses, mille Emanuel ka tänulikult vastu võttis. Samuti kuulus Nobel üle paarikümne aasta Venemaa keskpanga nõukogusse. Kuigi osava lobitöö tulemusena sõlmisid Rockefeller ja Rotscildid Bakuu naftapiirkondade rendilepingu, jäi Branobel kuni bolshevistliku revolutsioonini Venemaa suurimaks naftatootjaks. Kas vastab tõele või mitte, et Rocerfellerid-Rostchildid finantseerisid ka 1917 Suurt Oktoobrirevolutsiooni, aga 1918 riigistati Nobeli varad, pandi Baku naftaväljad põlema ja 1920 ostis Rockefeller Nobeli ettevõtte jäänused, uskudes, et bolshevikud ei jää võimule. Ilmelt võib seega nimetada Venemaad kahe maailma suurima finantsgeeniuse – Sorose ja Rockefelleri suurimaks valeks panuseks. Või siiski mitte? Vastavalt mingile teooriale oligi naftaimpeeriumeid omavate Rotschildide-Rockerfellerite tellimus Leninile ja Stalinile, et Venemaa Nõukogude korra ajal ei muutu agressiivseks ja dominantseks naftaturu mängijaks. On see siis vandenõu teooria või mitte, on muidugi raske öelda.
1911 aastal mõisteti Rockefelleri ettevõte antimonopoli seaduse rikkumises süüdi ning jaotati 34 eraldi ettevõtteks k.a. Conoco, Chevron, Esso ja Mobil.

Ligi sada aastat peale isa esimest huvi Venemaa vastu, valiti dünastia juht David Rockefeller Vene-Ameerika pangafoorumi liikmeks, kes nõustas Boris Jeltsinit majandusreformide suhtes. Chevron-Texaco ja Exxon Mobili poolt Mihail Hodorkovskile Jukose ostu pakkumist võib seega peaaegu ajalooliseks lugeda – on ju mõlemad Nobeliga konkreerinud ja bolshevike toetanud Standard Oili tütred.

John D. Rockefeller suri 86 aastaselt, jättes endast maha luuletuse:

I was early taught to work as well as play,
My life has been one long, happy holiday;
Full of work and full of play-
I dropped the worry on the way-
And God was good to me everyday.

My name is Rust. Mathias Rust.

Praeguseks on vist juba piisavalt kajastanud Nõukogude Liidu kokkuvarisemise teooriaid, mälestusi, memuaare ja mõtisklusi. Sellepärast teeksin NSV Liidu langemise tähtpäevaks hoopis väikese mälestusretke sündmusele, mis võimaldas Mihhail Gorbachovil läbi viia suurim sõjaväe kaadrimuudatus alates Stalini aegadest. Kaadrid (sõjaväe ülemjuhtimises) võivad otsustada kõik.
28. mail 1987. aastal maandus Punasel väljakul 19-aastase sakslase Mathias Rusti poolt juhitud väikelennuk Chessna 172. Täpsemalt tegi ringi väljaku kohal, maandus sillale ja veeres väljakule. Miks ta seal maandus? Rusti enda sõnade kohaselt, „et luua silda Ida ja Lääne vahel“. Kuidas ta seal sai maanduda? Vastavalt mitmetele arvamustele mitte sellepärast, et teda ei oleks kordagi radaril nähtud, enamuse ajast nähti ja isegi jälitati, vaid pigem sellepärast, et kõrgemalt, kõige kõrgemalt, oli antud käsk lennuk läbi lasta. Ja veel need paar korda, kus väikelennuk aeti segamini kohaliku vene lennukiga. Ning ilmselt ei tulnud kahjuks ka see, et samal päeval tähistati piirivalvurite päeva. Teiselt poolt, kes seda enam teab. Peale Korea reisilennuki allatulistamist olid antud selged juhised mitte alla tulistada rahumeelsetena paistvaid lennukeid ilma kõige kõrgemalseisvate korraldusteta, kaitseminister ja Mihail Gorbachov aga olid samal ajal Berliinis Warssavi pakti riikidega läbirääkimistel.
Nii või teisiti tuli sündmus aga vägagi sobival ajal noorele NLKP peasekretärile Mihail Gorbachovile, kes oli hiljuti alustanud oma kaadrimuudatustega, kuid sõjavägi oli endiselt domineeritud „vana kaadri“ poolt. Nüüd aga avaldasid Mihhail Gorbachov ja „perestroika ja glasnosti arhitekt“ Aleksander Jakovlev oma sügavaimat nördimust riigi kaitsesüsteemi nõrkuse üle ja tegid teravaid avaldusi laialdase reformide vajaduse järgi. Üle 200 kõrgeimate auastmega sõjaväelast anti kohtu alla, kaitseminister ja õhukaitse minister ning praktiliselt kõigil juhtivatel sõeväelistel positsioonidel olnud isikud vabastati ametist ning vabanenud kohad täideti reformaatorite valitud inmestega. Kes aga andis käsu lennuk läbi lasta ei selgunudki.

Mis on saanud aga loo peategelastest?

Loomulikult arreteeriti Rust koheselt ja mõisteti vangi 4 aastaks, kuid lõpuks veetis Lefotrovo vanglas vaid 432 päeva. Samuti sai ta 100 000 dollari suuruse trahvi Soome piirivalvelt kuna peale Soomes tankimist lülitas Rust sidevahendid välja ja Soome piirivalve tõstis hädaolukorra ning suundus teda otsima kohas, kus lennuk kadus radarilt. 1989 aastal pussitas Rust medõde ning mõisteti aastateks vangi, kuid karistus lühendati hiljem 15 kuule. Juhtumile järgnesid mitmed süüdimõistmised vargustes, kaks abielu ja pöördumine hinduismi. 2009 aastal nimetas ta ennast lihtsalt professionaalseks pokkerimängijaks.

Mathias Rusti lennuklubi tõi lennuki Saksamaale tagasi. Algselt 72 000 saksa marka maksnud lennuk müüdi jaapani ärimehele 160 000 saksa marga eest, kes hiljem loovutas selle Saksa Lennundusmuuseumile.

Mihhail Gorbachov sai Nobeli rahupreemia, on siiani kallis ja nõutud key-note esineja, peab ennast aktiivseks demokraadiks ja on asutanud omanimelise fondi.

Ja lõpuks nimetasid moskvalased mõnda aega Punast väljakut Sheremetjevo-3 (Sheremetjevo 1 ja 2 on teadaolevalt olemasolevad lennujaamad), kohalikud miilitsad lisasid oma häirekoodidesse kutsungi „lennuk maandub“ ja president Lennart Meri nimetas oma koera nimega Mathias Rust.

Venemaa uued mänguasjad

Vene lennutööstusel, samas ka sõjatööstusel oli sel nädalal väga tähtis sündmus. Lennundusmessil MAKS 2011 esitleti viienda põlvkonna "nähtamatut" (stealthy) hävitajat T-50,  hakkab asendama tuntud hävituslennukeid MIG-29 ja SU-27. Tegu on seega olulise sõjalennukiga, mida käis kaemas lennunäitusel ka peaminister Vladimir Putin isiklikult. Muuseas vana MIG-29 esitlus ebaõnnestus ja uus T-50 lendas nagu berkut - vene kuldne kotkas. (Kuigi Berkut on SU-47 nimi).  Meenutuseks, et MIG-28l oli kõrvalosatäitja toll ka filmis Top Gun.

Tootearendus on muidugi tore, aga venelased on viienda põlvkonnaga natuke hiljaks jäänud - ameeriklastel on vastav F-22 Raptor juba 2005 aastast kasutuses (esilennu tegi lausa 1997), F-35 on oma esilennud teinud ning katsetoodang valmis. Need ongi T-50 peamised ja siiani ainsad rivaalid.

Huvitav detail on, et hävitajad valmistatakse koostöös mitte just kõrgtehnoloogia maana tuntud Indiaga. Mis annab omakorda tunda hinnas ja vene-india toodang maksab 100 miljonit hävitaja eest, samas kui

USA viienda põlvkonna hävitajad maksavad 150-300 miljonit dollarit.

Lennukeid kavatsetakse toota 40 aasta jooksul 1000 tk, sellest 250 Venemaale, 250 Indiasse ja 500 muudesse maadesse. Seda on palju, arvestades, et F-22 hävitajaid on valmistatud kokku alla 200.

Kui T-50 tõesti ühel päeval seeriatootmisesse jõuab, mis võib juhtuda, et 5-10 aasta jooksul, demonstreerib see igatahes Venemaa suutlikust. Vastukaaluks USA hävitajatele Euroopas loodud ja ka NATO kasutatav radaritele nähtav hävituslennuk Eurofighter oleks nähtamatult ja nägijale T-50 suhteliselt lihtne saak.

Järelvalve alla enne kuriteo sooritamist

 Vastavalt uuele veel kinnitama seadusandluse muudatusele võib Vene politsei (NB!) hakata kuritegusid ennetama, seades potentsiaalsed kurjategijad vaatluse alla, koduaresti  või tellides psühholoogilise kontrolli.

Tegemist ei ole Tom Cruise filmis “Minority report” basseinitäie selgeltnägijatega vaid politsei kavatseb hakata aktiivselt monitoorima pressi, vastu võtma kaebuseid ja vihjeid kodanikelt isikute kohta, kellel kahtlustatakse kalduvusi kuritegelikkusele. Kahtlustatavat isikut on politseil õigus üle kuulata ning vajaduse korral rakendada ennetavad meetmed – näiteks seada pideva järelvaate alla, suunata psühholoogilisele või võõrutusravile, seada lähenemiskeelud või liikumispiirangud.

Plaan on tekitanud vastakaid tundeid ühiskonnas – kena ju kui kuritegusid suudetakse ennetada, aga samas, mis oleksid piisavad filtrid, et mitte piirata õiguseid täiesti seaduskuulekatel kodanikel. Alati on teemaks olnud ka miilitsa liigse omavoli kasutamine ning vaevalt, et antud kombe on päris välja juurutanud ka politsereform, mis eeldas kõikide miilitsate ümberõpet politseinikeks ning kaotas ridadest 22% miilitsatest.

Huvitav oleks teada, kuidas täpselt filtrid tööle hakkavad (tavaliste kodusete nägelusete tagajärjed? majanduskuritegude ennetamine?).

Küsimus ei olegi ju niivõrd selleks, kas mõte on õige või mitte, vaid pigem selles, kuivõrd süsteem tegelikus elus õiglaselt tööle hakkas. Kas seadusmuudatused annaksid rohkem võimalusi politseile võimu ärakasutamiseks või tõesti õnnestuks teha niivõrd objektiivsed filtrid, et kasutegur oleks päeva lõpus suurem kui kahjutegur.

Kuidas antud seadus ei riku Konstitutsioonilisi õiguseid, ei ole veel suudetud selgitada (nt koduarest enne kui sa oled reaalselt midagi sooritanud) ja praegu on projekt avaldatud just ühiskondlikuks aruteluks. 

Minu Ukraina!?

Kuna õnnestub kohal viibida Ukrainas üsna ajaloolisel perioodil, vaadata nii kõrvalt kui seestpoolt olukorda ja see olukord on seotud ka Venemaaga, siis seekord blogi Minu Ukraina.