Sellel nädalal teatas meie aegade üheks suurimaks investoriks peetud Georg Soros, et tagastab välistele investoritele nende raha ja jätkab vaid perekonna varade haldamisega. Kuigi otsust kajastatakse kui Sorose „pensionile minekut“, peaks märkima, et tagastatakse vaid 1 miljard dollarit ja jätkatakse finantsinspektsiooni poolt vähem reguleeritud perefondi formaadis 25 miljardi dollari investeerimisega.
Mida paljud Sorosest mõeldes aga ilmselt ei mäleta on, et tema meelest suurim ebaõnnestumine toimus just Venemaal, kuigi valesid panuseid Venemaa kohta oli rohkem kui üks.
Vene riigiettevõtete erastamise kuldajal oli üks ettevõtteid, millele imetlusega vaadati, riiklik telefonisüsteem Svjazinvest. 1995a., kui ettevõte toodi enampakkumisele, kukkus aga pakkumine läbi. Kõige rohkem oleks ettevõtte eest pakkunud Itaalia riiklik telefonifirma Stat, kuid võitnud pakkumine lükati tagasi, ametlikult teatades, et ei jõutnud mingites investeerimistingimustes kokkuleppele. Tegelikuks põhjuseks peetakse FSB muret, et riigi strateegiline võrk satub teise riigi omandusse. Teise Svyazinvesti erastamiskatse algatas üks seitsmest esioligarhist Vladimir Gussinski, korraldades pakkumise konsortsiumilt Hispaania Telefonica, Credit Swiss First Boston ja Alfa Bank. Kindralitega jõustruktuuridest joodi viina, erastamise eest vastutava Anatoli Chubaisiga räägiti pehmemalt läbi. Mis oli aga tõeline oht meediamagnaat Gussinski erastamiskatsele, oli teine esioligarh Vladimir Potanin. Seesama Potanin, kes varjutas pikki aastaid oma tulevase tandemi teist poolt, praeguse põlvkonna oligarhi ja nn. opositsioonipartei juhti Mihail Prohhorovi. Oht Potanini näol ei olnud vaid Potanini vara – haldas ju ta pank tolliameti ja muude riigiasutuste raha, vaid ka Potanini poolel olev finantsist Georg Soros. Selleks ajaks oli Soros juba nakatunud Venemaa-pisikust ja nakatajaks oli Boris Nemtsov – Boriss Jeltsini valitsusmeeskonna noor ja andekas reformist ja pikkajaline tegelik praeguse valitsuse opositsionäär.
Sorose tunded Venemaa vastu olid vasturääkivad. Ühelt poolt eelistas ta mitte osaleda finantsinvestorina maades, kus ta oli olulises mahus filantroop, ja seda ta ju Venemaal oli. Ta oli finantseerinud uute parandatud ajalooõpikute väljaandmist, toetanud mitmeid muidu väljasurevaid kultuuriajakirju, loonud stipendiumid tudengitele ja teadlastele, osalenud diskussioonides kodanikuühiskonna tähtsusest Venemaal. Teisest poolt oli see ka võimaluste aeg. Aastal 1995 oli Boriss Berezovski kutsunud Sorose osalema Sibnefti erastamises, investeerides vaid 10-15 miljonit dollarit. Soros keeldus, pidades riski liiga suureks kuna uskus kommunistide tagasitulekusse võimule. Kommunistid ei tulnud tagasi, Sibneft müüdi 100 miljoni dollariga ja oli aasta hiljem turuväärtuselt üle miljardi dollari. 1997 aastaks oli Soros noore reformaatori Nemtsovi veenmisel mängudes osalemiseks valmis. „Ma näen teed, mida mööda võib minna röövkapitalismist tegelikku kapitalismi,“ uskus Soros aastal 1997 ja mõned päevad peale julgustavat kommentaari laenas lühiajaliselt raha Venemaa valitsusele pensionite ja palkade väljamaksmiseks. Ja nii otsustas Soros investeerida 1,9 miljardit dollarit Svjazinvesti ostuks koos Potanini, Reneissance Capitali ning mõndingate muude investoritega, plaaniga müüa osalus kiiresti edasi strateegilisele huvilisele kolmekordse kasumiga. Soros ja Potanin võidsid oksjoni ja said aktsiatega kaasa kaotanud meediamagnaatide Berezovski ja Gussinski poolt algatatud „pankurite sõja“, mida peetakse algse seitsmikoligarhi domineerimise lõpu alguseks. Teine aktsiatepakk 25% väärtuses müüdi, kuid uuele seltskonnale ja oluliselt väiksemas väärtuses. 2004 aastal müüs Svjazinvesti enampakkumisel võitnud konsortsium oma aktsiapaketi tuntud naftaärimehele Leonid Blavatnikule 625 miljoni dollari eest, kaotades 1,3 miljardit dollarit. Hiljem on Soros ise nimetanud seda oma elu halvimaks tehinguks.
Iseenesest olid ka muud katsed Venemaa mängudes osaleda. 1993 aastal toetas Soros miljoni dollariga Jeltsini meeskonda, et võita umbusaldushääletusel Jeltsini reformide suhtes. 1998. aastal küsis Venemaa valitsus Soroselt taas lühiajalist laenu, mille peale Soros avaldas Financial Timesis üleskutse välisriikidele anda Venemaale kiiresti laenu 15-20 miljardit dollarit ning kutsus üles Venemaad devalveerima rubla. See oli kriisi avalik algus, samal päeval peale avaldust langes börs 15%. Soros, olles ise rublasse ja riigi võlakirjadesse investeerinud, kordas korduvalt ja pidevalt, et devalvatsioon kahjustab ka teda ja ei ole panustanud rubla langusele.
Kuigi 1998 aastal Soros kirjutas, et „Venemaaga ei tasu enam arvestada“, sisenes ta taas turule, ostes 42% RPFB pangast, millest ta väljus lõpuks 2005a. Kui Svjazinvesti nimetab Soros oma kõigi aegade halvimaks investeeringuks, siis ega Venemaa ei ole talle ka üldiselt harjumuspärast edu toonud ning üldiselt hindab Soros, et Venemaa investeeringud läksid talle maksma 2 miljardit dollarit.
Postitused
