Eesti - venelaste Lubatud Maa?

Eelmisel nädalal kohtusin kahe venelasega. Tallinnas. Korralikud kellad , värsked ja lõhnavad ja Roma all mõtlesid nad Roman Abramovichit.

Ja Tallinnas olid nad selleks, et leida endale sobivat äritegevust. Oleks ju tore midagi teha peale selle, et kinninsvara omada. „Ja üldse“, raputas üks neist pead, „nii paljude ministrite tütred ja naised on viimasel ajal Tallinna lennukis, et lausa kahtlane. Isegi üks endine minister sõidab kontorisse iga päev varukohvriga, et kui tuleb kiirstart“. Ma noogutasin ja mainisin midagi teise esheloni Moskva linnavalitsuse kohta. Nad noogutasid.

Aga miks nad Lätisse ei lähe? „Ei taha, metsik Lääs. Kuigi sama keeleruum, mis Eestis, on majandus ikka käest ära ja kohalikud ärimehed on ülbed ja kohalikud poliitikud lubavad endale kes teab mida. Nagu Ukrainas. Kui Sasha Miller ja seltskond ees lähevad ja loovad maal korra majja, siis võib mõelda. Miller muuseas on „teatud rahvusest“ aga tema „on oma“. Aga Ukrainas jah, olmemured, tead.“

Noogutasin, tean.

„No kui midagi juhtub, päris igapäevast, kellele me helistame. Ahjaa, kui hästi teie neid tunnete?...Ahah, nojah. No Moskvas on küsimus ainult, et kolme või neljakohalise telefoninumbriga isikule. Ei, Sobjanin, on tubli mees, teab mida teha. Eestis on muidu hea. Elada ja äri teha ja“.

Ma ei hakanud küsima, et kas sellepärast, et nad teavad, kellele helistada.

Venelased rajavad Eestisse teist kodu. http://www.epl.ee/artikkel/585213

Venelased ostavad Eestisse kodusid: http://majandus.delfi.ee/news/uudised/venelased-ostavad-eestisse-kodusid.d?id=33846597

Vladimir, Ludmila ja Alina

Mitte, et ma tahaks selles blogis käsitleda kollase alatooniga teemasid, aga kui neid mulle suurtes uudistekanalites lausa peale surutakse, siis raske on ka keelduda. Eriti kui see puudutab Venemaa presidendivalimisi.

Eile, peale aastaid korduvaid kuulujutte, otsustas peaminister Vladimir Putin ennast jälle kord näidata oma ametliku (?) abikaasaga Ludmila Putinaga avaliku rahvaloenduse raames. Ja miljonid, ei kümned miljonid inimesed samastusid. Putini linnavälises residentsis lihtne odav telekas, beezh diivan, parkettpõrand, laual vesi (error, Perrier), peaministri käel kell (error, Blancpain) ja diivanil Putini lemmikkoer Koni. Mis aga dekoratsioonidest ununes, oli lihtne inimlik lähedus.

Ludmila ja Vladimir Putin abiellusid 1983a. ja neil on kaks tütart. Kellest üks on Londonis koolis ja külastab vahepeal oma isa maja Austrias. Mina ei ole midagi öelnud ja ei tea ka midagi, puhas kuulujutt. Nüüd aga ringlevad jutud, et peaminister on tegelikult lahutatud või vähemalt lahutamas ja ta eelmisel aastal just lapse Vene iluvõimlemise olümpiavõitja 27-aastase Alina Kabajevaga (mõlemas videos). Neiuga, kes sündis samal aastal kui Putinid abiellusid. Loomulikult eitavad seda kõik asjaosalised, sest ei maksa sülitada kaevu, kust äkki veel vett tuleb ammutada ehk tuleb hoida valijate toetust vähemalt presidendivalimisteni. Siis näeb, mis elu toob. Aga filmimise käigus tehtud rahvaküsitlus toob ilmselt nukra tulemuse – 4 miljonit inimest vähem kui eelmise küsitluse ajal 2002 aastal, kus tulemuseks saadi 145 miljonit.

Ennustused ja tagasivaated (updated 23.6.)

Kogu lugupidamisega erinevate majandus- ja börsiennustajate vastu kipuvad ennustused tihti minevikku jääma ja elatakse rohkem vaatega edasi kui tagasi. Sportlikust huvist kogusin kokku kõik oma siin blogis tehtud ja tehatavad ennustused ja eks aeg näitab, mis täitub ja millega olen lootusetult vales suunas liikunud.

Teema	Ennustus	Tegelik	Täitus
Kes saab Moskva uueks linnapeaks	Sobjanin	Sobjanin	JAH
Luzhkov vabastatakse ametist (kui hakkasid tulema esimesed süüdistused ja kompra)	Vabastatakse	Vabastati	JAH
Kui Putin kandideerib presidendiks, siis ta ka saab	Ei kandideeri	Ei tea veel	Ei tea veel
Putini kandideerimine 2012. presidendivalimistel	Ei kandideeri	Ei tea veel	Ei tea veel
Venemaa pani Soome piima- ja lihatööstusele impordipiirangud	Piirangud kaotatakse hiljemalt kuu ajaga	Kaotati 3 nädalaga	JAH
Formula 1 Venemaale	Praegu on õige aeg hakata promoma F1 kaubamärki Venemaal	1,5 kuud hiljem teatati F1 etappidest Venemaal	JAH
Hodorkovskit ja Lebedevi süüdistatakse uues süüasjas, mis võib lisada karitusele üle 20. aasta vangistuse	Süüdistatakse, aga karistus saab olema alla 10. aasta	Kohtuistung pooleli	JAH
Medvedev vabastab Hodorkovski	Ei vabasta, sest jätkab Putini kurssi	Ei vabastanud	JAH
Gazpromi torni ehitamine linna piirangute ja UNESCO soovituste vastu	Projekti muudetakse vastavalt piirangutele	Muudetakse ja linnast välja	JAH

Formula 1, (Ma)Russia GP

Peaminister Vladimir Putin sai taas kord oma tahtmise ja vähemalt ajavahemikus 2014-2020 aastatel viiakse olümpialinnas Sotshis läbi ka Vormel 1 karikaetapp.

Paistab, et peaminister Vladimir Putin mõistab rohkem turunduse tähtust kui omal ajal Brezhnev, kes küll 1982a. kohtus. Ecclestonega, aga pidas ümber Kremlit viivat rada natuke liiga alternatiivseks ja üldse, sellega seostuv bürokraatika läks liiga keeruliseks. Samuti oli etapi korraldamise leping Moskvas allkirjastamise lähedal linnapea Juri Luzhkoviga 2002. aastal, kuid siis takerdus see viimasel hetkel majandustingimuste sobimatusesse.

Peterburg ja Moskva ei läbivat ka Ecclestone testi, kes pidas kuuldavasti sobivaks toimumiskohaks vaid Sotshit. Kas tiivustatuna riiklikust vihjest või nähes seda hea reklaamiinvesteeringuna on etapi sponsorid ka Lukoil , Oleg Deripaska Rusal, Megafone ja riiklik Rostehnologii. Meenutagem, et kuigi Vene ettevõtetest on varem reklaampinda vormelikarussellis ostnud nii MTS (Sauber Petronas), Megafon ja Lada (Renault), kui ka Gazprom ja Putinka (Mindardi), ei ole Vene vormelisõitjale Vitali Petrovile sponsoreid peale Rosstehnologii leidunud.

Vormelikarusell on ka hea viis, kuidas ära kasutada Sotshi taliolümpiaks väljaehitatavat inftastruktuuri. Nagu seletavad eksperdid, oli vaja lisaks riiklikule initsiatiivile ka valmidust maksta 28 miljonit eurot Venemaa lisamise eest F1 korraldajate nimekirja ja valmidust investeerida veel 143 miljonit raja ehitusse, mis hakkab mõõduma vaid mõne minuti Lada sõidu kauguselt peaminister Putini Sotshi residentsist. Ja muidugi üle 40 miljoni aastas kõige selle haldamiseks.

Üldiselt kõlaks ju hästi – ringrada Sochis, oma sõitja Vitali Petrov sõitmas F1, Venemaa ettevõte Marussia, kes on Virgini partner vormelite valmistamisel... Kui ainult Petrov suudaks selle ajani vastu pidada, mitte karusellist välja langeda juba selle hooaja lõpus, nagu mitmedki asjatundjad ennustevad.

Aga jah, Marussia. Kaks aastat tagasi andis Vene autotootja Marussia Motors koostöös Vene Top Geari saatejuhi ja rallisõitja Nikolai Fomenkoga välja Venemaa esimese sportauto – Marussia. Praegu valmistatakse mudeleid B1 ja B2. Mõlemal on keskasetusega Fordi 3,5-liitrine V6 mootor, mida saab tellida võimsusega 300, 360 või 420 hj. Autode kaal on vaid 1100 kg ning 100 km/h saabub seetõttu ligi 3,2 sekundiga. Praeguseks on tellimusi kogutud ligi 1000 autole, kuid aastaks 2014. plaanitakse toota juba 10 000 autot aastas. Auto hind on 100 000 eurot. Ja nüüd loodab Marussia, et aastaks 2012. toodetakse ka oma F1 mudel, vaatamata sellele, et ollakse Virgin Racingu partner. Täpsemalt: http://www.marussiamotors.ru/en/

Kutsuge mind küünikuks, aga võttes arvesse Putini suurt rolli taliolümpia toomisel Sotshisse ja nüüd taas kord kena avalikku tähelepanu seoses Vormel 1 etapiga, tundub, et valimised on lähenemas ka next-ex peaministri jaoks.

Eelmine lugu teemal: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/08/formula-1-kreml-grand-prix.html

Moskva uus linnapea (täiendatud)

"Miks sa ei kirjuta, et mis sa arvad, kes saab Moskva uueks linnapeaks," on küsiti mult viimati eile. Vastus on väga lühike ja proosaline, lihtsustatult öeldes, ei ole mitte mingit vahet.

Jah, me kõik mäletame hr. endist presidenti Vladimir Putnit, kes oli mõeldud ajutiseks marionetiks ja valmistas selles rollis suure pettumuse, kuid siiski, SIISKI, on hetkel olukord poliitrindel natuke rohkem kontrolli all, kui Boriss Jeltsini ajal. Ja seega ma arvan, et nimel ei ole tegelikult mingit vahet, peamine on see, et ta esindab järgmise presidendi valijaid ja hääli. Hääli mis peavad hääletama valitseva erakonna ja võimuladviku kandidaadi poolt. Ja nüüd võib muidugi vaielda, kas uueks presidendiks saab Putin või valitsev president Dmitri Medvedev, kes on endale piisavalt pettunud oligarhidest liitlasi kogunud, või keegi kolmas, aga see on juba järgmine teema.

Ma ei kirjuta Moskva linnapeast, sest ma arvan, et see on liiga lihtne. Erilist lõhet valitseva tandemi Medvedev-Putin vahel ei ole, Putin tellib muusika ja ka Venemaa hümni järgmistel presidendivalimistel ja seega valitakse ka praegu tema huvide esindaja, kelleks on näiteks asepeaminister Sergei Sobjanin. Sobjanin on mõlema presidendi (endise, praeguse, tulevase) poolt usaldatud, tal on administratsioonikogemusi (Siberi Kogalymi linnast ja Tjumeni oblasti juhtimisest), ta on juhtinud Putini administratsiooni ja Medvedevi valimiskampaaniat ning hiljem moderniseerimise komisjoni. Ja kõige boonus on muidugi see, et Sobjanini linnapeaks määramisel ei saaks ikka veel teha ühest järeldust, kas määrati nüüd Putini või Medvedevi inimene... Oletame ka, et talle ei läinud liiga kalliks maksma kuu aega tagasi tehtud avaldus, et riik sekkub liiga palju majandusse....

Või on Sobjanini tugevuste rõhutamine tandemi poolt vaid tähelepanu kõrvalejuhtimine Nizhni Novgorodist, mida juhib Valeri Shantsev...või transpordiministrilt Igor Levitinilt...

Aga tulles tagasi Moskva linnapea valimiste juurde, ainus vahe on see, kas sa eelistad ennustamisel panustada Putinile või Medvedevile, sest järgmine linnapea valitakse juht ühe neist häälakandjaks ja administraatoriks. Ja päeva lõpuks kirjutatakse tema nime ajalooraamatutes ilmselt oluliselt vähem arv kordi, kui iseseisva ja jäärapäise Juri Luzhkovi oma.

(Uudis avaldatud 13.10. ja 15.10. õhtul esitas Medvedev Sobjanini linnapea kandidaadiks neljast sõelale jäänud variandist).

Vene alternatiivkangelane Masjanja

Vene keeleruumis on vägagi popiks saanud nö. kõigele käega lööv kangelane Masjanja. Päevakajaliselt on ilmutatud uus multikalõik teemal Moskva kinnisvaraarendaja miljardär Sergei Polonski Moskva linnavõimude vahetuse hammasrataste vahel (kuigi probleemid algasid juba varem). Multikas on jätk seeriale "Kes helistab, direktor, ah mine sa metsa, direktor".

Multikat hakkasid harrastuse korras tegema kaks Peterburi programmeerijat, kuid kui ta sai tohutult populaarseks netiavarustes, otsustati multikas ka telekaeetisse lasta...Kuni nad vihastasid välja selleaegse presidendi Vladimir Putini ja kolisid tagasi netiavarustesse.

Varasemad seeriad >>

Kõmulisemate jalgpalliklubitehingute TOP 10

Mõni aeg tagasi avaldas ajakiri Forbes maailma kõige kallimate jalgpalliklubide topi. TOP 10 kuulub vene investoritele kaks, kuid ajalehe Ogonjok kõmulisemate ostude pingereas on venelased oluliselt kõrgemal kohal.

Venemaa eksponeeritud rikkuse ajalugu algab sellest, kui Roman Abramovich ostis 2003a. jalgpallikulubi Chelsea. See oli hetk, kus märgati, et vene kapital alustab ekspansiooni sõbralikesse naabermaadesse ja London võib teatud ringkonnale olla hoopis Londongrad. Sealt sai aga alguse ka vene rikkurite trend – omada vähemalt jalgpalliklubi. Praeguseks kuulub tuntuimatest klubidest venelastele Chelsea ja osaliselt Arsenal ning muidugi juhtivad vene klubid nagu „CSKA», „Dynamo“, „Moskva“ ja salapärastele omanikele kuuluv „Spartak“ (spekuleeritakse ühte Lukoili juhtidest Leonid Feduni). Üldiselt kuulub siiski Venemaa 111 esiliiga klubist enamus riigile. Seda Venemaa ekspertide hinnangul kuna kehitavad samad reeglid, mis välismaalgi – hinna määravad klubi fännide arv, varade maht, brändi väärtus ja pigem viimasena mängijate hind. Seda sellepärast, mängijate hind näitab ka omanike varakust, mitte ilmtingimata ainult meeskonna taset ja klubi väärtust.

Nende ja mitmete muude näitajate (tehtud tehingud, pakutud hind) järgi hindab Forbes maailma kõige kallimateks klubideks Manchester Unitedi (1,8 miljardit dollarit ja 330 000 fäni), Reali (1,3 miljardit dollarit) ja Arsenali 1,2 miljardit dollarit.

10 kõmulisema jalgpalliklubi müügitehingu topis aga on venelased olnud tervelt 5 tehingu juures.

Fulham – (Mohamed Al-Fayed) - 1997a. sai Inglismaa ühe vanema jalgpalliklubi omanikuks Egiptuse miljardär Mohamed Al-Fayed. Sellest ajast hakkas järsult suurenema Inglismaa jalgpalli populaarsus välisinvetsorite hulgas. Al-Fayed ostis klubi 30 miljoni naela eest, peale mida jõudis klubi kolmandast liigast esiliigasse ja Euroopa Liiga finaali. Analüütikute hinnangul on Al-Fayeed praeguseks investeerinud klubisse 200 miljonit naela.

Portsmouth (Arkadi Gaidamak) – 2006a. ostis klubi, kus oma rahvusvahelist karjääri alustas Mart Poom, Vene ärimehe Arkadi Gaidamaki poeg Aleksander Gaidamak 47 miljoni naela eest. Varsti hakkasidki Inglismaa võimud kahtlustama, et poja ostu taga seisab tegelikult ebaseaduslikus relvakaubanduses süüdistatav isa. 2007a. arreteeriti süüdistustega skeemitamises mängijate ostudega klubi mitu võtmeisikut. Lõpuks oli Gaidamak sunnitud müüma klubi Dubai investoritele.

Juventus (Al-Saadi Gaddafi) – 2001-2002a. ostis Libeeria-Araabia investeerimisfond 7,5% klubi aktsiatest 21 miljoni dollari eest, plaaniga suurendada oma osalus 20%ni. Plaani ajas segamini klubi üleviimie teise liigasse tänu kokkulepelistele matshide tulemustele. Kuni selleni istus klubi nõukogus Muammar Gaddafi poeg Al-Saadi Gaddafi. Klubi on Forbesi kallimate klubide edetabelis 8ndal kohal väärtusega 656 miljonit dollarit.

Chelsea (Roman Abramovich) – 2003a. ostis vene oligarh Roman Abramovich 140 miljoni naela eest Inglismaa klubi Chelsea. Esimese kolme aastaga kulutas ta klubile 500 miljonit dollarit ja fännid hakkasid tänulikult matshidel Kalinkat laulma (loo lõpus video). Forbesi tabelis oli Chealsea 9. kalleim klubi väärtusega 646 miljonit dollarit.

Racing de Santander (Dmitri Piterman) - 2003. Aastal ostis Ukrainas sündinud ameerika kodakondsusega miljonär Dmitri Piterman 3,6 miljoni euro eest 25% Hispaania klubist Racing de Santander. Õnnelik ostja sai ka klubi presidendiks ja astus treenerite koondisesse, mis sai Hispaania jalgpallis pretsedendiks. Kui kohalikud võimud keelasid tal istumast võistlustel treeneripingil, jagas Piterman käsklusi siiski, aga fotograafi sildi all. Täiskontrolli klubi üle aga saada ei õnnestunud ja 2003a. Piterman lahkus.

Manchester United (Malcolm Glazer) - 2003-2005 aastatel ostis Ameerika miljardäri Malcolm Grazeri perekond kokku 790 miljoni naela eest Inglise jalgpalliklubi kontrollpaketi. Enamus müügihinnast oli võetud laenuna ja hiljem viidi laen klubi kohustuste alla, mis onpraeguseks 700 miljonit naela samas kui klubi turuväärtuseks peetakse 1,8 miljardit dollarit. Kuigi klubi on võitnud 3 korda Premier League ja Meistrite Liiga, on iga möödalask põhjuseks kiruda „mitte midagi jalgpallist teadvat jänkist omanikku“.

Corinthians (Boriss Berezovski) – 2004a. ostis klubi üle kontrolli inglise inveteerimisfirma Media Sports Investments (MSI), makstest 51% eest 34 miljonit naela. Mõne aja pärast aga hakati fondi kahtlustama Boriss Berezovski rahapesus ning ärimees ja fondi juht võeti 2006a. isegi lühidalt kinni süüdistatuna rahapesus. 2008a. süüdistustest loobuti ja fond orienteerus ümber mängijate vahendamisele.

Manchester City (Taksin Chinavat) – 2007a. ostis klubi 82 miljoni dollari eest Taimaalt korruptsioonisüüdistustega pagendatud endine peaminister Taksin Chinavat. Aasta hiljem aga otsustas peaminister ülemaailsme kriisi valguses klubist loobuda. 2008a. müüs ta klubi väidetavalt 250 miljoni euro eest Dubai investeerimisfondile, mis kuulub kuninliku pere liikmele Mansour bin Zayedile.

Arsenal (Alisher Usmanov, Stan Kronke)- 2007a. ostis 26% klubist ettevõte Red & White Holding, millest 50% kuulub vene ärimehele Alisher Usmanovile. Paralleelselt ostab osalust kokku ka Stan Kroenke, kuulutades, et ei taha välisinvestorite poolest Manchester Unitedi või Chelsea saatuse kordumist.

Liverpool (Tom Hicks, George Gillett) – omandasid 2007. aastal klubi 220 miljoni naela eest. Suur osa ostusummast võeti laenuna ja viidi samuti üle klubi kohustuseks. Finantskriis piiras omanike võimalusi investeerida klubisse, mis kutsus esile fanide arvestatava pahameele ja 2010a. pandi klubi jälle müüki.

Veel jutte teemal: Londongrad -cashiga Venemaalt I, Londongrad - cashiga Venemaal II, Vene rikkuse eripära (Roman Abramovichi näitel)

Maksuparasiit Küpros

Vastupidiselt vähemuse ootustele, ei suletud maksuparadiisi Küprost Venemaa rahale, kuid tehti raha üle järelvalve mugavamaks ja põhjalikumaks. Kui ebasobival ajal kõigile esimese ja teise esheloni Moskva endistele linnavõimudele...

Mõned päevad tagasi kirjutasid Venemaa ja Küprose president alla parandusele 1998. aastal sõlmitud maade vahelisele topeltmaksustamise vältimise lepingusse. Parandus näeb ette võimalust tihedamaks koostööks riikide maksuametite infovahetuses ja vastastikkust abi maksude sissenõudmisel.

Võttes arvesse, et Küpros on suurim investor Venemaa majandusse (sellel aastal on ringiga koju tagasi toodud u. 52 miljardit rubla), on antud seadus suhteliselt tähtis kriitilisele massile vene eliidile. Eliidile, kelle (maksu)raha on vaja ka edaspidi. Isegi kui 2012a. valimisteks koguda ei jõua, sest osad muudatused jõustuvad alles 2015a.

Küprose eelis on eelkõige madal maksumäär dividendidele – 5% - ja nii on näiteks Venemaa börsil noteeritute Norilsk Nikkeli, Evrazi, Metalloinvesti ja Severstali omanikud just Küprose holdingud.

Ainukesed, kes antud muutatusest reaalselt kannatavad, on kinnisvaraarendajad. Levinud oli skeem, kus Venemaal asuv kinnisvara kuulus Küprose ettevõttele. Kui siiani selle ettevõtte osakute või aktsiatega tehtud tehingud Venemaal maksustamisele ei läinud, siis nüüd aga tahab Vene riik saada oma osa.

Kui varem oli nali, et „Luzhkov tahab oligarhidelt vara ära võtta, läks vist naisega tülli“, siis nüüd võib seda nalja parafraseerida kui „Medvedev tahab maksustada offshoride kinnisvaratehingud, läks vist Luhkovidega tülli“.

(Pildid Küprosel varjus olnud ärimees Asil Nadir ja ta abikaasa andmas ennast üle Inglise võimude hoole alla).

Happy birthday ex’n’next president Putin

Lubades endale kergelt kollakat alatooni, sai täna 58ndat sünnipäeva tähistav peaminister Vladimir Putin sellel aasta oma sünnipäevaks muude hulgas ka suhteliselt ebastandartse kingituse.

Moskva ülikooli ajakirjandusteaduskonna tundengid otsustasid välja anda endise ja ilmselt tulevase presidendi sünnipäevaks kalendri, kus nad poseerivad provokatiivselt aluspesus ja paljutähenduslike kõnemullidega nagu „Oleks kõigil selline mees“, „Kas võtate kaaspiloodiks“ või „Metsad kustutati, aga mina põlen ikka veel“. 50 000 kalendrit läks sellel teisipäeval 9 dollarise hinnasildiga müüki prantslaste Auchani supermarketitesse.

Valitseva presidendi Dmitri Medvedevi sünnipäev oli 14. septembril ja tema küll selliseid kingitusi ei saanud, aga äkki see sattus lihtsalt liiga õppeaasta algusesse...

Sõjajumal Viktor But II

Venemaalt pärit relvakaupmehe Viktor Buti järjejuttu on lisandumas uued ja Butile mitte kasulikud peatükid, nüüd, kus Tai võimud on otsustanud Butile mitte uusi süüdistusi esitada ja edasi minna relvakaupmehe üleandmisega USA võimudele.

Meenutagem, et filmis „Sõjajumal“ Nicolas Cage mängitud tegelase üks prototüüpe oli just Venemaalt pärit Viktor But, kes võeti USA valitsuse nõudmisel 2008. aastal kinni Bangokis, süüdistatuna rahvusvahelises relvakaubanduses. Kui filmis võetakse Cage tegelane Juri Orlov ajutiselt kinni, hoiatab ta uurijat: „Las ma ütlen, mis edasi juhtub. Nüüd kuuled sa koputust uksele ja sind kutsutakse välja. Seal seisab mees, kes seisab sinust kõrgemal. Kõigepealt kiidab ta sind hästi tehtud töö eest. Selle eest, et sa teed maailmast turvalisema koha ../../ ..Ja siis ütleb ta sulle, et mind tuleb lahti lasta.“

Koputus tuli nii Venemaalt kui ka Ameerikast ja vaene rahvusvahelise surve all olev Tai riik otsustas küll But süüdistustes õigeks mõista, aga samas vabastamise asemel Ameerika võimudele välja anda. Rõhutades paaniliselt ja korduvalt, et rahvusvahelist skandaali ei ole talle vaja ja tegelegu ameeriklased Butiga ise edasi. Ei aidanud ka Venemaa protestid ja isegi uute rahapesu süüdistuste lisamine, et jätkata kohtuistungit just Taimaal mitte Ameerika pinnasel. Tais keelduti uusi süüdistusi käsitlemast tõendite puudumisel ja paistab, et tõendeid ei ole siiani suudetud ka juurde genereerida. Nüüd on USA valitsuse valida, kas jätkata antud süüdistuste uurimisega Tai pinnasel, või loobuda süüdistustest (antud kohtuasjas siis vastavalt seadustele lõplikult) ja eelistada pigem tagaigatsetud relvakaupmehe oma maale toomist ning seal edasi tegelemist eelmise relvakaubanduse ja USA kodanike ja valitsusametnike tapmiskatse süüdistuse põhjal.

Väga lihtsustatult öeldes, kindlasti tahab USA valitsus teada, mida But teab ja kindlasti ei taha Venemaa valitsus, et esimene seda teaks. Igal juhul ootab veel praegugi mees, kes vähemalt kahe riigi meelest liigagi palju teab, deporteerimist Ameerikasse......kui muidugi ei suudeta seda peatada mõnel uuel meetodil kuni deporteerimise tähtajani 20. novembril.

Eelmine jutt Butist >>

http://www.victorbout.com/

Ajude äravool? Venemaalt? Ilmselt küll.

Kuigi täna on pidupäev vähemalt kahele maale - Venemaale ja Inglismaale, on see samas ka natuke magushapu rõõm meie naabrile. See, et täna said Nobeli preemia füüsikas Venemaalt pärit, kuid piiri taha emigreerunud teadlased Andrei Geim ja Konstantin Novoselov, rõhutab taas viimasel ajal palju kõne all olnud ajude äravoolu.

Manchesteri ülikoolis töötavad inglise ja hollandi kodakondsusega teadlased said Nobeli auhinna maailma kõige õhema materjali - aatomi paksuse grafeeni - valmistusviisi avastamise eest. Grafeeni plaanitakse tulevikus kasutada näiteks elektroonikas mikroskeemide, päikesepaneelide jms tootmisel.

Kuigi viimati 90ndatel Venemaal töötanud teadlased kiitsid Venemaa haridussüsteemi, tunnistas isegi president Dmitri Medvedev (miks ma kipun kirjutama aeg-ajalt Vladimir Medvedev), et Venemaal ei ole korralikku süsteemi, mis motiveeriks noori andekaid inimesi Venemaale jääma.

Eelmised temaatilised lood Piinatud geenius Grigori Perelman ja Venemaa 5 kaotatud aju.

Ülevaade Luzhkovi hetkedest

Kuna peale väiksemat või suuremat agooniat on endise Moskva linnapea Juri Luzhkovi poliitiline karjäär läbi, teeksin portaali slon.ru abiga väikese tagasivaate tema suhtumistest, saavutustest ja helgematest hetketest.

POLIITIKA

1991, 1993 – Toetas president Boriss Jeltsinit 1991a. putshi ajal mobiliseerides linnaametnikud ja võimud Valge maja kaitsesse. 1993.a, kui Jeltsin andis välja määruse ülemnõukogu laialisaatmiseks ja saadikud keeldusid Valgest majast lahkumast, toetas linnapea presidenti taas nii poliitiliselt kui ka Moskva linna ressurssidega, ajades miitinguid laiali ja lülitades Valgest Majast välja elektri, sidevahendid jne.

1996, 1999, 2003 valiti Moskva linnapeaks vastavalt toetusprotsendiga 90%, 70% ja 75%.

1996-2010 – Ehitas täiesti enda kontrolli all oleva võimuvertikaali. Moskva linnavalitsuse kõik ehk 35 liiget on linnapeale jäägitult truud, toetades Luzhkovi nii tema linnapea aegsetes ettevõtmistes kui ka kaitstes praegusel tagasikutsumisel. Kuigi Luzhkovi süsteem ei allu Kremlile, on nad siiani kindlustanud moskvalaste poolehoiu ja toetuse Kremli valitsejatele.

1998- Luzhkov lõi erakonna „Otechestvo“ ja isegi ei varjanud oma ambitsioone presidendiks saamisel. Tema võimalusi peeti muuseas suhteliselt headeks ja sama aasta küsitluse põhjal uskus 23% venelastest, et järgmiseks presidendiks saabki Luzhkov. Peale tema erakonna ühinemist Jevgeni Primakovi erakonnaga tekkis neile vastukaaluks erakond „Medved“, mis kasvas üle praeguseks valitsevaks võimuerakonnaks „Edinaja Rossia“. Pealehiljem valimistel ebaõnnestumist demonstreeris Luzhkov oma poolehoidu Putinile ja Kremlile.

2008 – Luzhkov soovitas Gruusial toetada Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust kuna nad ei ole enam sõbralik osapool Gruusiale. Avaldus sai laia poliitilise kõlapinna ja Luzhkov kuulutati Gruusias persona non grataks.

2010 – Luzhkovi süüdistatakse avalikus vastuseisus president Dmitri Medvedevile ja nö. proovis lüüa kiil presidendi ja peaministri tandemi vahele. 28. septembril saatis president Luzhkovi erru usalduse puudumise tõttu.

MAJANDUS

1994 – Luzhkovi vastuseis Anatoli Chubaisi erastamisplaanidele viis Moskvas erikorra sisseviimiseni – 20% erastatavaid ettevõtteid jäi Moskva linnale. Linn võis ka ise valida, mis tingimustel erastada ja linn sai endale ka 51% erastamisest saadavatest tuludest.

1994 – Moskva linna pangakontod viiakse üle tulevase oligarhi Vladimir Gussinski panka „Most“. Gussinski hakkab Luzhkovi toetama kõigi oma meediate ja telekanaliga tulevastes infosõdades.

1991 – Moskva linn registreerib linnapea abikaasale Jelena Baturinale kuuluva ettevõtte Inteko. 1995a. alustab Inteko tegevusega platsmassivaldkonnas, rajades tegevuse Moskva linnale kuuluva ettevõtte baasile. Kui Inteko laieneb kinnisvarasse saab ta linnalt vähemalt 20 laiaulatusliku ehitusprojekti tellimuse ning väidetavalt kontrollib etevõtte 2009 aastaks ligi 30% linna äriklassi kinnisvarast.

2002- Luzhkov proovib reanimeerida utoopilise nõukogude aegse projekti Siberi jõgede voolusuuna ümbersuunamiseks, mis oleks andnud uued võimalused jõevee müügiks Kesk-Aasiasse tuludega ligi 5 miljardit dollarit aastas.

2003 – Igale noorele perele oma korter. 2013 aastaks peaks iga noor pere saama oma elamispinna ja praeguseks olevat juba üle antud üle 10 000 korteri.

2010 – Luzhkovide pere on kõige rikkam ametnikepere, summaarse aastasissetulekuga 31 miljardit rubla. Sellest 99% teenib Baturina. Samas usub u. 65% moskvalastest, et Baturina varandus on teenitud Luzhkovi kaasabiga.

MOSKVA LINN

1993 – Moskva linnapea viib sisse karmistatud korra välismaalaste ja mitte Moskvas sissekirjutust omavate elanike jaoks, mis on vasturääkiv Venemaal kehtiva seadusandlusega.

1995 – Alustati vanade 5-korruseliste elamute mahalammutamise programmiga, mille eesmärk oli lammutada 2012 aastaks maha ligi 9 miljonit m2 elamispinda. Selleks aastaks oli 72% plaanist täidetud ja elanikud olid saanud ka asemele uue elamispinna arvestusega 18m2 inimese kohta.

1994- Alustati uute ringteede ja ülesõitude ehitamisega, laiendades sellel hetkel 2-3 sõidureaga teed 4-5 realisteks ning makstes 100 miljonit dollarit ühe lisakilomeetri eest. Liiklusummikute probleemid ei ole aga lahenenud ja hetkel ehitatakse juba neljandat ülesõidu trassi pikkusega 74 kilomeetrit.

1997 – alustati Venemaa kalleima projekti ehk ärikeskuste kompleksi „Moskva City“ ehitamisega. Hoonete kompleksi peaks hakkama kuuluma ka Euroopa kõrgeim hoone. Hetkel käib hoogne ehitus ja esimese seemne istutanud Moskva linn on müünud oma osaluse projektis kasumlikult maha. Uus omanik Oleg Deripaska on praeguseks valmis saanud 7 hoonet.

1995-2000 taastati Lunastaja Kristuse katedraal renovatsioonitööde kogumaksumusega 2 miljardit dollarit.

2001- Võeti kasutusele „Moskvalase sotsiaalkaart“ ehk kiipkaart, mis peaks kehtima enamuses ametiasutustes, toimima maksevahendina ühistranspordis, isikutõendina ja allahindluskaardina.

2009 – Vaatamata Luzhkovi lähedasele sõprusele Telmani ja Ismailoviga, suletakse neile kuuluv suurim turg Ida-Euroopas. Töö kaotavad 100 000 inimest, kellest Global Timesi hinnangul 80 000 on hiinlased.

2010 – Luzhkov puhkab vaatamata suitsu mattunud Moskvale. Samas avati linnas spetsiaalsed puhkekodud, meditsiinipunktid, kõrgendatud riskigrupi vanureid ja lapsi saadeti välismaale puhkama jne. Tulekahju sai ka ettekäändeks tülile Luzhkovi ja Putin-Medvdev kaksikvalitsuse vahel.

Moskva on sattunud korduvalt maailma 3 kalleima linna nimekirja. Kohvitassi hind on Moskvas siiani kõige kallim, aga elukvaliteedilt on linn alles esikahesaja lõpus. Moskva figureerib ka teistes edetabelites nagu nt. korruptsiooni . Pealinn on Venemaa kõige korrumpeerunum linn ja 42% moskvalastest tunnistab, et on andnud altkäemaksu. 61% moskvalastest omakorda usub, et korruptsioonis on süüdi Moskva nüüdseks endine linnapea Luzhkov, 1% kahtleb selles.

Samuti oli üks Luzhkovi aja aktuaalsetest teemadest hotellikompleksite uuendamine. Tuntud Inturisti asemele kerkis Ritz-Carlton, Euroopa suurim hotell Rossija lammutati maha, lubades uusi rekordeid. Samas on hotellide ehitamine takerdunud ja kuigi selleks aastaks lubati ehitada 556 hotelli, on ehitatud vaid 273.

Kõige rohkem on aga Luzhkov kriitikat saanud ajalooliste hoonete lammutamise eest. Tema ametisoleku ajal on maha lammutatud ligi 700 ajaloolist hoonet, millest 100 olid arhitektuurilised mälestised. Kultuuriminister on antud tegevust nimetanud otseselt vandalismiks. Kuigi on korraldatud ka ulatuslikke proteste parkide maharaiumise suhtes, näitab Moksva linna statistika, et viimase 15 aasta joojsul on roheliste hektarite arv kasvanud 20 000 kuni 30 0000ni.

Ka meteoroloogia valdkonnas on Luzhkovil saavutusi. Kaks korda aastas aetakse 100 miljoni rubla eest laiali pilved, et need ei varjutaks Võidu aastapäeva ega Linna päeva. Lumepilvede pealinna kohalt laialiajamise vastu aga protesteerisid Moskva rajoonide elanikud.

Nii palju siis Luzhkovist, kahtlustan, et niipea temast kirjutada põhjust ei tule. Eks igaüks teeb omad järeldused.

Persoon: Jelena Baturina

Moskva endise linnapea Juri Luzhkovi naine Jelena Baturina on miljardär, kes on alati nautinud võimu rohkem kui avalikkust. Samas kui ajakirjandus räägib temast, kui Venemaa mõjuvõimsaimast naisest, räägib tema oma ratsutamisest. Või pigem ei räägi üldse ja alles praegu, kus ohus on nii tema vara kui ka tema vara, on ta hakanud andma avalikke intervjuusid.

Jelena Baturina sündis 1963. aastal vene vabrikutööliste perekonnas ja sama Frazeri tehas sai ka Baturina esimeseks töökohaks. Tehasesse tööle läks aga naine väidetavalt sellepärast, et ei pääsenud kohe kõrgkooli ja tehasest tulles on eelisvõimalused õhtusesse õppesse sisse saada. Peale Moskva juhtimisinstituuti asus ta tööle Majandusprobleemide Instituuti Moskva rahvamajanduse suunale ning kui ta suunati mõned aastad hiljem Mosgorispolkomi, oli ta juba nooremteadur. Kuigi tulevase linnapeaga töötati juba siis koos, abiellusid nad alles 1991 aastal, kui Luzhkovi naine suri. Ei takistanud ka 31-aastane vanusevahe ja lisaks kahele pojale esimesest abielust on linnapeal nüüd ka kaks tütart abielus Baturinaga. Miks Baturina nime ei vahetanud, on muidugi erinevaid teooriad, millest üks on soov mitte silma torgata. Kes peab, see teab, kes ei pea, parem on linnapeal mitte reklaamida oma mogulist naist. 90ndatel ei armastatud rikkureid. Eriti kui abikaasal on poliitilise armastuse ambitsioone.

Lahkudes riigitöölt 1991aastal, registreeris järgmisel aastal linnapeaks saava Luzhkovi naine ettevõtte Inteko, mis sai koheselt ka laenu ühelt tulevaselt peaoligarhilt (ehk semibankirshina liikmelt) Aleksander Smolenskilt. Ineko esimeseks tegevusalaks oli väidetavalt programmeerimine, kuid kui ettevõte sattus sügavasse kahjumisse ja laen tahtis tagasi maksmist, sai Smolenski juhuslikult oma panga teeninada teatud osa Moksva linna rahadest. Ilmselt samasuguse juhuse läbi liikus Baturina edasi plastmassitööstusesse, mis oli keemikust aselinnapea Luzhkovi üks lemmikteemasid. Oli ju Luzhkov veetnud palju aastais oma elust keemiatööstuse ministeeriumi juhtivatel kohtadel. Baturina ise küll meenutab „Russki Newsweekis“ palju aastaid hiljem teist moodi: „Kui ma Luzhkoviga abiellusin, olin ma juba kaks aastat olnud edukas ettevõtja, seega ei ole selge, kes abielust rohkem võitis“. Kui siis võis ka teoreetiliselt olla küsimusi, ei ole nüüd enam kahtlusi. Nüüd, kus Luzhkov on ainult endine linnapea ja Baturina maailma kolmas rikkaim naine.

Plastmassiperioodi jäävad erinevad mälestused ja eriti kontekstis „mina ei ole linnalt mingeid eeliseid saanud,“ mis saab ka edaspidi Baturina lööklauseks. Lauseks, mis valgustas nii Luzhniki staadioni üle 80 000 pingi ostmist, linnale kuuluva kiirtoitlustusketi „Russkoje Bistro“ ühekordsete nõude ostmist kui ka kogu tegevust kinnisvara- ja ehitusäris. Kinnisvara- ja ehitusärisse olis kaasatud ka sugulased – vend, vennanaine, onupoeg, kuna naise sõnul usaldas ta oma lähedasi nagu iseennast. Lähedaste ringi valituks ei osutunud aga linnapeast abikaasa, kellest püüti äriliselt pidevalt distantseeruda. Jah, mees juhib linna tõelise peremehena ja kontrollib kõike, naine ainult ehitab ja kontrollib väidetavalt ligi viiendikku Moskva ehitusest.

Igal juhul ehitusäri õitses ning juba 2002. aastal oli käive üle nelja miljardi krooni. Baturina palka, 154 000 dollarit kuus, peeti pretsedendiks isegi suurettevõtete nagu Jukos ja Lukoil kontekstis. Edu ei lasknud oodata ka edetabelites ja juba 2004a. jõudis Baturina saja rikkaima vene ärimehe...ja ühe naise...hulka. Sellel aastal aga on Baturina maailmas 342 positsioonil ning vara väärtuseks hinnatakse 2,9 miljardit dollarit. Vara päritolu taga aga on väljend: self-made. Miks küll see Venemaa kontektis irooniliselt kõlab.

Muidugi oli Intekol ka tagasilööke ja nii riik finantskriisi ajal ühena ettevõtetest päästma ka Inteko, laenates ettevõttele 1,4 miljardit dollarit.. Praeguseks on Intekol aga pooleli 32 arendusprojekti ja nii riiklikud võlausaldajad kui ka kontserni kuuluva Londoni börsil noteeritud PIK ehitusettevõtte aktsionärid jälgivad olukorda pingsalt ja teevad oma panuseid. Panused aga kipuvad libisema hoopis teise ja Baturina mõjualast väljas oleva, peaminister Putini endise kolleegi ehitusettevõtte LSR suunas. Kui PIKi aktsia on viimastel nädalatel aktiivselt kukkunud, on LSR aktsia liikunud vastupidiselt.

Paralleelselt kinnisvaraäriga on tekkinud ka uued harrastused –tennis, hobused, tulistamine ja kaevata kohtusse kõiki, kes levitavab abielupaari meelest laimu. Nii palus ka The Sunday Times ametlikult vabandust, et oli nimetanud Baturina omandiks Witanhursti mõisa. Ja tõesti, selle omanik on ju hoopis Safran Holdings...(?). Kui me hetkeks, ainult hetkeks oletame, et Safrani on Baturina, siis on vägagi võimalik, et mingi hetk tuleb selle õdusa 50 miljonit naela maksnud kuningliku pesa elamisluksusi ka kasutada. Londongradis on ees ju ka mitmeid tuttavaid.

Lushkov ise on ennast üheselt eraldanud oma naise äridest. Samas ei tule kellegile, kes Baturinaga äri ajavad ilmselt uudisena, et Baturina on linnapea naine. Ja ilmselt on raske ka eitada, et igast Baturina teenitud kroonist kuulub pool Luzhkovile. Nagu abielus ikka, on aga saatused seotud ja nende omad otsustatakse ilmselt koos. Luzhkovil kas õnnestub kokkuleppele jõuda puutumatuse suhtes, mis millegipärast meenutab kunagist Jeltsini ja Putini kokkulepet, või läheb edasi positsioonivõitlus läbi kriminaalasjade ja jõunäitamiste. Nii on linnapea juba teatanud, et kaebab tagandamise kohtusse ja president vihjanud kahest kriminaalmenetlusest Luzhkovi ja Baturina suhtes. Minnes presidendiga võimuvõitlusesse toetaks aga Luzhkov endalegi tahtmatult just Medvedevit võitluses, kus tal võiduvõimalusi ei ole. Saaks ju just nende kahevõitlus järgmiseks tõendiks, et Venemaa praegusel presidendil on nii võimu kui ka võimu.

Abielu nii heas kui halvas saab ilmselt uues tähenduse, nüüd kus ei ole kindlasti välistatud kriminaalasjad. Jääb ainult loota, et linnapeale tõesti kuulub pool oma abikaasa äridest, või saab temast lihtsalt üks järgmine tippametnik pensionil. Ilma Londoni mõisata.