Lužhkovi viimased päevad

Hetkel jaguneb Venemaa ühiskond kaheks – nendeks, kes usuvad, et Moskva linnapea Juri Lužhkov astub tagasi ja nendeks, kes usuvad, et ei. Usun aga, et praeguseid nädalaid võib nimetada ühe viimase vana Jeltsini-aegse poliitika raskekaallase viimasteks päevadeks, lõpetades tõesti mingi ajastu.

Ülejärgmisel suvel tähistaks Juri Lužhkov oma 20ndat võimuaastat. Ta on linna ainuvalitsenud kolme presidendi ajal, ta on välja vihastanud ja seejärel selle oma kasuks pööranud kaks presidenti. Nüüd aga on võimutandemi Putin-Medvedev otsustada, kas kolmanda presidendiga kokkupõrge jääb ka viimaseks.

Esimene president Boriss Jeltsin oli Lužhkovile tänuvõlgu 1993.a. putshis toetuse eest. Teine president Vladimir Putin oli võlgu linnapea presidendivalimistelt taandumise eest. Kus Lužhkov oli muuseas reaalne ja ohtlik vastane. Kolmas president Medvedev aga ei ole Moskva linnapeale midagi võlgu. Tegemist on pigem viimase nähtusega Jeltsini aegsest vanade tippametnike klassist, kes elavad oma elu ja omade õiguste järgi.

Vaadates korraks ajalukku on Lužhkov alati olnud peremees. Peremees, kes ka siis, kui reformaator Anatoli Chubais lisas 50 Moskva ettevõtet erastamiste nimekirja, keeldus ettevõtteid eraldamast, väites, et erastamise näol on tegemist parasiitlusega ja tal on vaja motiveeritud ettevõtte omanikke. Samuti oli tegemist peale motivatsiooni ka rahavoogudega. Kaudsete ja otseste. Ühest küljest, kontrollides kogu linna kinnisvara, võis ta määrata rendihinnad nullist miljonini. Teisest küljest, viis ta sisse barter-tehingud – mina sulle soodustused või laenud, sina maksad odavamat renti, aga remondid kiriku või hoone. Võibki öelda, et linnapea juhtis linna, mis toob ligi kolmandiku Venemaa maksutuludest, kui oma ettevõtet. Omade veidrustega, aga samas tohutu populaarsusega. Veel 2007a. linnapea valimistel sai Lužhkov 75% häältest. Ja hääletajaid ei takistanud isegi teatud korruptsioon linnas, vaieldavad arhitektuurisaavutused ja tohutud liiklusummikud.

Nüüd aga on olukord muutunud ja ilmselt ka natuke valitseva poliitilise tandemi teenena. Jah, on tohutud ummikud, jah, transpordisüsteem ei tööta, jah, Moskva mattus suitsu, aga kõik see ei selgitaks Lužhkovi populaarsuse langust väidetava 18%ni. Selline langus vajab abistavat kätt. Kust abistav käsi on tulnud, ja mis põhjusel täpselt, on mitmeid teooriaid.

Esimene tuuleiil, mis viitas tormile, tuli president Dmitri Medvedevilt, kes tegi Moskva linnapeale etteheiteid, et Lužhkov puhkas samal ajal kui Moska suitsu kätte lämbus. Siis tuli vaikus enne tormi – Medvedevist ei olnud kuulda ega näha midagi, kaasta arvatud Moskva sünnipäeval, kus siiani alati on osalenud president. Linnapea, kellele on andestatud siiani enamus kapriise ja kriitikat, vastas omapoolse presidendi tegevuse kriitikaga ajalehes „Moskovskij Komsomolets“. Vastus ei jätnud oodata ja käivitus üks vene lemmikrelvasid peale gaasi – kompromiteeriva kampaania käivitamine. Kompromat sisaldas ka tellimustööd samadelt autoritelt, kes tootsid „paljastavad“ fimid Lukashenko ja Hodorkovski kohta. Seekordne töö sai pealkirjaks „Juhtum mütsis“ (artikli all) ja selgelt kiirest tööst jäänud traagelniitidega film keskendus eelkõige sellele, miks linnapea oma mesilasi karjatas kuni pealinn suitsu mattus ja kuidas ta abikaasa, maailma üks kolmest rikkaimast naisest, sai eritingimustel maad ja lubasid oma ehitusettevõtte jaoks. Ja kuigi linnapea proovib ennast avalikult distantseerida 30 miljardi rublase varade väärtusega abikaasast Jelena Baturinast, olles ise 9 miljoni rublase palgaga ametnik, ei muuda see seda, et igast Baturina teenitud kroonist kuulub pool talle. Rääkides pensionisammastest.

Kuna aga Lužhkov, kui üldse keegi, teab, et Moskva pisaraid ei usu, eriti nõrkade või vaeste pisaraid, esines ta avaldusega, et tema ei ole milleski süüdi ja tagasi astuma ei hakka. Presidendi meenutusele, et Venemaal valivad linnapead mitte rahvas vaid president, kehitas ta vaid õlgu. Muuseas ka Lužhkov oli see, kes hääletas tal kindlasti hästi meeles oleva seadusmuudatuse poolt, et linnapea võib president ametist kõrvaldada usalduse kaotuse pärast. Seega, juriidilisi aluseid linnapead eemaldada on rohkem kui küll, mis on pigem huvitav, on see, kust tuli tellimus ja mille eest.

Iseenesest on vana kaardivägi vastutavatelt kohtadelt juba taandunud. Teinud seda rahulikult, soliidselt ja taganud võimu ja turvalisuse jätkuvuse läbi troonipärija. Lužhkovile ei ole troonipärijat ettevalmistatud. Trooni pole plaanis olnudki edasi anda. Samas on viimane asi, mida Lužhkov tahab, on minna tülli valitsusega nii, et valitsus ise määraks talle troonipärija ja kes teab, milliste majanduslike tagajärgedega.

Üldiselt on antud juhtum järjekordne osa seriaalist 2012 ehk järgmised presidendivalimised. Kui Lužhkov tagasi ei astu, näitab Medvedev ennast mitte piisavalt kaalu omava presidendina. Teisest küljest, kui Lužhkov tagasi astub (kohe kui ta on puhkuselt Austriast naasnud), on selles näha ka Putini tahtlust. Ise käsi määrimata puhastatakse mänguväljak vanadest mõjuvõimsatest mängijatest ja saadakse kogu Venemaa rahavood kontrolli alla. Nagu ütles viimases Wall Streedis Gordon Gekko „Greed is good and now it seems, it’s also legal“. Vähemalt Venemaal. Vähemalt valitsusel. Ja kasumit jagavatel eraettevõtetel.

Vladimir Zhirinosvki (jah, utreeritud naljanumber, aga näitab suunda, kust hetkel valitsuse tuul puhub):

Temaatiline laul: (videot pigem ignoreerida) (Vlastelin kolets on sõnademäng, mis tähendab nii sõrmuste kui ka ringteede isandat).

Kompromiteeriv tellimustöö "Juhtum sonis".

Kaadrid määravad kõik

Viimased mitmed aastad on ka Venemaal üha aktiivsemalt kasutusel sõnad „innovatsioon“, "moderniseerimine“, aktuaalne on oma Silicon Valley Skolkovo rajamine jne. Nüüd on lihtsustatud ka korda välismaa ajude palkamiseks. Venemaal, kui igaveste reformide maal, on kogu see tehnoloogilise läbimurde teema ja võidujooks juba olnud. Meenutagem siis natuke ajalugu.

„Kaadrid otsustavad kõik,“ sai Stalin aru juba 1935. aasta paiku, esinedes sõjaväeakadeemia lõpetajate ees. Selleks ajaks oli juba alanud tehnika ja tööstuse võidujooks ja industrialiseerimine – mõõdeti üha rohkem ammutatud naftatonne ja terasetonne ja arendati oma brände tööstuses. Näiteks treipingi „Dip“ nimi tähendaski „Dognat i peregnat“ ehk „järgi jõuda ja mööda minna“. Seda muidugi Ameerikast ja teistest kapitalistlikest riikidest.

Kapitalistlikud riigid aga arenesid omas tempos ja järgi jõuda ei olnud mingit lootustki, agraarmaast tööstusmaaks muutuda ei olnudki nii lihtne. Nii jõudis ka NSV Liidu ladvikule kohale lihtne tõsiasi, et kuigi meeletud eelarved on kulutatud maa industrialiseerimise infra loomiseks, on puudu oskustöölistest.

„Varem me arvasime, et tehnika lahendab kõik ja osteti sisse kaasaagne tipptehnika. Nüüd aga tuleb panus teha hoopis kaadritesse ja arendada inimesi. Seega tuleb loosung „tehnika määrab kõik“ välja vahetada loosingiks „kaadrid määravad kõik“, otsustas Stalin. Selle on avastanud ka praegune vene valitsus ja peale oma tehnoloogiakeskuse Skolkovo rajamisega alustamist, on lihtsustatud ka välismaa oskustööjõu palkamist.

Mida, aga 30ndatel uuesti avastati kui motivatsiooniallika, oli töölise motivatsioon ka tööst raha teenida. Parafraseerides don Corleonet filmis ristiisa „hea palk ja töö orden motiveerivad rohkem kui lihtsalt orden“. Nõukogude töö kangelast Stahhanovit reklaamiti mitte ainult kui meest, kes lõi kõiki rekordeid söetööstuses vaid ka meest, kes teenis kuue tunniga teiste tööliste kuupalga. Mis aga tähtsam, saatis see sõnumi, et rikastumine, kui see teenib kodumaa huve, on okei. Nagu ka Stahhnov ise reklaamis – kõrge tootlikkus garanteerib ka hea palga. Nii arvas ka Stalin.

Kes aga ei jaganud seisukohta, et norme ja seega ka palka tuleb tõsta, oli nö. vana koolkond ehk esindajad NLKP parteiladvikust, varasemad tööstuste direktorid. Kui tõsta normid vastavaks või lähedale ühe valitud hea lõigu normidega, hakatakse seadma utoopilisi ja saavutamatuid eesmärke, põhjendasid valitud vanad NSV juhid. Sama hästi said aru ka nii mitmedki „uue kooli“ töösturid – mida rohkem saavutad, seda rohkem oodatakse, ja tehastes hakkas tekkima tagasilööke. Elektrikatkestused, seadmete rikked ja mistahes muu, mis takistaks uue rekordi püstitamist. Vastuliikumine sai nii suure hoo, et Partei häälekandja „Pravda“ pidi avaldama artikli teemal , „Inimesed, kes ei aita kaasa stahhanovlastele, ei ole meie inimesed“. Kui aga ka üleskutsed ei aidanud, hakati korraldama näidispoomisi läbi pretsedentide ja süüdlaste karistamise. „Noor valutööline Sveshnikov ületas normi 230%. Kui ta järgmine päev tööle saabus, avastas ta, et tema vorm on varastatud. Vorm leidus teise valutöölise Zhupinini (sündinud 1909, lastekodu kasvandik) laua alt, kes töö kangelase läbi sõimas ja keeldus vormi tagastamast. Kui partorg käskis vormi tagastada, peksis Zhupini läbi nii partorgi kui ka teised kaks stahhanovlast. Zhupinin on vahistatud,“ kirjutas valitsuse häälekandja.

Vähemalt 1930ndatel ei õnnestunud ka kõige eesrindlikumatel tehastel jõuda poolegi tootlikkuse tasemeni, milleni jõudsid välisriikide keskmised tehased. Samuti tõstis kvantiteedi eelistamine kvaliteedile praagi kogust ja isegi ametlik statistika tõdes, et 40-50% kogu toodangust on praak. 41% töölistest said ettekirjutuse tööluusi eest jne. jne.

Kaader tõesti määrab kõik ja eriti kaadri motivatsioon ja koostöövõime. Loodame, et reformidest ja muutuvatest aegadest õpitakse ja seekord on uus põlvkond nii kohalikke kui välistöötajaid piisavalt motiveeritud, et uued püstitatud töörekordid ei jääks või muutuks järgmiseks utoopiaks. Üle-eelmise venemaa põlvkonnale paraku massiliselt muutuste läbiviimises ei panustaks. Ja muidugi on tehnoloogia vaid võimaldaja, mitte eesmärk omaette.

Skolkovo versus Silicon Valley: http://techcrunch.com/2010/09/12/can-russia-build-a-silicon-valley/?utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed:+Techcrunch+(TechCrunch&utm_content=FaceBook

Microsoft - vene reiderluse soodustaja

Näib, et Vene võimud on avastanud enda jaoks uue võimaluse ametlikuks info kogumiseks. Üha enam on Microsofti litsentside legaalsuse kontrollimise sildi all kogumas populaarsus võimude poolt arvutite ja neil salvestatud info konfiskeerimine. Loomulikult on piraattarkvara kasutamise kahtlus eriti suur poliitilistel vastaste ja uudisteagentuuride puhul.

Paraku ei ole isegi legaalsete litsentside omanikel (mis selgub muidugi hiljem) palju kasu ka Microsoftist - ettevõte on nimetanud antud reidid selgelt Vene võimude õiguseks ja ennast "vaeseks kannatajaks".

Lugu Engadgetis: http://www.engadget.com/2010/09/12/microsoft-antipiracy-efforts-caught-up-in-russian-political-scan/

Hodorkovski peatükk 3. PwC – miinus, Pärt - pluss

Eelmisel nädalal jätkus Jukose skandaal jälle väikeste pretsedentidega. Kui Jukose endine omanik Mihhail Hodorkovski ütles nö. ettevõtete tagakiusamise ajaloo kohta, et „Meist see kunagi algas, meiega see peab ka lõppema“, siis hetkel on pigem lisandumas uusi pretsedente kui näha lõppu (taustast: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/07/hodorkovski-lebedev-vol-2.html)

Pricewaterhouse Coopers, kes oli Jukose audiitor ligi 10 aasta jooksul, võttis 2007. aastal tagasi oma hinnangud perioodidest 1996-2004 ehk siis kõik nende antud hinnangud. Miks ta seda tegi, on muidugi erinevaid teooriaid. Kes kahtlustab vene võimude survet (ilmselt), kes seda, et audiitoritele ei esitatud ettevõtluse kohta täit infot (kes teab). Esitamata olevat väidetavalt jäetud näiteks info teatud sidusettevõtete ja tehingute, muuhulgas ettevõtte Baltic Petroleum Trading Limited kohta.

Nüüd aga leiavad Jukose kaitsjad, et kahurivägi tuleb suunata just PwC suunas – endised ameeriklastest Jukose juhid kinnitavad, et PwCle esitatud info oli korrektne ja piisav ja PwC loobus oma hinnangust pigem vene võimude surve ja oma tulevase tegevuse kindlustamise pärast. Nimelt süüdistasid vene võimud ka PWCd kuritegudele kaasaaitamises, esitasid ettevõttele hiljem tühistatud arve 14 miljonile dollarile ja otsisid läbi PWC kontorid.

Miks audiitor peab vene võimudelt kuulma, et tema klient on „teinud ebakorrektseid ja tehinguid“ on muidugi eraldi küsimus. Jah, muidugi on Vene süsteem keeruline, täis seaduse lünkasid ja skeeme, aga pakkudes auditeerimise ja maksunõustamise (!) teenust antud maal ju võiks ka suuta pakkuda teenust.

Samal ajal kui PwC kinnitab, et tõesti, tõesti, hinnangute tagasi kutsumine 2007a. oli põhjendatud, on endised Jukose juhid ka leidnud ootamatuid liitlasi nagu Sberbanki juht German Gref ja tööstuse- ja energeetikaminister Viktor Hristenko. Samuti võib kummaliseks liitlaseks pidada Arvo Pärti, kes pühendas Hodorkovskile oma uue neljanda sümfoonia, nimetades Hodorkovskit „suureks inimeseks“ ja uskudes, et „Venemaa oleks parem maa, kui oligarh oleks seda juhtima asunud“. Sama moodi olid 2006-2007 aastatel loodud tööd pühendatud tapetud ajakirjanik Anna Politovskajale.

Nagu arvutas kokku oma võidetud ja kaotatud inimesi väidetavalt Boriss Berezovski elu põhjal loodud filmis „Oligarh“ Berezovski partner – parafraseerides – Arvo Pärt – pluss, Hristenko – pluss, PricewaterhouseCoopers – miinus.

(Pildil Hodorkovski enne, nagu Venemaal kutsutakse "image makerite" tööd koos esimese presidendi Boriss Jeltsiniga).

Huvitav Jukose sündmuste timeline Wall Street Journalis:http://online.wsj.com/article/SB10001424052748704358904575477133409248898.html

Avatar II luuakse Baikalis?

Mõned nädalad tagasi veetis Kanada rezhissöör James Cameron oma 56. sünnipäeva Siberis Baikali järvel, et saada inspiratsiooni ja uurida võimalusi Avatar II loomiseks.

Titanicu ja Avatari rezhissöör sukeldus väikese sukelduslaevaga Mir-1 maailma sügavaima ja suurima magevee järve põhja, et luua maailm ja tegelaskujud menufilmi jätkule. Loodusretkele olid kaasa kutsutud ka Avatori esimese käsikirja autor Michael MacDowell ja bioloog Maria Wilhelm.

31 000 ruutmeetri suurune ja 1,68 kilmoeetri sügavune Baikali järv sisaldab 20% maailma pinnapealsest mageveest. Järves elab üle 2600 tuntud taimeliigi ja 50 kalaliigi. Iga sukeldusretk Mir-1 järve põhja maksab üle 1 miljoni krooni.

Praegune Venemaaa sukeldusseiklus ei ole Camronile aga esimene - 1997 aastal kasutas ta samuti Mire, et uurida vrakki filmiks Titanic. Ka see kord kutsus Cameroni Venemaale vene sõber, kes on Mir-1 ja Mir-2 sukeldusprogrammide juht.

Kuna juulis oli peaminister Vladimir Putin lubanud miljard rubla järve säilimise tagamiseks, on tõenäoline, et isegi Venemaa oludes on järv olemas ja aasta-paari pärast kui reaalseks filmi loomiseks läheb.

President on surnud, elagu president

Vladimir Putin on teatanud oma soovist jälle presidendiks saada aastal 2012 ja tõenäolsielt ei ole ka midagi, mis teda selles takistab. Vabandan, et soome keeles, õhtul tõlgin ka eesti keelde.

Temaatiline kolumn Arvopaperis: http://www.arvopaperi.fi/kolumnit_blogit/article494379.ece