
„Hoidke Venemaad,“ nii olevat esimene Venemaa president Boriss Jeltsin öelnud oma mantlipärijale Vladimir Putinile ametijärge üle andes. Nii vähemalt väidab Putin Boriss Jeltsini eluloo eessõnas.
Nädal aega tagasi ilmus raamatusarjas „Tuntud inimeste elulood“ umbes tuhande kolmesajas raamat ja seekord esimesest Venemaa presidendist Boriss Jeltsinist. Raamatusari ilmub iseenesest juba 1890. aastast ning sarja kogu tiraazh on üle 100 miljoni raamatu. Ajakirjanik Boriss Minajevi sulest ilmunud Jeltsini elulugu on presidendist kirjutatud raamatutest juba teab mitmes. Ka Eesti keeles on ilmunud näiteks „Pihtimus etteantud teemal“ ja „Kesköised päevikud“, mille autorluse võtab endale Jeltsin ise. Mis seal salata, kirjutab president hästi. Südamest, näidates üles tundlikkust, empaatiat ja kainet mõistust. Tegelikkuses kirjutab hästi hoopis presidendi hilisem administratsiooni ülem ja tütre Tatjana abikaasa ajakirjanik Valentin Jumashev. Mis ei välista iseenesest muidugi ka presidendi südamlikkust.
Esimese raamatu „Pihtimused etteantud teemal“ olevat noor ajakirjanik Jumashev kirjutanud presidendi dikteerimise järgi vaid kahe nädalaga. „Demokraatlikud reformid on künkalik tee, kus on okkaid rohkem kui roose. Ma sain sellest suurepäraselt aru, kuid leidsin piisavalt jõudu, et käia seda teed. Kirjutasid üles,“ küsis Jeltsin noorelt rebitud teksadega ajakirjanikult. Noor ajakirjanik Jumashev olevat sel ajal nimelt olnud nii vaene, et kuulujuttude järgi olevat Aleksandr Solzhenitsõn ise andnud talle kasuka, et „vaeseke ei külmetaks“.
1990a. ilmunud raamatu „Pihtimus etteantud teemal“ eesti keelse raamatu eessõnas seisab: „Ma toetan Eesti iseseisvust. Usun, et suveräänsest Venemaast ja iseseisvast Eestist saavad head naabrid ja usaldusväärsed koostööpartnerid. Oma raamatu honorari jätan ma Eestisse. Aidaku see veidigi Eesti laste- ja invaliididekodusid“. - Boriss Jeltsin 16. oktoobril 1990.
Järeldused võib igaüks ise teha. Järgmist honorari ei jätnud Jeltsin Eestisse ja sellest puhkes tõeline raamatuafäär, mis aitas „paigast kangutada“ rahandusministrist noore reformisti Anatoli Chubaisi, keda süüdistati „raamatu honorari“ nime all 90 000 dollari suuruses altkäemaksus. Aga see oli juba hiljem, kui Jumashev kirjutas presidendi memuaaride raamatu „Presidendi märkmed“ aastal 1994. „Oleks pidanud Valjaga kokku leppima,“ kommenteerib teisele ärimehele positiivse aura ostnud Peter Aven, „ta oleks sind vähemalt raamatud maininud“.
Mõlemate raamatute sponsorite hulka kuulusidki nii sellel ajal „Kremli kassiiri“ kuulsuse võitnud Roman Abramovich kui ka Boriss Berezovski ja nii sai noorest ajakirjanikust miljonär. Dollari miljonär. Ja hiljem sai temast Boriss Jeltsini tütre Tatjana abikaasa ja omakorda Jumashevi tütrest esimesest abielust oligarhi Oleg Deripaska abikaasa.
Selle raamatuga aga on kõik lihtsam. Uus raamat Jeltsinist ei ole ei tema kirjutatud ega tema mäletsustel põhinev. See on lihtsalt raamat temast, millele eelmine president on kirjutanud eessõna. „Hoidke Venemaad“ olevat Jeltsin öelnud uue presidendi Vladimir Putini ametisse pühitsemisel. Eestit ta ei maininud. Ja kes teab, kas tegelikult Venemaadki, aga kõlab ju hästi.





















