Kes ütles, et Eestis ei ole potentsiaali autotööstuseks? Et Rexi ja TAKi ja Vormel Estonia ajad on möödas ja uusi tulevikulootusi ei ole. Vale. Vastupidi, Eestis, täpsemalt Loo autotehases pannakse juba mõnd aega kokku venelaste oma soomustatud Hummerit nimega Kombat. Miks Eestis? Miks ka mitte? Mugavalt lähedal auto on toodetud Eestis ehk Euroopa Liidu VIN-koodiga.
Kombat Т98 on projektiiritud vene konstruktori Dmitri Parfjonovi poolt, kelle käe alt on valminud ka sportauto Laura. Koostöös Peterburi firmaga Avtokad, mis tegeleb autode soomustamisega, pandi 1998. aastal kokku meeskond, kes andis kahe aastaga välja esimese testimiseks mõeldud soomuki prototüübi T98 e. Team-98 ehk lihtsalt Kombat. 2004.aastal sai mudel Venemaa vastavussertifikaadi, mille järel korraldati ka väikeseeriatootmine.
Soomustatud ja kõrglegeeritud terasest Kombatid saavutasid erilise populaarsuse Vene ja poliitikaringlkondades - kui juba raha veetakse sama autoga, siis äkki võib ka pankur autos rahulikumalt hingata. Auto ongi ehitatud soomusautoks ja sellega saavutab väidetavalt palju kõrgemagi turvalisuse taseme kui hiljem soomustatud Hummerid. Kere on valmistatud spetsiaalsest rootsi terasest meetodil, mis tagab kõrgeima võimaliku kaitsetaseme.
Praeguseks on soomusautosid Kombat toodetud kokku u. 160 - tsiviilversioone toodetakse Venemaal ja militaristlikke Jordaanias.
Eelmisel aastal aga tuli Loo autotehasest välja juba esimene Eestis litsentsi alusel kokkupandus Kombat, mis võib uhkusega öelda, et on esimene Eesti VIN-koodiga auto. Eestis valmistatud soomusauto on kõige lihtsama kaitsetasemega ehk suudab tõrjuda nt. Makarovi ja Glocki kuule. Vastavalt kaitsetasemele kasutatakse auto tootmiseks GMC Sierra/Chevrolet Silverado ühte platvormi. Kapoti all on 6,6 liitrine ja 360-hobujõuline turbodiisel Duramax ja saja kilomeetrini tunnis jõuab ta 10 sekundiga. Autot ei tohi juhtida kaalukategooria tõttu tavaliste lubadega ja ilmselt, kui sa kuulud selle vajajate sihtgruppi, võib sul juba ka olla oma autojuht. Kuigi auto hind ei ole just selles mänguvaldkonnas kõige kallim ja kõigub vastavalt kaitseastmele 140 000 - 210 000 euro vahel.
Eesti väljalaset on Delfi Forte andmetel testinud ka Läti politsei ja tellimusi on juba Indoneesiast, Angoolast ja Lõuna-Aafrika vabariigist.
Ajakirja Forbes Venemaa väljaanne koostas juba kuuendat aastat maa esirikkurite nimekirja. Mida aga arvavad elust ja olust nimekirja osalised? All 10 helgeimat hetke, mida osalised on öelnud ajakirjale Forbes.
"Rikkuse kunst on inimese loomuse tundmise kunst". Mihail Fridman (koht top 100 rikkaima reitingus 3).
"Ainult spetsialistid, ehk inimesed, kes tegelevad sihikindlalt ühe asjaga, võidavad kogu maailmas. Ei saa olla kõikehaarav". Vladimir Lisin (1)
"Mitte ainult raha vaid ka tõelised teod tehakse vaikuses. Ei pea just tantsima kadrilli, et millegiga hakkama saada." - Vladimir Potanin, pildil, (7)
"Äris on vastuseis alati sissejuhatus edasiseks partnerluseks". German Han (12)
"Rahvas näeb ärimeestes vargaid, jobusid ja kaabakaid, mis mind, kui seitse päeva nädalas töötavat inimest, solvab". - Sergei Galitski (28)
"Ma pigem loobun täiesti oma seisukohast kui lähen tülli oma vennaga." - Aleksei Ananyev (38)
"Teha , mida ma tahan, on minu jaoks põhimõtteline küsimus. Kui ma ei taha minna tööle, siis ma ei lähen. Mitte keegi ega miski ei sunni mind." - Ruslam Tariko (47)
"Mehe jaoks on töö osa elust. Minu jaoks tähendab mitte töötamine mitte elamist". - Vladimir Gruzdev (65)
Forbes Russia koostas ka see aasta Venemaa rikkaimate ärimeeste nimekirja „Kuldne Sada“.Võrreldes eelmise aastaga on miljardäride arv saja rikkama hulgas tõusnud. Kui 2008a. oli Venemaal 32 miljardäri, siis 2009a. oli neid juba 62. Esimese saja rikkaima varanduse koguväärtus on 297 miljardit dollarit võrreldes eelmsie aasta 142 miljardi dollariga. Sama analoogiana kasvas ka RTS-indeks ligi 2 korda, kuigi majandus ise on olnud mõõnas.
Nimekirja on lisandunud 11 uut nime, kellest 6 on soetud söevaldkonnaga. Üldiselt võib öelda, et esisajast on enamus pira...vabandust privatiseAerinud omal ajal riigiettevõtteid ja vaid iga neljas on oma äri ise üles ehitanud.
Kõige kiiremini kasvas varandus söetööstuse Mechel omanikul Igor Zjuzinil – kasvades 540% ja ulatudes 6,4 miljardi dollarini. Meenutagem, et just Zjuzin oli see, kes sai alles paar aastat tagasi südamerabanduse president Vladimir Putini vihjele, et ettevõtet tuleks kontrollida. Ettevõtte aktsia tegi börsil läbi ligi 30% languse, kuid seekord õnnestus kiiresti taastuda nii Zjuzinil kui aktsiail.
VENEMAA RIKKAIMATE ÄRIMEESTE TOP 10 (mlrd USD)
Vladimir Lisin (15,8), metallurgia
Mihail Prohorov (13,4), metallurgia
Mihail Fridman (12,7), nafta, kommunikatsioon, finants
Roman Abramovich (11,2), investeerimine, metallurgia, kuld
Oleg Deripaska (10,7), alumiinium, energeetika, ehitus
Vagit Alekperov (10,6), nafta
Vladimir Potanin (10,3), metallurgia, metallid, finantsid, meedia
Paraku kipub aeg-ajalt eksima mu blogisse ka Ukraina teema ja seekord taas hetki Ukraina poliitikamaastikust. Kuidas valmistatakse kohalikku Harkovi linnapea valmisreklaami? Ja milline on must materjal kui see valitav poliitik ei maksa reklaamiarvet?
CNN avaldas taas oma iga-aastase Global Finance 500 nimekirja ja üllatusena ei tohiks tulla, et maailma 500 suurimast ettevõttest kasumlikuim on Gazprom. 50 kasumlikuima ettevõtte TOPi mahtusid veel ka Lukoil (44. kohal) ja Rosneft (48. kohal).
Koht
Ettevõte
Koht Global 500 (käibelt)
Kasum mlrdUSD (2009)
1.
Gazprom
50
25
2.
Exxon Mobil
3
19,3
3.
Bank of China
87
18,8
4.
BP
4
16,6
5.
China Construction Bank
116
15,6
6.
Petrobas
54
15,5
7.
Barclays
96
14,6
8.
Microsoft
115
14,6
9.
Wal-Mart Stores
1
14,3
10.
Vodafone
80
13,8
Venemaa ettevõtetest mahtusid käibelt maailma 500 suurima ettevõtte hulka veel ka Sberbank, TNK-BP Holding ja Sistema. Kõige suurema arvu ettevõtetega olid TOPis esindatud USA (139), Jaapan (71), Hiina (46) Prantsusmaa (39) ja Saksamaa (37).
14. juulil pöörati Venemaa piirilt tagasi mitmed veoautod soome liha- ja piimatoodetega, põhjendades otsust toodangu mittevastavusega vene kvaliteedinõuetele.
Soome puhul algas kõik sellest, et mais uuriti läbi 23 soome piima- ja lihatööstust ja jõuti tulemusele, et toodang ei vasta venemaa kvaliteedinõuetele. Küll olid põhjused tehase valedes seinades, küll seinaplaatides, küll liiga pikas ajas, mille jooksul piim saadeti ümbertöötlemisele. Kontrolli tulemusega antigi hoiatus, et alates 23. juulist jõustub Soome 14. ettevõttele, nende hulgas Valio, Atria, HK Roakatalo, Saarioineni ja Ingmani tehastele ekspordikeeld.
Märkimisväärne on see, et viimased aastad on Venemaale üha tähtsamaks muutunud oma toiduainetööstuse ja põllumajanduse, eriti piimanduse arendamine. Kuna aga välismaa ettevõtete arvates on levinud probleem kohaliku tooraine kvaliteedi ja selle kõikumisega, tuuakse tihti vähemalt välismaa tehastele tooraine, poolvalmis või valmis tooted sisse välismaalt, eriti Soomest. Praeguseks on Soome ettevõtted teatud tootekategooriates saavutanud üsna arvestatava turuosa – sulatatud juustudest on Valiol Vene turul 18% turuosa ja võist 14%. Valio kogutoodangust moodustab eksport Venemaale 10%. Ka hetkel keelatud Soome lihatoodete eksport on olnud jätkuvas kasvus ning kokku peaaegu neljandik Soome toiduaineteekspordist läheb Venemaale.
Piirangute kehtestamine ei ole Venemaa majanduse lähiajaloos ka midagi uut – 2008 mais piirati neljalt maalt lihatoodete eksport, välismaa autodele on kehtestatud eri tollimaks, Moldaavia veinide kvaliteet on taas halvenenud. Või nii vähemalt väidab Venemaa tervishoiuamet. Moldaavia ja Gruusia veini kvaliteet on muuseas poliitiliste sündmuste taustal aastal 2006 ennegi halvenenud. Nagu ka Ukraina ja Valgevene on majanduspartneritena gaasitarnete suhtes üsna ebausaldusväärseks partneriks osutunud, aga kõik need juhtumised võib liigitada pigem poliitiliseks konfliktiks. Soomega vaevalt, et Venemaal poliitilise konflikti põhjuseid on – ajalooline mälu on jäänud ajalukku, Lipponen lobistab edukalt Nord streami projekti Vene riigile ja Soome välispoliitika Venemaa suhtes on olnud mõistlikult tasakaalustatud.
Seega, ilmselt ei ole hetkel küsimus poliitikas, nagu Venemaa tollide või ekspordipiirangute kehtestamisega aeg-ajalt ilmselt olnud on, vaid juhul kui kvaliteet ei ole põhjus, ja oletagem hetkeks ei ole, kõlab see pigem Vene valitsuse sooviga kaitsta oma siseturgu – on ju soome tootjad läinud otsesesse konkurentsi kohalike vene toodetega, võites nende üsna arvestusväärset turuosa.
Ilmselt tulevad siiani üsna hästi toiminud Vene-Soome majandussuhted kõne alla ka peatsel Medvedevi ja Haloneni kohtumisel Helsingis. Praegu on küll väidetavalt päevakorral üldised küsimused ja sektoritest vaid metsasektor, kus samuti on tollimakse alates aastast 2007. kuni tühistamiseni aastal 2009, aga kindlasti kinnitab Medvedev, et antud juhtumi puhul ei ole tegemist millegi isiklikuga. Lihtsalt kvaliteet on kahtlane. Küll aga on seekord ka Soome valitsusel võimalus võimalus kauplemiseks. Vihje – põhjahoovus ehk Nord Stream, mille ehitamise loa Soome endine peaminister Paavo Lipponen valitusest välja kauples. Esialgu. Muidugi ei lähe selliseks lehmakauplemiseks, aga lihtsalt hea teada, et kas sinul on midagi, millega kaubelda.
Muuses toimub Medvedevi külastuse ajal Soomes ka teemakohane Soome-Venemaa foorum „Moderniseerimine: sõnadest tegudeni“. Juhuslikult on kutsutud sinna ka Vene valitsuse opositsioonilider Boris Nemtsov, Venemaal keelatud Vene-Tshetsheenia sõprusühingu juht, Venemaale sissesõidukeelu saanud Hermitage Capitali juht Bill Browder ja mitmed teised. Nii et tegelikult on põhjuseid väikeseks jonnimiseks seekord päris mitu. Valige ise tõenäolisem.
Kokkuvõttes võib öelda, et ettekirjutused, mis tehti Soome ettevõtetele, on vägagi ületatavad, lihtsalt läheb aega. Ja kuni läheb aega, ei salli loodus ega tarbija tühja kohta. Ja olgu seal põhjused, mis tahes, vene tootjatele see kahjuks igal juhul ei tule. Pikemas perspektiivis on küll kohalikul turul samuti tooraine puudujääk ja panen panused, et hiljemalt kuu pärast toimib kõik edasi nagu midagi ei oleks juhtunudki.
P.S. Jutt kirjutati 16.7. ja alates 6.8. on piir Soome ettevõtetele taas avatud.
Kui Mihhail Hodorkovskil oleks võimalik kutsuda tunnistajana oma kohtuasjas välja ka endine president, praegune peaminister Vladimir Putin, küsiks ta Putinilt neli küsimust, vahendab Independent ja gzt.ru.
Järgmise paari nädalaga on üle kuulatud Hodorkovski uue süüdistuste asjus süüdistaja tunnistajad ja asutakse kaitsja tunnistajateni. Endise oligarhi sõnul aga peaks tunnistajate ringi kuuluma ka peaminister Vladimir Putin, kellele ta esitaks järgmised küsimused:
1. Süüdistaja väidab, et ma juhtisin Jukost mitte kui ettevõtte juht vaid kui organiseeritud kuritegevuse grupeeringu esindaja. Kui te minuga Jukose juhtumist arutasite, kes ma teie meelest olin?
2. Teie prokurörid süüdistavad mind naftavarguses perioodil 1998-2003a. Kas jutt käib sellest samast "kommerts ja ühiskondlikust edust" mille eest te isiklikult õnnitlesite Jukost 2003. aastal?
3. Kui te 2003.a. veebruaris teatasite, et Jukosel ei ole probleeme maksuametiga ja kõik probleemid on lahendatud, siis millistest maksudest käib jutt, kui prokurörid väidavad praegu, et kogu ettevõte nafta varastati?
4. teie prokurörid väidavad, et ma varastasin Jukoselt naftat, samas kui teie esindajad Strasbourgi inimõiguste kohtus (Jukos versus Vene valitsus) kinnitavad, et Jukos müüs ära oma nafta, kuid ei maksnud ära makse. Milline neist väidetest on siis vale? Miks ei ole Vene valitsusel pretensiooi Rosneftile, kuigi ta ostis naftat samasuguse valuatsiooniga kui Jukos?
Ajakiri RBK avaldas Venemaa tippjuhtide palkade topi (juttu all) ja esimse koha valitseja ei tulnud kindlasti paljudele üllatusena.
Kuigi paljuski on sarnased kahe oligarhi Roman Abramovichi ja Oleg Deripaska käekäigud, on praeguseks esimene aktiivse vene äri lõpetanud, kuid teine on endiselt vene majanduse üks võtmeisikuid ja nagu eelmise aasta palgadeklaratsioonid näitasid, 28 miljoni dollariga ka Venemaa kõige kallim juht. Loomulikult oma ettevõtete juht.
Valgevene juurtega Oleg Deripaska kasvas üles Krasnodarski maakonnas alguses vanaema ja vanaisa hoole all, hiljem sugulase juurest sugulase juurde kolides. Kooli lõpetas ta vähetuntud linnas Ust-Labinskis, mis tänu oligarhile on omandanud nüüd kuurortlinna välimuse. Aga oma koolilt, mille lasi remontida, käskis tänutahvli ära koristada. Sellelt samalt koolilt, mille matemaatikaõpetajad palusid teda mitte leiutada uusi teoreeme ja lahendusi, kui tahes õiged need on, vaid järgida ikka tavaliste inimeste mõttekäiku. Just vastupidiselt sellele, mida ta hakkas oma töötajatelt edaspidi ise nõudma. Kooli lõpetas Deripaska viielisena ja nagu räägivad paljud tema kooliaegsed tuttavad, oleks temast saanud teadlane, füüsik, kui mitte tormised 90ndad. Moskva ülikooli füüsikateaduskonnast sattus Deripaska sõjaväkke – täpsemalt raketivägedesse. „Venemaa kasakas,“ nagu Deripaska ennast ise nimetab näitas ka seal üles iseloomu ja tänu „korra majja loomisele“ dedovshinaga viidi teda mitu korda ühest roodust teise üle ja väidetavalt isegi tema tülikuse tõttu demobiliseeriti varem. Kes teab, ka see on tõsi või legend, ise oligarh sellest eriti ei räägi.
Kust ta teenis omaraha tudengipõlveks, pole teada. Ise eelistab ta versiooni ehitusbrigaadidest, mõned räägivad lugusid riigile kasumlikult suhkru edasimüümisest. Peale kooli asus Deripaska tööle toorainebörsil maaklerina ja avastas, et kõige kasumlikum on tehinguid teha alumiiniumiga – Venemaal oli alumiiniumitonni hind 70 dollarit, rahvusvahelistel börsidel aga 1600 dollarit. Ja edasine on juba Vene äri ajalugu.
Selleks ajaks, kui Deripaska hakkas huvi tundma oma äri asutamise vastu, oli juba hilja siseneda erastamismängu, sest selleks ajaks oleks pidanud juba omama nii poliitilist kui ka majanduslikku kapitali. Kui 26-aastane Deripaska hakkas kokku ostma Sajanski alumiiiniumitehase aktsiaid, jäi ta silma maailma kolmandaks suurima alumiiniumitootja TWG omanikele vendadele Chornõidele, kes pakkusid noormehele vendade poolt erastatud Sajanski tehase juhi kohta. Ajaloo pöördudes, kui Chornõid peavad maalt lahkuma, saab just sellest Deripaska äriimpeeriumi algus. Praegu aga sai Deripaska alumiiniumitehase juhiks ja seisis silmitsi ülesandega – kas lasta kohalikul grupeeringul varastada tehasest alumiiniumi, või panustada selgelt vähemuses miilitsale. Deripaska valis viimase, viis läbi korralikud finantseerimisringid ja natuke aega hiljem võeti grupeering vahi alla, võttes neilt ära kaks tonni relvi ja veelgi rohke alumiiniumivarusid. Tootlus tehases aga kasvas ligi poole võrra.
Kuigi selleks ajaks spekuleeriti palju Deripaska eraelu kohta - meedia oli kindel, et ta on kohe abiellumas Berezovski või vähemalt eergeetikaministri Suskovetsi tütrega, abiellus Deripaska hoopis Jeltsini administratsiooniülema Viktor Jumashevi tütre Polinaga. Jumashev ise oli muuseas omakorda abielus Boris Jeltsini tütrega Tatjanaga.
Mõned aastad hiljem on Chornõid sunnitud lahkuma Venemaalt ja vennad müüvad oma osaluse tehases Roman Abramovichile, kellega Deripaska leiab kiiresti ühise keele. Nii sünnib maailma üks suurimaid alumiiniumitootjaid Rusal. 2008. aasta finantskriisis on sunnitud valitsus appi tormama ja laenama just RusAlile 4,5 miljardit dollarit, sest RusAlil on Lääne pankadest Norilsk Nikeli 25% omandamiseks võetud laen ja laenu tagatiseks on pandud riigile tähtsa strateegilsie ettevõtte enda aksiad.
Peale RusAlis osaluse omandamist jätkab Deripaska impeeriumi laiendamist läbi tegevuse peale Venemaa ka Tadzhikistanis, Azerbadjanis, Armeenias ja mitmel muul maal. 2006. aastal sõlmitakse leping Rusali, Suali ja shveitsi Glencore vahel, moodustades maailma suurima alumiiniumiettevõttes, mille turuväärtus on u. 30 miljardit dollarit ja Deripaska osa väärtus u. 20 miljardit dollarit. Ja muidugi ei piirdunud Deripaska ainult alumiiniumiga vaid talle kuuluvad osalused mitemtes autotehastes, meditsiiniettevõtetes, kindlustusseltsides ja ehitusettevõtetes. Enamust neist ühendab holding-ettevõte Bazovõi Element.
Vene oligarh, või nagu ta ise eelistab ennast nimetada „vene äri kapten“ Oleg Deripaska, ei magavat siiani kunagi. Või töötajate sõnul, kui isegi magavat, ehitavat ta aju edasi finantsskeeme. Ja kui ta ei maga, on ta tehastes, kontorites, Siberi eri nurkades. Ja ei armasta rääkida rahast, sest „ega siis inimesed raha pärast ei tööta“.
Kui ajakiri Finans hindas ta varanduse mõni aasta tagasi 21,2 miljardi naelani, pidas Deripaska seda ise vähemalt poole võrra liialduseks. Tea teadvat endast Venemaal palju rikkamaid inimesi. Kui 2008. Oli Deripaska Forbsi maailma rikkaimate nimekirjas 9 kohal, siis 2009 aastal oli ta langenud 164 kohale, olles aastaga kaotanud 24,5 miljardit dollarit ehk 88% oma varade mahust. Samuti on Deripaska hetkel uurimise all Hispaania kohtus, süüdistatuna ligi 4 miljoni euro rahapesus aastatel2001-2004. Millega seoses nali:
„Kas te tunnistate, et olete maksnud vene maffiale katuse eest,“ küsib hispaania kohtunik Deripaskalt.
„Jaa,“ tunnistab Deripaska „maksan Vene riigile kõiki makse“.
Viisteist aastat tagasi toimusid Venemaal esimesed laenuoksjonid, kus „nn. reformaatorid andsid kopikate eest ära riigi strateegilised ettevõtted väikesele ringile oligarhidele“. California ülikooli politoloog Daniel Treisman ei ole sellega oma uues uuringus aga päris nõus ja arvab, et olukord oli enam-vähem normaalne areneva maa kohta.
Lugu on iseenesest ilmselt hästi teada, aga igaks juhuks meenutagem. 1995.a. lõpus viidi läbi mitu oksjonit, võimalusega pakkuda Vene riigile laenu tagatiseks valitud 12 tooraineettevõtte aktsiate vastu. Laenu kogusumma oli 800 miljonit dollarit ja tagatiseks anti k.a. Jukose, Surgutneftegazi, Sibnefti, Sidanko ja mitmete muude ettevõtete aktsiad. Vastavalt oksjoni tingimustele pidid laenud tagastatama septembriks 1996. või laenuandja võis müüa talle tagatiseks olevad aktsiad. Võib öelda, et juba algusest peale oli suhteliselt kindel, et riik ei suuda laenu tagastada ja alati osutus ostjaks see, kelle kasuks tagatis oli seatud. Antud skeemid hakkasid ka hiljem elavalt tähistama 90ndate massilist ärastamist ehk varade üleminekut valitsuselt erakätesse (tänu suurtele allahindlustele ettevõtete müügil kutsutakse inglise keeles protsessi mitte privatization vaid piratization).
California ülikooli politoloog ja majandusteadlane Daniel Treisman proovib oma uurimuses ümber lükata 3 levinud müüti erastamise kohta.
1. Ettevõtete erastamine ei olnud majanduse seisukohast liiga laiamahuline.
(Ma ei tea, kuidas maailma kahte praktiliselt suurimate naftavarude ettevõte üleandmist erakätesse võib nimetada mitte eriti laiamahuliseks, aga see selleks. – JM). Erastamisele läks 12 ettevõtet ja nende koguväärtus oli kuni 1,9 miljardit dollarit, mis ol u. 10% kogu Vene börsi mahust (mis sel ajal ei hõlmanud küll suurt mahtu majandusest). Võrdluseks – samal ajal müüdi vaid Gazpromi aktsiasid u. 2,5 miljardi dollari eest.
2. Aktsiad müüdi nö. kopikate eest.
Põhiline küsimus on, kuidas hinnata selle aja reaalset ettevõtte väärtust. Võib võrrelda analoogsete ettevõtete (sama suured naftavarud jms) näitajatega teiste ettevõtetega, kuid Vene ettevõtetel oli reaalne võlakoormus (Treisman tugineb oligarhide enda väidetele) ja poliitilised riskid olid suured. Poliitiliste riskide tõttu ei olevat Geroge Soros investeerinud isegi 10-15 miljonit dollarit Sibnefti ja hoiatas ka pakkumise teinud Boris Berezovskit, et kommunistide võimuletuleku korral „puuakse ta esimese laternaposti külge (Treisman ei meenuta paraku, et paljudele oksjonitele nö. trikitamise tulemsuel ka välisinvestoreid juurde ei lastud – JM).
Kui võtta tavalise hinnaorientiiri – turuväärtuse järgi – kujunes järgmine pilt – Nornikeli aktsiapakett müüdi sept. 1996 seisuga 28% allahindlusega, Jukos 46%, Sibneft 53% ja Surgutneftegaz 89% ja Lukoil 88% allahindlusega. Seega võib öelda, et neilt oksjonitelt kaotas riik 1,36 miljardit dollarit.
Treisman tunnitab, et jah, oligarhid, ei maksnud piisavalt, kuid toob põhjenduseks, et suuri aktsiapakette, ja eriti riskantsete arenevate turgude omi, müüaksegi olulise allahindlusega. 10 maa erastamise tulemused näitavad Monreali kõrgemast majanduskoolist Claude Lorenile, et aktsiate emissioonihind ongi keskmiselt 34% väiksem, kui turukapitalisatsioon esimese kauplemispäeva lõpuks. Mohammed Artfiff Austraalia Bondi ülikoolist aga väidab, et uurides Malaisia ja Singapuri 29 erastamisjuhtumit, oli keskmine allahindlus võrreldes esimese sulgemispäevaga vastavalt 57% ja 29%.
Seega, vene erastamise allahindlusprotsent on Treismani järeldusel täiesti tavalsiel maailmapraktika tasemel.
3. Oligarhid said suurimaid eeliseid.
Vaadates allahindlusprotsente, said suurima allahindluse pigem vanad „punased direktorid“, ehk Lukoili ja Surgutneftegazi endises juhid, kes said kokku allahindluse mahus 542 miljonit dollarit samas kui Mihail Hodorkovski, Boris Berezovski ja Vladimir Potanin said Treismani numbrite järgi vaid 185 miljonit dollarit.
4. Oligarhid laastasid ettevõtted müües varad ja ajades ettevõtted pankrotti.
1996-2001a. kasvasid Jukose, Sibnefti ja Nornikeli puhaskasum enne makse vastavalt 36, 10 ja 5 korda, kuigi naftahinnad praktiliselt ei muutunud. Ajavahemikus 1996-2003 kasvas Jukose turuväärtus 50 korda ja Sibneftil 10 korda samas kui RTS-indeksi väärtus kasvas vaid 3 korda (Seekord siiski toetatuna ka naftahindade kasvust - JM).
Tegemist on siis jälle kord ühe teooriaga, mis suhtub teatud määral valikuliselt, aga samas võib ju ka nii...
Allikas: Treisman, D. „Loans for Shares“, 2010, Laurin C., Boardman A.E., Vining A.R. „Government underpricing pf share issue privatization“, Ariff, M. „Are government-linked IPOs underpriced?, Kommersant aprill 2010.
Praeguste spiooniskandaalide taustal ajakirja Kommersant (5.juuli) väike narrimine algajatele konspiraatoritele. Küsimus: Mida pidas silmas Steve Jobs, kui kinkis USAt külastavale president Dmitri Medvedevile iPhone?
Vastus: Selge on see, et venelaste ja ameeriklaste kingitused üksteisele on kahtlased ja sügavat sõnumit kandvad. Niisiis, mitte kellegi jaoks ei ole saladus, et Apple telefonid pannaks kokku Hiinas. Teiste sõnadega on kingitus Apple made in China ehk lihtsalt Hiina õun. Väljend „hiina õun“ tähendab aga hollandi keeles apelsini. Apelsin omakorda on inglise keeles „orange“. Edasi on kõik selge. Tegemist on Steve Jobsi vihjega oranzhile revolutsioonile ja lootusele, et see juhtub ka Venemaal. Pealtnäha süütu kingitus, aga tegelikult...
Juba mõnda aega tekitab Venemaal suurt poleemikat küsimus, kas siiski erinumbrimärkidega valitsuse ja muude ametite (nt. kolm sama tähte või numbrit) autod võivad rikkuda päris kõiki liiklusreegleid.
Kui eelmine kord protesteerisid Peterburi elanikud erimärgistustega autode omavoli vastu ja miiting aeti laiali, siis mõned nädalad tagasi toimuvat protesti vaatasid miilitsad juba ükskõiksemalt. Isegi autode katustele teibitud sinised pesuämbrid ei tekitanud neis erilisi emotsioone, sest seekord, erinevalt eelmisest, väidetavalt korda ei rikutud.
Küll aga meenutati teemat jälle elavalt, kui järjekordse erimärgistusega auto tõttu toimus avarii Podmoskovjes. Kaluga maanteel põrkasid kokku vasakpoolsest reast vasakule pöörava moskvalanna Mitsubishi vastassuunavööndis ummikut mööda sõitva siseministri asetäitja saateauto Cadillaciga. Erinevalt saateautost jõudis asetäitja Mihail Suhodolski BMW kiirelt möödasõita.
Esimesena teatasid juhtunust blogijad, aga kui ajakirjandus hakkas detaile uurima, hargnes kõik klassikalise VIP-avarii stsenaariumi järgi. Kõigepealt kinnitas liikluspolitsei, et Kaluga maanteel ei toimunud sellel hommikul üldse avariisid. Mõne aja pärast kinnitati siiski avarii toimumise fakti, kuid teatati, et Suhodolski auto ei ole kuidagi õnnetusega seotud. Pealegi kuuluvat antud Cadillac hoopis Regioonidevahelise koordineerimise keskusele (RKK) ja järgnes täiesti juhuslikult ametniku BMWle. Proovis lihtsalt sõita tuules. Kas Suhodolski ka ise autos oli, ei osanud pressiesindaja öelda, lihtsalt ei teadnud. Kummaline kokkusattumus eriti selles valguses, et nö. autot omav amet oli aseministeri enda loodud aastal 2003, eesmärgiga kaitsta siseministeeriumi omandit. Ja samas ei suudetud varjata ka fakti, et miilits proovis avariis kannatanud proua Brezhnevaga lahendada situatsiooni oma moodi – haiglasse tuli mitteametlikult RKK ohvitser ja pakkus ameti kulul Mitsubishi parandamist.
(Tõlge ajakirjast Kommersant)
Muuseas on sellest aastast Venemaa presidendi määratud millitsaametnikel kohustus oma tulusid ja omandit deklareerida. Niisiis deklareeriski just Suhodolski ühe miilitsaametnikest eelmise aasta suurima tulu - 2 miljonit rubla ja ministri asetäitja omandis on 6 maatükki, 2 maja ja 3 korterit (video all kõige rohkem teenivate ametnike nimekiri ja temaatiline artikkel ajakirjast Kommersant).
Millegipärast meenub nali: Sadovaja ringteel põrkasid kokku FSB juhi Lexus ja Siseministeeriumi juhi Mercedes 600. Süüdi tunnistati toimunut fikseerima sõitnud miilitsate 09.
„Who is Mr. President,“ küsis Lääne ajakirjandus kui Venemaa presidendivalimised võitis Dmitri Medvedev. Sama võiks ju meil küsida ka Ukraina presidendi Viktor Janukovitši kohta, sest mida me temast tegelikult teame? Venemeelne, võimalik, aga esimene külastus peale presidendiks valimist toimus EL esindusse Brüsselis. Kriminaal? Jah, nooruses kaks korda kohtulikult karistatud, kuid samas Ukraina majandusteaduste akadeemia professor. Kes siis on Mr President ja täna räägime Ukrainast.
Viktor Janukovitši sündis 1950. aastal Donetski maakonnas. Kuigi vanaisa oli valgevenelane, peab Janukovitši ennast puhtaks ukrainlaseks. Ema suri, kui poiss oli alles kahe aastane ja nii sai peamiseks kasvatajaks vanaema, kuigi Gruusia president Eduard Shevardnadze kinnitab, et poisi kasvatas üles keegi grusiin. „Mu lapsepõlv oli raske ja näljane. Ma käisin paljajalu tänavatel ja pidin võitlema oma ellujäämise pärast iga päev“. Nii sattuski Janukovitši röövis osalemises süüdistustel esimest korda aastaks 17-aastasena alaealiste kolooniasse ja aasta peale vabanemist veel aastaks kehaliste vigastuste tekitamise eest. Muidugi olid Janukovitšil mõlemale juhtumile selgitused – esimesel juhul võttis ta joodikult ära kella, et sundida teda vabandama solvangu eest, teisel juhul kaitses ta naisterahvast mingite pättide eest. Viimasel juhul naise mainimine viis opositsiooni süüdistusteni, et tegemist oli hoopis vägistamiskatsega, aga nii või naa, on dokumendid kohtuasja aegumise tõttu hävitatud. Ja kuigi 2005. aastal prooviti kaks korda uuesti alustada vana teema menetlemist, ei olnud enam midagi tänu osade dokumentide kadumise, teiste võltsimisele ja kolmandate mitteusaldusväärsusele võimalik tuvastada. Vaevalt, et see ka midagi presidendivõitluses oleks muutnud. Tema poolehoidjate jaoks on ta tänu oma „noorusevigadele“ pigem „oma poiss“ ja vastased ei oleks nagunii hääletanud „kriminaalsest Donbassist“ pärit tundmatu poolt.
1974.a. astub Janukovitši Donetski polütehnilisse instituuti ning lõpetab selle insener-mehaanikuna.Tema töökohtade hulka kuuluvad mitmed autobaasi ja transpordiettevõtete juhtivkohad ja poliitilise karjääri hulka ka ligi 10 aastat kommunistliku partei liikmelisust. Autobaas ei olnud juhuslik valik vaid Jušenko tundis tõesti huvi autode vastu. Tema käitumist ja suhtumisi ilmestavaks peetaksegi tema kommentaar investjuus ralli kohta: „Rallirajal tuleb hästi tunnetada autot ja ühelt poolt austada ülejäänud konkurente, teiselt poolt näidata üles iseloomu. Äärmuslikul juhul, kui see viiks avariini, tasub pigem natuke järgi anda.“
Peale aastaid erinevate ettevõtete juhtimist läheb Janukovitši 1996a. tööle Donetski maakonna administratsiooni ja juba järgmisel aastal määratakse ta Donetski maakonna kuberneriks. Väidetavalt aitas ametitõusule kaasa selleaegne peaminister Pavlo Lazarenko, kes iroonilisel kombel oli ka Julia Tõmošenko peamine patroon. Igal juhul olevat Lazarenko tüdinenud pidevatest Dnepropetrovski-Donetski klannisõdadest, ja kui üks sõdade võtmeisikuid lasti koos naisega maha otse lennujaamas, leidis Lazarenko, et midagi tuleb muuta ja soovitas president Leonid Kutšmale nimetada Donetski rajoonijuhiks Janukovitši.
2001a. lõpetas Janukovitši Ukraina sisekaubanduse akadeemia suunal Rahvusvaheline õigus ning sai teaduste kandidaadi ja majandusprofessori aunimed.
Vähemalt 1990ndate-2000ndate alguses võis Ukrainat nimetada kriminaal-korporatiivseks riigiks – klannid võitlesid omavahel piirkondade, tööstusharude ja ettevõtete pärast. Kuskil selle võitluse keskel saigi praegune president tuttavaks Ukraina rikkaima ärimehe Renat Ahmetoviga ja siiani võib neid tihti koos näha.
Ja siis tuli aeg, kus president Leonid Kutšma pidi tagasi astuma ajendatuna nii „kassetiskandaalist“ kui ka tema tõestamata seotusest populaarse ajakirjaniku Georgia Gongadze surma tõttu. Uueks presidendikandidaadiks pidi tema meelest saama tuntud ja järeleproovitud poliitik, kellele on rajoonide toetus ja 2004a. presidendiheitlusesse asusid omavahel venemeelseks peetav peaminister Viktor Janukovitš ja opositsiooni juht Viktor Jušenko.
Presidendivalimised olid kantud skandaalidest, tülidest, raha maitsest ja poliitiliste seisukohtade puudumisest. Samuti jättis praegune majandusminister, teiste presidendivalimiste pronksmedalist ja selleaegne Janukovitš valimiskampaania juht kõik sinnapaika oma värske armastuse tõttu ja see oli vaid osa Janukovitši muredest. Kuid peamiseks põhjuseks Janukovitši kaotusel Jušenkole sai siiski rahva soov midagi kardinaalselt muuta. Valida klannidest, valitsevatest poliitikutest ja president Kutšmast sõltumatu kandidaat.
2004a. valimised kujunesid Janukovitši jaoks tõeliseks koshmaariks. Kuigi ta oli väga populaarne Ukraina venemeelsetes ida- ja lõunapiirkondades, sai temast kogu valitseva õeluse ja halva kehastus, keda kompromiteeriti, narriti ja mõnitati. Tipuks sai video, kus tudeng viskab presidendikandidaati munaga, mille tulemusel satub Janukovitš haiglasse (jutu all video). Teiseks hitiks olid Janukovitši õigekirjavead ukraina keeles (nt. proffessor). Viga, mida tulevikus teab vältida vene keelt rääkiv ja vaid poliitikakarjääriks puhtalt ukraina keele ära õppiv Julia Tõmošenko.
Presidendivalimised lõppesidki seisuga 44%:52% opositsiooniliidri Jušenko kasuks. Millele järgnes korduvate poliitiliste liitude, tülide ja sisevõitluste aeg. Ja mida rohkem hakkasid oranzhid valitsejad tegema vigu, seda rohkem hakkas taas kasvama vastukaalu ehk Viktor Jušenko populaarsus. Aastaks 2009. oli juba enamus elanikkonnast valmis tõdema, et oranzhid ideaalid on reedetud ning omavahel pidevalt kaklevate Tõmošenko ja Jušenko näol on tegemist tavaliste korruptantidega.
2010.a. presidendivalimistel ei olnud rahva ootusi tõeliselt petnud Jušenkol enam mingit lootust ja presidendivalimiste lõpusirgele jäid kahekesi Tõmošenko ja Janukovitš. Kerget edu arvati olevat Tõmošenkol, kellega Janukovitš ei vaevunud pidama isegi valimiseelseid debatte, väites, et Tõmošenko kas „võtab vastutuse kõigi oma tegude ja sõnade eest peaministrina, või mingu kööki“. Seekord võitis Janukovitš 49%ga Tõmošenko 46% vastu.
Valimisest kuni praeguse ajani on president teinud otsustavaid tegevusi, et enda seljataha koondada nii seadusandlikud kui valitsevad jõud. Venemaaga on odavama gaasi vastu pikendatud Mustamere laevastiku tehingut ja Jušenko rõhutab pidevalt oma soovi saada osaks Euroopa Liidust, säilitades samas head suhted Venemaaga.
Ja nagu usub nii vene kui ka ukraina press, praegune president ei ole „nii lihtne kui ta tundub. Ta valdab hästi psühholoogiliste võtetega, on kannatlik ja töötahteline.“ Ja nagu ütleb üks tema vastane „Tema peamine võte on see, et vestluses sinuga ta tõesti kuulab sind ja samas jagab ka enda kohta isiklikke detaile ja tausta, mis paratamatult paneb sind kaasa elama ja tundma“. Ainus, mida president ei jaga, on info oma rahavoogude ja omandite kohta. Midagi peab ju ka enda teada jääma. Ja samas kui Janukovitši poolehoidjate ring on nelja kuuga kasvanud, on ainus, mis politoloogidele muret teeb, tema kindla poliitilise platvormi puudumine. Nagu sõitmine ringi pidevalt ohutuledega, sest ei tea, kas peab pöörama paremale või vasakule. Nii või naa, nagu ütlevad nüüdseks juba ka ise ukrainlased „oleks võinud ka palju hullemini minna“ ja venelased lendavad lausa kahe lennukiga Janukovitši 60ndale sünnipäevale.
Postitused
.png)
