Ja erastamine jätkugu...

Nagu oli kombeks endisel presidendil Vladimir Putinil, on ka praegune president arvamusel, et just kodulinna Peterburi majandusfoorumil tuleb avaldada strateegiliselt tähtsaid teadaandeid.

Kuigi välisinvestoritele on juba üle poole aasta lubatud, et "oodake, kohe saate head ostlemisvõimalused Venemaal", ei ole lubadused seni materialiseerunud. Kuni jõudis kätte Peterburi majandusfoorum ja president läks konkreetsemaks.

"Tihti arvatakse, et see kes korjas õuna, tegi põhilise töö. Tegelikult tegi selle aga see, kes istutas õunapuu," tsiteeris president alustuseks Nobeli preemia laureaati füüsikut Pjotr Kapitsat. Sellest tegi president omakorda järelduse, et riik ei peaks noppima õunu, vaid rajama aeda ehk looma tingimused äriks. Ja tingimuste loomise tõestamiseks teatas president, et strateegiliste ettevõtete nimekiri vähendati 208 ettevõttelt 41le. Vabastatud 167 ettevõtete saatuse üle võib otsustada valitsus - kas, millal ja kellele müüki panna.

Nn. suletud nimekirja jäid ettevõtted, mis on valitsusele eluliselt tähtsad - Gazprom, raketi-kosmosetööstuse korporatsioon Energia, OAO Pervyi Kanal jms.

Vabastatud ettevõtete nimekirjas on nii kuldaväärt tõelisi leide kui ka tühjasid kehasid ja esimesena tuleb müüki lennujaam Sheremetjevo. Lennujaamale järgnevad mõned valitsusele enam mitte vajalikud metallurgia ja kaitsetööstuse ettevõtted.

Arvamused, kas antud liigutusest võib teha pikaajalisi järeldusi liberaliseerimise suunas on erinevad ja tegelikkuses ma usun, et vene valitsus teeb kõik vajaliku, et säiliksid nii kontroll kui illusioon vabadusest. Aga hea seegi.

Mida jõuab 20 sekundiga?

Kuigi natuke hilja, parem ikka kui üldse mitte jagada. Ilmselt on nii mõnigi teist juba lugenud, kuidas käib Duumas hääletamine. Või vähemalt on siiani käinud, sest president Dmitri Medvedev on nüüdseks korduvalt „motiveerinud“ Duuma liikmeid „tegema oma tööd kohusetundlikumalt“.

Kõik algas sellest, kuidas „roolis alkoholijoobes sõidu seaduse“ kinnitamise poolt hääletas 449 saadikut. „Kes väljus saalist“, nõudis karmilt spiikri kohusetäitja Oleg Morozov. Kui keegi saadikutest vastas itsitades, et peaministri Vladimir Putini lähim abiline Boris Grõzlov, vaidles Morozov tuliselt vastu et, „ärge te tulge, Grõzlov hääletas, nagu alati.“ Mis aga tegi olukorra irooniliseks oli, et ei Grõzlovi ega ka 362 teist Duuma saadikut ei olnud saalis. Küll aga kihutasid ringi olemasolevad 88 saadikut, et mahtuda 20-sekundi hääletusaja jooksul vajutama nii mitut hääletusnuppu kui võimalik.

88 saadikut ei ole aga president Medvedevi sõnul kõige halvem tulemus. Nimelt külastavat Duumat pidevalt vaid 10-15% saadikutest. Vaadates, et „Edina Rossijal“ on ülekaalukalt kõige rohkem saadikukohtasid, oli presidendi ähvardus puuduvaid saadikuid mandaadist ilma jätta muidugi kahe teraga mõõk..

Video eriti alates 2:30 minut.

Teemant ei olegi igavene?

1955. aastal sai NSV Liidu geoloogide Jakuutia ekspedistsiooni eest vastutav kodeeritud telegrammi „Закурили трубку мира зпт табак отличный.». Nii teatati maailma suurima teemandikaevanduse avastamisest. Juba neli aastat hiljem ilmus NSV Liidu saadik Antverpeni teemandibörsile ja lubas maailma täis külvata teemanditega. Ei möödunud palju aega kui Oppenheimerid, kes omasid sel ajal maailma teemantimonopolisti De Beersi, võtsid ühendust NSV Liidu esindajatega ja nõustusid „võtke või jätke tingimustega“ osta kokku kogu Liidu teemantitootmine. Ja nii kestis see kuni aastani 2001. kui Euroopa Liidu monopolide ohjamise komisjon muutis De Beersi monopolistist lihtsalt maailma juhtivaks teemantitootjaks. Kuni eelmise aastani.

Teemandituru hinnapoliitika on alati olnud suhteliselt läbipaistmatu, eriti aegadel, kui De Beers kontrollis turgu. Teemantite hinda võisid mõjutada kuni 30 000 eri faktorit ja indikatiivset hinna kujunemist võis suurusjärgulselt lugeda vaid iganädalasest teatmikust Rapaport Diamond Report. De Beers valis ise kliente ja ei avaldanud kunagi kellele ja kui palju ta teemanteid müüs, kontrollides ja reguleerides täielikult hindasid läbi alati väiksema pakkumise kui nõudluse. A diamond is forvere – kuulutas De Beers ligi 200 miljoni dollari eest aastas, veendes isegi Hiina ja India turgusid suuremahulisteks jätkuvateks teemantikultusteks. Kuid monopoolse kontrollolukorra kadudes ja maailma finantskriisi seisundis kukkus kõigile ootamatult ka teemanditurg, vaatamata De Beersi poolt mitmete Botswana ja Namiibia kaevanduste sulgemisele ja Jakuutia teemantigigandi ALROSA müügimahtude vähendamisele. Ajavahemikus 2008-2009 langesid teemantite hinnad lausa 50-60% ja kuigi langus on peatunud, ei saa mõnda aega enam teemanteid pidada ajale vastupidavaks investeeringuks.

Maailma 25% teemandivarusid omav ettevõte ALROSA kuulub ühiselt Vene ja Jakuutia riigile, toites oma tuludega suurt osa Jakuutia riigist. Seega ka kriisi ajal, kuigi mõneks ajaks lõpetati tervenisti müük välisturule, käis siiski edasi kaevandamine, sest selle peatamine oleks olnud eelkõige sotsiaalne katastroof. Selle tulemusena suutis ettevõte perioodil detsembrist 2008 kuni juunini 2009 korjata ligi 1,5 miljardi võrra võlgasid, suurendades ettevõtte võlakoormuse lausa üle 5 miljardi dollari, samas kui ettevõte oli ise võimeline teenindama 1-1,5 miljardist kohustuste koormat. Krahhi tulemusena ostis Vene riik ALROSALT küll 1 miljardi dollari eest teemanteid, kuid tegi nüüd juba uue juhi ülesandeks maksku mis maksab, kaasata ettevõttesse investorid. Seda ka põhjusel, et odavad kaevanduskohad on ammendunud ning ettevõte vajab jätkusuutlikuks tegevuseks järgmise aasta jooksul veel ligi 1 miljardi dollari suuruses investeeringuid. Kuigi ettevõttel on õnnestunud vähendada võlakoorem tagasi 1,5 miljardi dollarini, ei ole kuskile kadunud selge siht ja eesmärk teha aasta lõpuks IPO. Miks ka mitte, arvestades, et 2009 aastal muutus ALROSA nii teemandivarudelt kui ka kaevandamismahult maailma suurimaks teemanditootjaks, edestades nüüd ka De Beersi. Nii strateegilisi kui ka mittestrateegilisi huvilisi peaks ka leiduma. Kuigi De Beers on tänu monopolide ohjamise seadustele konkurentsist väljas, on ettevõtte müüki tulevast 25% osalusest huvitatud nii India kui ka Hiina teemanditöötlejad ning välistatud ei ole ka Vene töötleja Kristall või avalik IPO. Ja kuigi analüütikud hindavad ettevõtte väärtust 4,5 miljardile dollarile, on Vene riik vaid vihjanud, et odavalt seekord ei saa.

President Vladimir Putin ja De Beersi juht Nicky Oppenheimer Lõuna-Aafrikas aastal 2006.

Peterburi Valged Ööd

Peterburist armastusega. Või vähemalt soovidega kuna just soovima tulevad igal õhtul kõik need väikesed ja suuremad paadid ja kaatrid, kes ootavad Peterburis sildade avanemist, alustades ühe silla juurest ja kihutades siis järjest järgmise ja järgmise avaneva silla juurde.

Vene rikkuse eripära

Ühes esimestest blogidest mainisin ma, et tegelikult mind ei huvita, kuidas Vene oligarhid oma raha kulutavad, huvitab ainult, kuidas nad seda teenivad. Ja sellepärast ignoreerisin ma nii uudist, et Roman Abramovichi uus jaht Eclipse tuli tehasest kui ka seda, et Abramovich alles plaanib osta jalgpallurit Kaka. „Kirjuta Eclipsest“, soovitati ja ma teatasin üleolevalt, et mind mingid jahid mind tõesti ei huvita. Isegi kui neil on raketitõrjesüsteem. Kui juba teine inimene, kellet ma lugu pean, tõstatas seltskonnas vestluse, et „kas te kuulsite, Abramovich sai uue jahi kätte“, tundsin ma, et ujun vastuvoolu. Seega seekord erand – miljon viisi kuidas kulutada miljard.

Kui president Boris Jeltsini tütrelt olevat küsitud kuskil üritusel Abramovichi kohta, et „kes see tagasihoidlik noormees on“, olevat naine vastanud, et see on inimene, „kes oskab sõbrustada“. Ja tõesti, praeguseks hindab ajakiri Forbes endise Sibnefti omaniku Abramovichi varandust 11,2 miljardile dollarile, mis teeb temast meie väikese maailma 50ndaks rikkaima mehe. Ilmselt isegi praegused hõõrdumised Evrazi ümber ei muuda seda palju.

Arvestatav osa Abramovichi varandusest on väidetavalt paigutatud (päris kõike investeeringuks nimetada ei julgeks) Inglimaale – maa-, kininsvara-, jahtide- ja lennukiteportfelli. Vastavalt Virdgin Money 2007. aasta uuringule, kulutab Abramovich kõige rohkem raha kõigist Inglismaa kodanikest.

Esimene oligarhi invasioon Inglismaa kinnisvaraturule algas aastal 1997, kui ta omandas Cadogan Place 8, Sload Square lähedal suured korterid.

Sellele järgnes 1999. Flying Hilli ost. Maja, mis asus Sussexis, Rotgate külas, oli 420 aakri maaga ja maksis 12 miljonit naela ning kuulus kunagi Jordaania kuningale Husseinile. Maavaldusel on helikopteri maandumisplats, tall 100 hobusele, maa üks parimaid poloväljakuid, tulistamise plats ja 3 kardirada. 2002a. olevat Abramovich tellinud oma tulistamise platsile 20 000 faasanit, et oma jahikirge rahuldada.

2005. aastal lisandusid 9,3 miljoni naelane maja Chelseas, mis oli kuulunud Westminsteri hertsogile, 15. miljoni naelane Chateau de la Croe Antiibidel, mis oli kuulunud Windsdoritele, Aristoteles Onassisele, Leopold IIIndale jne jne.

Kui kinnisvaraportfell ei äratanud erilist tähelepanu, muutus kõik, kui Abramovich ostis 2003. aasta juulis 140 miljoni naela eest jalgpallikulbi Chelsea, mida hakati inglise pressis kohe kutsuma Chelskiks (nii kõlab inglaste meelest vene perekonnanimi). Jalgpallikirg, mis võis olla ka pigem mingiks turvalisuse tagatiseks, jätkus klubi võlgade maksmisega ja tuntuimate jalgpallurite kokkuostmisega. Õnneks ka äritegevus toetas Inglismaa invasiooni – kui 2000. aastal maksis Sibneft 28. miljonit naela dividende, siis 2001 ulatusid dividendid juba 600 miljoni naelani.

Lennukpargi helgemad hetked algasid, kui Abramovich ostis 40.miljoni naela eest Boeing 737, ning aastal 2006. Boeing 767 (Bandit), mistüüpi lennukid kuuluvad maailmas vaid paarile eraisikule. Samas ootavad ka Inglismaa lennujaamades tosinkond helikoptereid, millest suurim 6 miljoni naelane Sikorsky on varustatud nii hea heliisolatsiooniga, et helikopteris saab vaadata DVDsid ja kuulata muusikat. Inglismaal on vastavaid vaid 5, millest 3 kuuluvad Inglise politseile. Banditile on omakorda lisaks tavavarustusele paigaldatud ka samasugune raketitõrjesüsteem kui USA presidendi lennukil, lennukis on spordiväljak ja see mahutab veel 360 reisijat.

Jahtide kollektsioon sai alguse paari 1999. aastal Boris Berezovskilt ostetud suhteliselt tagasihoidliku jahiga, kuid 2008. aastaks oli Abramovichil juba üks kallimaid „jahiparke“. Üks maailma kõrgtehnoloogilisemaid jahte on tema 60. miljonit naela maksnud 370-jalane Le Grand Bleu. Jahi meeskond on 65 inimest, jahil on 22-meetine purjekas, kaks Buzzi sportkaatrit, mis arendavad kiirust kuni 60-sõlmeni ja „Päästepaadid“, millega saab transportida ka autosid. Vaid Le Grand Bleust piisas, et astuda Paul Alleni ja Oracle Larry Ellisoni kõrvale superjahtide klubisse.

Kui tundus, et kallimaks enam ei lähe, ostis Abramovich aastal 2003. 377-jalase jahi Pelorus, mis on maailmas 13. suurim erajaht. Jaht on ehitatud saksa ettevõtte Lurssen poolt ja selle on disaininud maailma tuntud jahidisainerid Tim Heywood ja Terence Disdale. Jahil on kaks helikopterit, raketitõrjesüsteem, allveelaev ning ta arendab kiirust 20- sõlmeni.

Abramovichi kollektsiooni 70. miljoni naelane stiilseim 282- jalane jaht Estasea suudab arendada kiirust 35-jalani ning see ehitati suure saladuskatte all koonimega „Projekt 790“ nime all. Kui Abramovich laenas oma kõige väiksemat ja kiiremat jahti Sussurrot Inglise kaptenile Frank Lampardile, oli jalgpallur olnud „siiras shokis kogu selle luksuse üle“.

„Kui jaht on üle 328-jala, muutub see liiga suureks ja sa kaotad mere tunnetuse,“ kirjutas Yacht Report toimetaja Tork Bakli. „Teisest küljest on tõeline põhjus olla uhke ja ka see on stiimul“. Tavalistele jahtidele järgnesid ka 2 allveelaeva – 65-jalane Nomad-100 ja 116-jalane ja 13. miljoni naelane Seattle-100. Nomad hakkab olema osa Eclipsest – Blohmi & Vossi ehitatud uuest 160-meetrisest jaht, mis peaks olema seni jahiehituse tippsaavutus.

Loomulikult raketitõrje süsteem, ”ajakirjaniketõrje” (laser, msi takistab pildistamist). soojuse- ja liikumisandurid. Maailma kalleim erajaht maksis 500 miljonit eurot, seal on 6000 m2 elamispinda, ühe nupulevajutusega ülestõstetav helikopteri maandumisplats ja see on pikem kui Saksa laevastiku fregatt. Iga päev merel maksab veel ligi 80 000 eurot.

Kokuvõtte, millest jäi äärmiselt palju välja, lõpetab autopark, kuhu kuuluvad ka 2 spetsiaalselt kuulikindlat Mercedes-Mayback-62 ja täiesti street illegal Ferrari-FXX, mid valmistatigi maailmas vaid 30.

Nii palju siis raha kulutamisest ja tõesti, ilmselt esimene ja viimaseid blogisid teemal "miljon viisi, kuidas kulutada miljard." Abiks kiire kokkuvõtte tootmisel olid raamat Londongrad ja Businessinsider.com.