Venemaa autotööstuse uued päevad?

Kas on siin tegemist Nõukogude retro armastusega , Daimleri otkati (tagasimaksu) skandaaliga Venemaal või kodumaise autotööstuse toetamisega, aga riigi juhtiv tandem president Dmitri Medvedev ja Vladimir Putin on otsustanud uurida võimalusi võtta riigi administratiivtasandil jälle kasutusele vene autotööstuse toodang.

Vaadates ajalukku ei ole kodumaiste esindusautode kasutamine otseselt midagi uut.

1920ndad aastad.

Vladimir Ilitsh Lenini esindusautodeks osteti 2 Rolls-Roycet. Üks neist ehitati sealjuures ümberkummaliseks saaniks - tagumised rattad vahetati roomikute ja esirattad suuskade vastu, et paremini talvel sõita Gorkisse.

1928ndad aastad

Stalini käsul osteti USAst sisse terve autopargi võrra Packardeid – suure juhi lemmikautosid. Stalin sõitiski nii ühel soomustatud Packardil kui hiljem ka ЗИС-115l.

1960ndad aastad

Nikita Hrushov eelistas eelkõige ЗИЛ-111 või õigemini selle modifikatsiooni ЗИЛ-111B – avatud katusega versioon, et oma väliskülalistele muljet avaldada.

1973a.

Peale ühte autonäitust Venemaal ilmus Leonid Brezhnevi kasutusse Mercedes Benz 350 SE. Kuigi ta kogusse kuulus ka teisi välismaa autosid, liikles Brezhnev siiski suuremas osas ringi kodumaise ЗИЛ-114ga.

1988.a.

Vene autotööstus andis välja soomustatud ЗИЛ-41052, millega liikles alguses ringi Mihhail Gorbachov ja hiljem Boris Jeltsin. Ka administratiivieliit liikles ringi peamiselt ЗИЛ-4104ga, kuid president Jeltsin ise läks hiljem üle Mercedesele.

2010. a.

Nii president Dmitri Medvedev kui ka peaminister Vladimir Putin eelistavad Mercedes-600 Pullmani, kuid kaaluvad kodumaise autotööstuse reanimeerimist ning eraldavad ka vastavaid toetuspakette. Pullmanid on loomulikult soomustatud, peavad vastu nii automaatidele kui snaiperitele, keemilistele rünnakutele kui ka kustutavad ise automaatselt tulekahju.

Omal ajal eelistatigi ZILe tänu nende väidetavalt kõrgendatud turvalisuse tasemele. Autod ei olnud mitte ainult soomustatud vaid lausa ehitatud teatud soomuskapsli ümber, mis võimaldas ellu jääda isegi granaadi lõhkemisel, automaadivalangule ja snaiprikuulile. Samuti olid autod hästi teel püsinud – kasti konjaki eest ei suutnud keegi autot sõidult ümber pöörata. Autosid toodeti umbes 20 aastas ja väidetavalt on isegi praegu USA presidendi Barack Obama autol teatud ZILi tehnoloogilised lahendused. Tasapisi aga ZILide väljalaskmine vähenes ja viimased autod toodeti 2000. aastal Kasahstani president Nursultan Nazarbajevile. Nüüd on ajalugu taas kord tiiru peale teinud (ajaloolise kordumise spiraal, mille avastas Piterim Sorokin: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/05/venemaa-5-kaotatud-aju-i.html) ja Medvedev on palunud moodustada töögruppi, et uurida, kas on võimalik taas eelistada kodumaiseid autosid.

Peamine surve langeb ilmselt jälle varjusurmas olevate ZILide tehasele. Kuigi ettevõte pakub hetkel ühte sedaani ja ühte limusiini lahendust, on tehas viimasel ajal keskendunud pigem veoautode, prügiautod ja muude spetsautode tootmisele. Eelmise aasta 1,8 miljardi rubla müügitulust tuli 1,4 miljardit dollarit hoopis oma ruumide ja maa rendist. Analüütikud on hinnanud, et esimesest joonisest kuni esimese autoni võib minna lausa 10 miljardit krooni. Kuigi ega Opeli ostmine ei oleks odavam olnud, eriti kui Opeliga lõpuks ei oleks tehnoloogiat, jooniseid ega patente isegi kaasa tulnud.

Meenub üks alternatiivne kampaania Venemaa lähiminevikust, kus liberaal Boris Nemtsov kutsus üles kasutama valitsuses vaid vene autotööstuse toodangut. Üleskutse lõppes fotoga pressis, kus õnnetu Nemtsov hääletab oma Zhiguli kõrval möödasõitvaid autosid, sest auto oli järjekordselt katki. Ühesõnaga see, kui eelistatakse kodumaist on muidugi tore, aga see eeldab, et ka toode on piisavalt tasemel. Mis omakorda eeldab seda, et on piisavalt nõudlust, sest kahjuks on vaja peale valitsuskorpuse ka tarbijate toetust, aga tarbijad valivad teatavasti kvaliteedi põhjal.

Putin vs Zhirinovski

Liberaaldemokraatliku erakonna asutaja, natsionalistiks peetud Vladimir Zhirinovski oleks äkki võinu mõelda hetke kauem enne kui rääkida, mida mõtles...

Venemaa 5 kaotatud aju I

Venemaal on jälle kord aktuaalne teema, et ajud voolavad maalt välja. Et natuke vihjata, et ajusid on lahkunud ka varem, siis näitena 5 suurimat kaotust eelmise sajandi keskpaigast (esimene osa).

Igor Sikorsky, konstruktor

Sündis 25. mail 1889 Kievis. Õppis Prantsusmaal Tehnika kõrgkoolis. 1912-1918 aastatel oli Peterburis Russo-Balt tehase lennundusosakonna peakonstruktor. Ehitas esimese mitmemootorilise lennuki (Grand, Russkij Vitjaz, Ilja Muromets). 1919. emigreerus USAsse ja asutas ettevõtte Sikorsky, millest sai maailma esimene helikopterite masstootja. Esimesed kopterid olid mõeldud sõjas haavatute evakueerimiseks ja praeguseks on paljud Black Hawk kopterid Sikorsky toodang. Esimene investor ettevõttesse oli aga tuntud helilooja Sergei Rahmaninov, kelle finatseeringuga toodeti ka USA esimene kahemootoriline lennuk, mis mahutas 14 reisijat ning mille maksimaalne kiirus oli 115 miili tunnis.

http://en.wikipedia.org/wiki/Igor_Sikorsky

Pitirim Sorokin, sotsioloog

Sündis 23. jaanuaril 1889 Tuulas, Komis. Lõpetas Peterburi ülikooli juurateaduskonna. 1922. saadeti NSV Liidust välja ning 1923. asus lõplikult elama USAsse. Alates 1930. aastast töötas Harvardis, kus asutas ja juhtis sotsioloogiateaduskonda. Lõi sotsiaalse tsükli mõiste ehk ajaloo ja ühiskonna sündmused ja staadiumid kordavad ennast tsüklitena. Peetakse XX sajandi üheks olulisemaks sotsioloogiks.

http://en.wikipedia.org/wiki/Pitirim_Sorokin

Simon Kuznets, majandusteadlane

Sündis 30. aprillil 1901 Pinskis. Õppis Harkovi ülikoolis ning töötas statistikuna. 1922. emigreerus USAsse ja jätkas õpinguid Columbia ülikoolis. Töötas majandusuuringute büroos, seejärel oli õppejõud Harvardis ja mitmetes teistes ülikoolides. Tergeles majanduskasvu uurimisega ning püstitas "Kuznetsi hüpoteesi "tulu inimese kohta kasvades koos majandusliku kasvuga käib algselt kaasas ebavõrdsuse suurenemine, mis hiljem asendub selle kahanemisega.) ja töötas välja SKP- arvestamise. Sai 1971. aastal Nobeli preemia "empiiriliselt tõestatud maajnduskasvu tõlgenduse eest, mis on viinud parema arusaamiseni majandus- ja sotsiaalsetest arengutest.

http://en.wikipedia.org/wiki/Simon_Kuznets

Vladimir Zworykin, insener ja leiutaja

Sündis 17. juuli 1888 Muromis. Lõpetas Peterburi tehnikainstituudi ja oli praktikal Pariisis. Aastast 1919. elas USAs, kus töötas erinevate ettevõtete heaks, töötades välja esimest teleka transmissiooni süsteemi ja 1928. sai patendi TV-süsteemi lahendusele. Registreeris üle 120 patendi.

http://en.wikipedia.org/wiki/Vladimir_K._Zworykin

Ilya Mechnikov, bioloog

Sündis 4. mail 1845 Harkovi lähedal. Lõpetas Harkovi ülikooli ning kaitses doktoritöö Peterburi ülikoolis. 1887 sõitis Pariisi ning valiti Pasteuri Instituudi asedirektoriks. Menshikovi peetakse üheks evolutsioonilise embrüoloogia rajajaks, avastades esimesena fagotsütoosi (organismi kaitsereaktsioon kui õgirakud kapseldavad endasse kehavõõraid osakesi ja hävitavad need lagundamise teel). Sai 1908. aastal ka vastavate uuringute eest Nobeli preemia.

http://en.wikipedia.org/wiki/Ilya_Ilyich_Mechnikov

Istu, Misha, 8

Kunagi kirjutasin Arvopaperi kolumnis, et üheks uue presidendi poliitika kursi mõõdupuuks saab Mihhail Hodorkovski ja Jukose lahend. Kas Hodorkovski saab ennetähtaegselt välja, või saaga jätkub. Saaga jätkus. Näidisohvritalle poole pretsedendi pealt välja lasta ei saa. Muidu arvavad teisedki, et miljardiste maksude eest kõrvalepõiklemise eest saab poole ajaga vabaks. Ma ei hakka uuesti arutama, kes on süüdi, kas on „Vlad teibasseajaja“ (Economisti omaaegne paroodia Dracula prototüübile Vlad Tepesile) ja kas demokraatiat on kahjustatud või kas seda on Venemaal kunagi olnudki (demokraadist president Jeltsin tulistamas valitsushoonet ja laiali ajamas valitsust). Las ta praegu jääda. Teema on pigem see, et kuigi Dmitri Medvedev ajab selgelt edasi Vladimir Putini poliitikat ja majanduskurjategijatest osad istuvad endiselt vangis, on vastuvõetud uued seadused, mis peaksid jälle ettevõtlusel laskma teoorias natukenegi vabamalt hingata.

Peamised uued seadusemuudatused, mis 1. märtsil vastuvõeti, olid karistuste ja trahvide vähendamine teadlikul „mitteseaduslikul teel saadud varade legaliseerimisel“ , „seadusliku äritegevuse takistamise“ karistusaja pikendamine ning, mis peamine, enam ei või aresti alla võtta majanduslikes või maksukuritegudes kahtlustatavaid enne kohtuistungit.

Esiteks on muidugi kena, et vähendatakse valitsuse survet ärile vastavalt president Medvedevi legendaarsele hoiatusele „перестаньте кошмарить бизнес”. Teisest küljest, alati kui Venemaal midagi lihtsamaks läheb, tekib küsimus, et mis on see, mida me veel ei tea, või ridade vahelt välja ei lugenud. Samas jälle, valitseva võimu toetuseks tuleb öelda, et viimasel ajal on vähemalt näilise seadusandluse edasiarendusega vähendatud veelgi valituse sekkumist ärisse, vähendades maksuameti kontrollimise sagedust ja reeglistikku väiksesel ja keskmise suurusega ettevõtetel, keelates võtta vahi alla maksukuritegudes kahtlustatavaid ning andestades maksudest kõrvalekaldumise neile, kes koheselt hoiatuse peale kõik tasuvad. Mitte vahi alla võtmine võeti küll vastu varsti peale seda, kui vahi all sama süüdistusega suri Jukose endine jurist Sergei Magnitski. Ja maksude maksmisel pattude andestamise mõtles välja juba Putin, mille Medvedev alguses tühistas pidades seda „liiga lihtsaks viisiks pääseda“. Kui aga maksude laekumine sellepeale veelgi vähenes - „nagunii pannakse kinni, parem siis mitte kohe maksta“, seadus taastati.

Vaadates aga, et esimesena viisid suures osas samad ettepanekud sisse „Edinaja Rossija“ esindajad, kuid hiljem võtsid ettepankud tagasi, et president saaks nad ise esitada, on tõenäoline, et kummagi meeskonna vastuväiteid ei tule. Muidugi on jäänud veel väga palju vaidlustatavat, eriti kui mängu tuua demokraatia ja inimõigused, aga äkki on väikegi lootus, et midagi natuke areneb. Seega signaal liberaliseerimise kohta on antud, aga suur äri, no eks seal vajaduse korral ikka võimalusi ja erandeid ikka leidub.

Kuigi praeguse seadusmuudatuse alusel ei tohiks Hodrokovskit enne süüdi mõistmist vahi all hoida, ei ole seal praktikas mingit vahet, sest tema eelmine 8. aastane vanglakatistus lõppeb alles 2011. Praktikas lisandub uue süüdistuse alusel 7-10. aastat ja võimalik varade konfiskeerimine. St nende varade, mis üles õnnestub leida.

Parafraseerides filmist Oligarh tähtsat Kremli asjaajajat „А на вас, господин Ходорковский, амнестия не распространяется“.

Pühapäevane naljanurk

Pühapäeva puhul vahelduseks temaatilised naljad ja koomiksina egotsntriline viimast päeva kehtiv nali.

Vene autotööstuse uudised: Uus ИЖ kabriolett osutus tõsiseks löögiks Saksa autotööstuse pihta. Naeru kätte suri BMW tegevjuht.

* * *

Sadovaja ringteel põrkasid kokku FSB juhi Lexus ja Siseministeeriumi juhi Mercedes 600. Süüdi tunnistati toimunut fikseerima sõitnud miilitsate 09.

* * *

Dmitri Medvedev kandideerib Oskarile kategoorias „Parem mees kõrvalosatäitja“.

* * *

Kuulsin eile uudistest, et Luzhkov ähvardas kõigilt oligarhidelt vara ära võtta. Läks vist naisega tülli.

* * *

Putin kutsub enda juurde Roman Abramovichi.

„Ma tahaksin teid, Roman Arkadevich, tänada tohutu panuse eest Venemaa hüvanguks. Edendasite metalli- ja naftatööstust, jalgpalli, aitasite palju tshukotka rahvast. Tahaksin teid premeerida. Mis summa teid rahuldaks?“.

Abramovich on vait.

„No viiskümmend miljonit. Sada miljonit.“

Abramovich niheleb rahutult.

„Kakssada viiskümmend miljonit“.

„No ikka Vladimir Vladimirovich, ma tänan“.

„Väga tore, Roman Arkadevich, aga ülejäänu palun tagastage“.

* * *

Vene teedele ilmus uus liiklusmärk Jokker, mida võib tõlgendada vastavalt vene miilitsa soovidele.

* * *

Vastavalt mängijate nõudmistele on vene keelsesse Monopoli versiooni lisatud uus funtsioon „altkäemaks“.

* * *

„Me peame kaebama kõige kõrgemal seisvale!“

„Aga kellele? Presidendile või otse peaministrile?“

* * *

Putini tütar astub ülikooli. Konkurss on tohutu – 40 ülikooli ühe koha peale.

* * *

Putin paneb Iisrale visiidi ajal Nutumüüri kirjakese sooviga.

Hääl müürist: „Nii palju mul küll ei ole“.

Hävinemisohus objekt Peterburg

Kui juba tundus, et miski ei takista enam Gazpromi tornil Peterburgi kerkimast ja UNESCOl linna kaitse all olevate linnade nimekirjast maha tõmbamast, teatas president Dmitri Medvedev, et toetab UNESCO seisukohta lõpetada koheselt kõik torni ehitustööd, põhjustades esimese tulise konflikti oma endise leivaisa ja „Peterburi juhtkond-riik“ teljel.

Aastal 2005. teatas Gazprom oma soovist ehitada Peterburgi uus peakorter – Gazprom City ehk hilisema nimega Ohta tsenter. Projekteerimistööde tulemusel valmis Londoni arhitektuuribürool projekt, mis kujutas endast 5-tahulist hoonet, meenutamaks kindlust, mille peale 403-meetrine pilvelõhkuja ehitatakse. Linn osaleks 60-miljardise hoone ehitsuses 49% mahus ja saaks vastava protsendilise osaluse projektis, Gazprom vastavalt 51% mahus. Kõik oleks võinud veel minna hästi, kui ei oleks väikest takistust – linna ehituspiirang on 100 meetrit. Ja linn jagunes kaheks. Selleks kolmandikuks, kes leiab, et Gazpromi torn on „sõõm värsket õhku“ ja nendeks kaheks kolmandikuks, kes arvavad, et torn rikub lootusetult ära vana Peterburi panoraami. Torni on nimelt näha praktiliselt igast kesklinna punktist v.a. üksikutest kohtadest ja sedagi ilmselt silmad kinni ja kükitades. Toredatest argumentidest, miks torn ei sega, võib välja tuua ka näiteks, et „Peterburis on halb ilma ja tavaliselt ei ole nagunii 200 meetri kaugusele näha“. Praeguseks on peale linnaelanike sekkunud torni-vastastena nii Venemaa Kultuuriministeerium kui ka UNESCO, kes on ähvardanud eemaldada linna kaitse all olevate linnade nimekirjast. Peterburi linnapea ja torni tulihingeline kaitsja Valentina Matvienko arvab, et „UNESCO on täiesti mittevajalik“, kuid kahjuks ei arva nii president Dmitri Medvedev ja eelmisel nädalal peatati ehitus presidendi käsul ja ähvardusel. Linn ei omandanud 49% osalus ja 2 miljardi dollarise maksumaksja Gazpromi ees ollakse ilsmelt väike teene võlgu.

Praeguseks, kasutades UNESCO juhi Marsio Barbosa terminit, on organisatsioon andnud Peterburile kollase kaardi ja järgmine, kui ehitamist ei lõpetata, on punane. Samuti on World Monuments Fund, mis tegeleb arhitektuurimälestiste kaitsmisega, jõudnud Peterburi lülitada „100 jälgimise ja hävinemisohus oleva objekti“ nimekirja koos sõjajärgse Iraagiga, orkaanist Katarina rüüstatus New Orleansi ja vee alla vajuva Veneetsiaga.

Nii nagu Putin kord sundis Gazpromi vedama oma torustiku ringiga ümber Siberi looduskaitsealade, nii ka nüüd sunnib Medvedev sedasama korporatsiooni, mis on kord leiba andnud nii temale kui eelkäijale Putinile natuke tagasi tõmbama ja aru saama, et rahaga saab küll aga mitte päris nii. Ja oh imet, appi on võetud ka vene valituse ammune relv 1 telekanal ehk ORT. Seega võib öelda, et esimest korda on nii suur pretsedent tasandil „federaly“ ja „regionaly“ nagu nad ise nimetavad. Teen panused federalydele.

Ametlik sait: http://www.ohta-center.ru/

Vene väga populaarne naljasaade "Projectparishilton" teemal Gazpromi torn (alates 40 sekundist).

Moskva maailma finantskeskuseks

2009. aasta märtsis teatas Moskva linnapea Juri Luzhkov, et Venemaa pealinnal kuluks 5 triljonit rubla, et ehitada infrastruktuur, mis kindlustaks linnale rahvusvahelise finantskeskuse staatuse. Finantseeringut vajaks eelkõige teede- ja lennujaamade ehitus.

Idee muuta Moskva rahvusvaheliseks finantskeskuseks kõlas esimesena peaminister Vladimir Putini suust novembris 2008. Joostes mööda värskeid jälgi, arendasidki rahandusministeerium ja majandusarenguministeerium kiirelt välja plaani, mis kinnitati 2009 aasta veebruaris. Vastavalt plaanile peaks üks Venemaa börsidest jõudma aastaks 2012. kauplemismahult 12 maailma suurima börsi liigasse (jaanuaris
2010 oli Moskva börs 30ndal kohal). Sealjuures peaks 10% noteeritud ettevõtetest olema välismaa omandis (hetkel 0%).

Sellest ajast on möödas aasta...ja Moskva on langenud maailma finantskeskuste reitingus 60ndalt kohalt 67ndale, samas kui Peterburg on reitingus 70. kohal ja Tallinn 71ndal. Võib küll viibutada sõrme, et reiting pole lõpuni aus – reitingu on tellinud Londoni linnaosa City linnapea ja London on esimesel kohal – aga fakt on ka see, et Venemaal ei tehtud eelmisel aastal mitte mingeid samme, et ka oma olukorda parandada.

RBK, aprill 2010

MAAILMA SUURIMAD BÖRSID

Koht reitingus	Börs	Bäril kaubeldavate väärtpaberite koguväärtus (triljonit USD)	Kauplemismaht (triljonit USD jaanuaris 2010)
1.	NYSE Euronext	14,9	1,6
2.	NASDAQ	3,9	2,6
3.	Tokyo Stock Exchange	3,4	0,35
4.	London Stock Exchange	2,7	0,25
5.	Shanghai Stock Exchange	2,5	0,42
6.	Hong Kong Exchanges and Clearing	2,1	0,15
7.	Toronto Stock Exchange	1,6	0,1
8.	Bombay Stock Exchange	1,3	0,02
9.	BM & FBOVESPA	1,2	0,07
10.	BME Spanish Exchanges	1,2	0,14

Mida teile kriis õpetas?

Vene majandusajakiri RBK avaldas lühiküsitluse tuntud Vene ärimeestega alapealkirjaga „Mida teile õpetas kriis“. (Ja muidugi möödapääsmatu persooniga igas ajakirjas endise Peterburi linnapea Anatoli Sobchaki tütre Ksenja Sobchakiga, aga teda ei tõlkinud.) Vastuste lühiversioonid loos ja pikemad koos originaaltekstiga liidesena. Kasulikke ja huvitavaid mõtteid, soovitan.

Sergei Pepeljajev, juhtiv partner juristibüroos "Pepeljajev, Goldsblat ja partnerid"

Kriis õpetas esiteks mitte paanikasse sattumist. Tuleb mõista, et majandus eksisteerib eranditult peades. Väga paljud majandusprotsessid toimivad just nii nagu neid võtavad vastu inimesed. Ja inimestele on omane sattuda aeg-ajalt äärmustesse. Samas sellest ei piisa, et ise ei sattu paanikasse, ka kollektiiv ei tohi järgi anda negatiivsele meelestatusele. Sellepärast räägime me töötajatele pidevalt, mis on meie majanduslik olukord, kuidas me reserve moodustame, kui kauaks neist jätku ja milline võib olla igaühe panus ettevõtte stabiilsuse säilitamiseks.

Teiseks õpetas kriis mitte inimesi laiali pilduma. Parem on kokkuleppida palgalanguses ja preemiate mitte maksmisest vallandamise asemel.

Kolmandaks on praegu näha, et me ei eksinud, jättes turunduskulud samale tasemele kui enne kriisi. Ühelt poolt muutusid need kulutused efektiivsemateks kuna osade turul osalejate lahkumine suurendas meie potentsiaalsete klientide arvu. Teiselt poolt on väga tähtis, et sind mäletataks ka rasketel aegadel. Pärast peavad need, kes kokku hoidsid kulutama palju rohkem ressursse selleks, et taastada turul kaotatud positsioonid.

Sergei Kozlovski, korporatsiooni "Inkom" president

Viimased poolteist aastat muutsid järsult äriajamise viise ja kinnitasid veel kord. kui tähtis on säilitada otsuste tegemisel rahu ja vastupidavust. Ärimehele ei ole psühholoogiliselt niivõrd raske loobuda teatud kasumi osast, kuivõrd mõista järsku, et kõik mõne järgmise aasta plaanid lendasid kuradile. Just sellele muutusele ei suudetud tihti vastu astuda. Sellepärast kriis paljastaski paljude mitte kõige kenamaid iseloomuomadusi ja näitas kui vastuvõtlikkud me oleme hetkelistele kiusatustele ja ühest seinast teise visklemisele. Selle kõigega peab enda sees võitlema. Igas olukorras tuleb säilitada rahu ja vastupidavust - see on omadus, mis näitab tõelisi liidreid ja mehi.

Boris Nemtsov, liikumise "Solidaarsus" liige

Kriis õpetas mind kokkuhoidma. Kui ma varem lendasin äriklassis, siis nüüd valin pigem turismiklassi. Hakksin kasutama allahindluskaarte, peatuma odavamates hotellides. Tähtsaim ei ole mitte teenida, vaid mitte kaotada seda, mis on. Minu puhul kehtib eriti teine. Hakkasin koostama oma aastaeelarvet, mida varem kunagi ei teinud. Kriis sunnib mõtlema. Kui on raha, võib iga loll probleeme lahendada. Samuti pani kriis paremini inimesi mõistma. See, mis tundus aus ja usaldusväärne, osutus raskel hetkel ebakindlaks. Või ka vastupidi.

James Coock, ettevõtte "Kreditmart" juhatuse liige

Tsiteerin Warren Buffetit, kes juba kriisi alguses ütles "Kõik on tsükliline: turg kasvab ja pärast langeb korrigeerimiseks. Ja seejärel ta kindlasti jälle tõuseb." Ma olen kindel, et isegi rasketel aegadel võib ettevõte õitseda. Iga kriis on test paindlikkusele, oskus kiiresti kohaneda ja adapteeruda uute tingimustega. "Kreditmart" tuli alguses turule kui hüpoteegi maakler, mis oli väga perspektiivikas nish. 2009. aastal aga tuli otsida uusi võimalusi - hakkasime arendama tarbimislaenutooteid, lõime juurde autokindlustuse, millega enne kriisi praktiliselt ei tegelenudki. Usun, et 2010. aasta suveks taastub ka hüpoteegiturg.

Maksim Finski, metalllurgiaettevõtte "Intergeo" juht

Kriis ei õpetanud kellelegi midagi erilist. Mis võib põhjustada kriisi, millised on tema arengutegurid ja tagajärjed - kõike seda õpetati meile ülikoolides. Aga paljud arvasid seekord, et läheb neist mööda.Ja see ei puuduta mitte ainult vene vaid ka välismaa ettevõtteid. Kõik mõistsid, aga läksid lahingusse langetatud peadega. Teiseks on iga kriis omanäoline ja kasutada eelmise korra kogemust ei ole võimalik. Isiklikult veendusin, et on möödapääsmatu hoida sularaha varu, mis võimaldab katta teatud kulusid krediidivõimaluste puudumisel ja et on võimalus osta osta heade hindadega varasid.

10 valitud muusikapala

Väike muusikaline vahepala lugudest, mis on jäänud silma ja kõrva ja lähevad millegipärast korda ....

1. ZEMFIRA "Traffic"

2. Nautilius Pompilius "Krylja"

3. MASTER I MARGARITA "Romans"

4. MARSHAL & novikova "Muzei imeni tebja"

5. A-STUDIO "Tak zhe kak vse"

6. NOCHNYJE SNAIPERY "31 vesna"

7. KINO "Gruppa krovi"

8. VALERI MELADZE "Oskolki leta"

9. BUMBOKS "Vahteram"

10. Vladimir Vyssotski "O nashei vstreche"

Londongrad - cashiga Venemaalt II

Teine osa raamatu ”Londongrad – Venemaalt cashiga” kokkuvõttest.

George Soros ütles ükskord oma tuttavale, et ”Sinu sõber Berezovski on geenius. Ta hävitas ainuisikuliselt Venemaa”. (Berezovski ilmselt natuke ilustatud elulugu ongi aluseks filmile Oligarh http://www.imdb.com/title/tt0308671/, kus peategelase nimi on Platon Makovski . Berezovski, otsustas, saades Inglismaa kodakondsuse, vahetada samuti ametlikult oma nimi Platon Jeleniniks. Platon, inspiteerituna filmist Oligarh ja Jelenin, inspireerituna oma kauaaegsest kallimast nimega Jelena. –JM)

2008. aastal hindas ajaleht Sunday Times Roman Abramovichi varandust 11,7 miljardile naela suuruseks, mis oli ligi 70% rohkem kui kõige rikkama inglase Westminsteri hertsogi varandus. Samas 2009. aastal hindas Fortune Abramovichi varanduseks 11,2 miljardit naela ning temast rikkamad olid eelmisel aastal veel tagapool olnud 3 venelast – Vladimir Lisin (15,8 miljardit naela), Mihhail Prohorov ja Mihhail Fridman).

· 2008. aasta alguseks kujunes venelaste lemmikauto Phantom Drophead Coupe järjekord 2 aastani, mis viis musta turu tekkimiseni. Kohta järjekorras varasemale ajale oli võimalik osta alates 75 000 naela eest.

· Aerofloti välismaa müügist laekunud raha, suurusjärgus ligi 100 miljonit dollarit aastas, kanditi Boris Berezovski järelvaatamise all välja peamiselt läbi ettevõtete Andava ja Forus ja sihtmaadeks olid peamiselt Belgia, Küpros, Saksamaa, Läti, Panama, Süüria ja Shveits. Shveitsi poolt juhtis nn. 100 miljoni kadumise uurimist tuntud prokurör Carla del Ponte, kelle raamatu „Proua prokurör“ leiab hästivarustatud raamatupoodides (nt. http://www.apollo.ee/product.php/0816482)

· Venelaste rikastumine ja invasioon välismaale mõjutas ka kunstiturgu. 2005 aastal oli väga kalliste kunstiostude maastikul vaikus – ühtegi tehingut ei tehtud üle 100 miljoni dollari väärtuses ja hinnaga üle 1 miljoni dollari müüdi 485 teost. Aastal 2006. müüdi 3 teost hinnaga üle 100 miljoni ja 810 üle 1 miljoni.Tasapisi muutus Lodon pea tähtsamaks kunstikauplemise keskuseks kui New York ning Inglismaa oksonitel toimunud müügid tehti tihti juba nii kõrgete hindadega, et nii kunstiaupmehed kui kriitikud vangutasid pead, uskumata, et teose tegelik hind kunagi lähedalegi nii kõrgele tõuseb ning rõhutades, et sellel kõigel ei ole enam midagi pistmist kunsti endaga. Kandev idee oli maksta rohkem kui küsitakse, sest alandav oleks tingida.

· Septembris 2007. Pidi Sothey’s kunstioksjonile tulema helilooja Mstislav Rostropovichi kogu, mis sisaldas äärmiselt väärtuslikke teoseid nagu Venemaa tähtsaimaks välismaale viidud maaliks peetavat Boris Grigorjevi ”Лики России». Õhtu enne oksjonit jäeti aga üritus ära, teatades, et kogu ostis 25 miljoni naela eest tundmatu ärimees, kes lubas kogu tagastada kodumaale. Peagi selgus, et tegemist oli Ukraina ärimehe Alisher Usmanoviga, kelle varandust hinnatakse 2,8 miljardi naelani ning kes oli hiljuti ostnud ka jalgpalliklubi „Arsenal“ ja 2006. aastal 100 miljoni naela eest Boris Berezovskile kuulunud ajalehe „Kommersant“ (www.kommersant.ru). (Olles ise aktiivne Kommersanti kirjastuse ajakirjade Vlast ja Dengi lugeja, tuleb tunnistada, et üldse ei meenuta Pravdat vaid on pigem mänglevalt irooniliselt kriitiline. – JM). 2004. aastal pälvis Usmanov Putinilt Auordeni teenete eest äri- ja heategevusmaastikul.

· Hodorkovski ja Putini vaheline võitlus ei olnud ema Teresa võitlus Tysoniga. Omavahel võitlesid kaks suurt ja kangekaelaset possi ja üks neist võitis. Putin võitis ja Hodorkovski kaotas, aga võitlus oli aus. Ta ei ole ka ära teeninud haletsust ja politilise ohvri staatust, sest kõik mis ta tegi ei lase teda sellisena tegelikult käsitleda. – Bill Browder, Hermitage Capital Management.

· 2003 aastal toimus Kremlis taas ärimeeste ja Putini kohtumine. Vaatamata kolleegide nõuannetele, süüdistas Hodorkovski vene ametnikke korruptsioonis, tuues näite, kuidas riik maksis Rosnefti poolt ostetud Põhja naftakompanii eest kolm korda rohkem kui oleks mõistlik olnud ehk 622 miljonit dollarit. Sellest järeldas Hodorkovski, et tegemist oli otkatiga valitsusametnikele (tagasimakse, sellest hiljem – JM).

· Vaatamata Hodorkovski poliitilistele ambsitsioonidele, ei oleks vene rahvas valinud oligarhi presidendiks. Ühe Vene Kaubanduskoja liikme sõnul ”paneb sõna ”oligarh” mainimine iga tavalise vene kodaniku relva järgi sirutama”. 2003. aastal hindas 88% rahvast, et suured varandused saadi mitteseaduslikul teel. 77% uskus, et erastamise tulemused tuleb osaliselt või tervikuna üle vaadata. 57% uskus, et peaks algatama kriminaalmenetlused rikaste suhtes.

· ”Ma ei näe mingit vahet General Motorsi ja Jukose vahel”, kommenteeris Hodorkovski varsti peale Putini valimist presidendiks. ”Nad mõlemad moodustavad ligi 2% SKPst, lobeerivad parlamendis ja viivad läbi propagandakampaaniaid pressis”.

· Mihhail Hodorkovski arreteerimise ajal olid pooleli läbirääkimised ühinemisest Sibneftiga. Ühinemise tulemusel oleks tekkinud maailma neljandaks suurim naftafirma Exxon Mobili, BP ja Shelli järel.

Ja nüüd kahjuks tundub, et kuna veel ligi 150 lehekülge on kokkuvõtmata, tuleb ka kolmas osa...

Esimene osa: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/05/raamat-londongrad-sularahaga-venemaalt.html

·

FILM: Päikesest rammestunud II

17. aprillil esilinastus Kremli 6000 inimest mahutavas saalis sobivalt enne võidupüha venemaa kultusrezhissöri Nikita Mihalkovi uus film „Päikesest rammestunud 2“. Aeg ei olnud juhuslikult valitud, vaid 8 aastase töö, 400 kilomeetri filmilindi ja lõpuks 55-miljoni dollarise eelarve tulemusena valminud film pidi Mihalkovi meelest just võidupühal meenutama hinda, millega see võit saavutati.

Filmi esimene osa ilmus 1994. aastal ning praegu pooleks jagatud osa teine pool ilmub sügisel. Kui 1994 aastal võitis film parima välismaise filmi Oscari, ei ole minu meelest kahjuks mingit põhjust arvata, et Mihalkov on suutnud oma varasemat edu või paremate filmide taset jätkata. Jah, visuaalselt nauditav, kui nii võib öelda kohati groteskse sõjafilmi kohta. Jah, kenad sümbolid, kuigi osasid on juba nähtud varasemates filmides nagu suures plaanis rõhutatult lendu tõusev liblikas. Jah, on peaaegu naljakaid nalju ja häid olukorrakirjeldusi ning sümboleid. On ka kohati väga head näitlejatööd, kuigi ma ei ole lõpuni kindel, kas Mihailkovi tütar Nadezhda Mihalkova on geniaalne või mängib häirivalt üle. Ausust ja kriitikat süsteemi vastu ei saa eitada ja lugupidamine selle eest. Seega jah....aga....

Kui tavaliselt on Kremli saalis peale esilinastusi ja etendusi jutukõmin, siis seekord mindi laiali vargsi ja pigem vaikides samas kui Mihailkovi naine pühkis silmanurgast pisara ja Nikita Mihalkov ise lisas, et vaid isa on puudu (Sergei Mihalkov oli Nõukogude Liidu hümni autor ja armastatud lastekirjanik). Mina ei pühkinud pisarat, aga ära läksin vaikides. Püüdes aru saada, et mida ma nüüd siis täpselt mõtlen.

Kui Mihalkovi eesmärk oli näidata sõda sellisena nagu ta tema meelest on – ilma romantika või idealiseerimiseta, siis see tal ka õnnestus. Nii otseses kõnes murtud luude ja rebitud jäsemete näol, kui ka kaudses läbi sümbolite – surnud kätel tiksumas elus aeg. Küll, aga ei õnnestunud minu jaoks näidata lihtinimest ilma idealiseerimata. Äkki muidugi sõjakangelane Kotov ei olegi lihtsalt inimene. Või eksin mina kui usun, et inimene ei suuda jääda lõpuni ja üdini heaks vaatamata kõigele, mida ta näeb ja mis temaga tehakse. Igal juhul tundub mulle häirivalt naivistlik filmi alustav stseen, kus Kotov ärkab õudusunenäole, kus ta surub Stalini – isikliku tuttava, Kotovi perekonna hävitanu ja teda ennast tappa proovinu nägupidi torti. Ja kuigi ma tunnen siirast sümpaatiat nii rezhissööri Mihalkovi kui ka näitleja Mihhalkovi vastu, tuleb tunnistada, et peategelane ei arene ega võngu. Ta on läbi kogu filmi nii üdine hea, et see tundub üliinimlik ja ei aita kuidagi peategelasele sisse- ja kaasaelamist. Ja teeb omal moel isegi sümpaatsemaks Kotovi jälgi ajava Mefistofesliku Mitja (Oleg Menshikov). Pigem Jokker, mitte Batman. Le Chiffre mitte Bond. Polanski Adam Lang mitte ghost writter. Punamütsikese puhul siiski vanaema mitte hunt, aga tagasi teema juurde.

Kui Remarque’i taeval ei ole soosikuid, siis Mihhalkovi kinolinal selgelt on. Kotov ja tema ka päris elus tütar, kellest lausa kaks mängivad filmis, pääsevad pidevalt läbi väikeste imede. Kuigi Kotov, nähes sündmusi oluliselt teise nurga alt ja puudulikuma infoga kui meie kinolinalt, vaevalt, et ennast taeva eriliseks soosikuks peab. Pigem saatuse heidikuks. Samuti võib imed natuke andeks anda Mihhalkovi enda mõtte läbi „nii palju kui oli sõjas inimesi, oli ka erinevaid sõdasid“. Lihtsalt nemad jäid ellu ja ellu jääjatena kirjutati nende sõjast. Kui paljud sõjad jäidki kirjutamata.

Ja siis tuligi lõpp, peale Kotovi lõputut sõdimist ja põgenemist ja peale Nadja pidevat ja lõputut ellujäämist ja otsimist. Ja muidugi teade, et peatselt saabub kinodesse teise osa jätk. Mis muidugi seletab kõik. Ja mille treiler on muidugi juba valmis. Ma ei tea, aga äkki seekord jätaks isegi vahele.

Ja alles praegu, mõtteid kirjutama hakates, sain ma aru, kui väga oleks tahtnud kirjutada seda teistsugusena, aga ma arvan, et ei Excel, PowerPoint ega word ei kannata kõike. Seega, kui tahate head sõjafilmi, vaadake Fjodor Bondarchuki „9 roodu“ (kelle isa omakorda on üks legendaarsemaid rezhisööre Sergei Bondorchuk). 9 rood - http://www.imdb.com/title/tt0417397/

Seega – 7/10 (paljud neist punktidest halastamatu aususe eest vene korralageduse ja selleaegse idealismi kriitika vastu ja visuaalsete piltide ja toonide eest).