Venemaa ulatuslik hääletustulemuste võltsimine

Vene Esquire avaldas hiljuti huvitava loo Venemaal valimistulemuste võltsimisest. Füüsik Sergey Shpilkin ja Ameerika politoloog Alberto Simpser selgitavad, kuidas statistika abil saab tuvastada valmistulemuste võltimisi ja miks võltimised toimuvad just Venemaal, Zimbabwes ja Jeemenis.

Uurimiste käigus selgitas Shpilkin, et on nn. standartsed valimiskõverad, mis näitavad valimisjaoskondade arvu ja hääletusaktiivsuse korrelatsiooni. Lihtsustatult öeldes, kui on arvestatavas koguses valimisjaoskondi, kus on aktiivsus 70% ja rohkem, on tõenäosus, et hääli on võltsitud ehk hääletamas on käinud ja õige kandidaadi poolt hääletanud rohkem kui tegelikult.

Võrreldes erinevate maade hääletusstatistikat, leidis Shpilkin, et kõigi maade hääletuskõverad käituvad sama moodi ehk on suur arv jaoskondi, kus on keskmine hääletamisaktiivsus ja sealt toimub järsk langus (pilt 1). 

Kui aga langust ei toimu vaid peale nö. tegelikku keskmist jääb „saba venima“, on suur tõenäosus, et tegemist on kunstliku tulemusega. Nii võib näiteks näha, et Venemaa 2008. valmistulemustel oli keskmine valmisaktiivsus 60% ringis, kuid sealt ei toimunud langust, vaid kujunes kardiogramm, mis Shpilkini meelest tähendab, et valimisjaoskondadele olid püstitatud eesmärgid, viia aktiivsus (ja õige kandidaadi poolt hääletamine) kenadele ümmargustele arvudele nagu 70%, 75%, 80% jne. Väga suur arv valimisjaoskondi teatas ka 100% osalemisest, mida võib tavalises olukorras lausa hälbeks pidada (pilt 2).

Nii võib vaadates Venemaa valmistulemusi Chicago ülikooli politoloogi Alberto Simpseri arvates järeldada, et nii Venemaa presidendivalmistel kui ka Duuma valmistel pandi toime hulgaliselt võltsimisi sobiva kandidaadi Vladimir Putini, Dmitri Medvedevi ja Ühtse Venemaa kasuks. (pilt 3).

Vastavalt Simpseri arvamusele on Venemaal oluline, mitte ainult, et kandidaat võidaks, vaid et ta võidaks ülekaaluka häälteenamusega. See näitab mitte ainult edukust vaid absoluutset võimu. Nii võitis 2004a. presidendivalimistel kandidaat Vladimir Putin lausa 49 miljoni häälega järgmis 9 miljoni hääle vastu. Võltsimiste protsenti peetakse aga neil hääletustel enneolematult kõrgeks – 10 miljoni hääleni küündivaks.
Allikas: http://esquire.ru/elections

Kuigi Venemaal ei oleks ka võltsimata jätmine üldtulemusi muutnud, on siiski vahe märgatav. Ka seekordsetel valimistel kahtlustab opositsiooni üks juhtidest Boris Nemtsov ulatuslikku võltsimist ja soovitab täna toimuvatel Duma valimistel rikkuda hääletussedeleid ehk märkida kõik kandidaadid.

Venemaa komilised ebaõnnestumised

8. novembril lõppes ebaõnnestunult vene kosmosesüstiku Fobos-Grunt teekond, kes pidi tooma pinnasenäidiseid Marsi kuult Phoboselt.

Baikanurilt startinud süstik oleks pidanud jõudma marsi orbiidile septembris 2012, maanduma selle kuule Phobosele veebruaris 2013 ja saatma 200-grammise pinnaseproovi tagasi augustiks 2014.

Maa orbiidilt lahkumiseks pidi kanderakett veel kaks korda mootoris käivitama, mis aga ebaõnnestus. Roskomos väidab, et "Fobos-Grunti" võib veel päästa, kuid asjatundjad usuvad, et sputnik kukub alla Maa pinnale. Antud start oli neljas ebaõnnestunud start kokku 33 stardist sellel aastal. Nii suur ebaõnnestumiste rekord on kordunud vaid 1996. aastal ja alates 1992. aastast on olnud ka palju aastaid, kus kõik stardid on õnnestunud või vaid üks-paar ebaõnnestunut. Samas on sellel aastal plaanis veel kaheksa starti ja kõik võib veel väiksema kadude protsendiga lõppeda.

Tähelepanuväärne on aga, et viimane Venemaa poolt korraldatud planeetidevaheline operatsioon lõppes samuti ebaõnnestunult ja sond Mars-96 kukkus tagasi maa pinnale aastal 1996. Samas on NASA sonde Mariner ja Viking saatnud edu ning viimane isegi maandus Marsi pinnal.

Abramovich versus Berezovski

Vabandan pika blogivaikuse pärast ja proovin tulevikus tublim olla. Isegi vaikuste ajal aga tulevad kergema sisuga postittused Facebooki Minu Venemaa alla....aga asja juurde.

Juba mitu nädalat käib Londoni kohtus Inglismaa ajaloo suurim kohtulahing. Venemaa  eksiilis olev kodanik Boris Berezovski süüdistab (sujuvas inglise keeles) venelasest Inglismaale makse maksvat Roman Abramovichit (kes vastab napis vene keeles) lihtsustatult öeldes petturluses.

Abramovich (pildil vasakul) olevat sundinud Berezovskit müüma ära Berezovskile kuuluvad Sibnefti ja Rusali aktsiad soodushinnaga. Samas ei ole aktsiad Berezovskile juriidiliselt kunagi kuulunudki ja Abrmovich väidab, et tegemist ei ole mitte aktsiate ostu-müügi tehinguga, vaid Abramovich lihtsalt maksis Berezovskile teenete eest, mida ta sai aktsiate erastamisel. Berezovski aga omakorda väidab, et kui 1995a. Sibneft 103 miljonit dollari eest erastati, lepiti kokku, et talle hakkab kuuluma 43% Sibnefti aktsiatest. Kui Abramovich müüs Sibnefti kümme aastat hiljem gaasigigandile Gazpromile, teenides ostuda Venemaa ajaloo rekordilised 13 miljardit dollarit, maksis ta Berezovskile vaid aga 2,5 miljardit dollarit. Praegu kohtus figureeriv summa ligi 6 miljardit dollarit ongi Berezovski meelest saamata jäänud tulu, arvestusega 43% aktsiapanekit omamisega.

Juhtum ei ole lihtne – inglise kohus peab arutama vene oligarhide kirja panemata omavahelist härrasmeestetehingut, mille otsus maksab ligi 6 miljardit dollarit. Eriti keeruliseks teeb juhtumi, et väidetav kuritegu oli toime pandud Venemaa sellel ajal olematus õigusruumis, kus mängiti olematute reeglitega. Kokkuleppe sõlmimisel olevatki  kohe kokku lepitud, et härrasmeestetehingut saab edaspidi vaidlustada vaid Inglismaal, kus mõiste härrasmehed on rohkem levinud...Härrasmees Abramovich keeldus kohtuistungite alguses vandumast Piiblil, eelistades ilmalikumat varianti ja härrasmees Berezovski vandus Piiblil samal teemal teist korda, seekord vastupidiselt. Ta on nimelt juba korra varem Inglismaa kohtus vandunud, et talle ei kuulu Sibnefti aktsiad....

Kohtuistungid on avatud ja nii kohturuum, kui ka kõrval olevad otseülekandega vaatamisruumid on publikut täis. Kuigi peamine show tuleb Boris Berezovski poolt, kaldub vähemalt publik inglise  jalgpalliklubi Chelsea omaniku Abramovichi poole. Nende vaikiv oligarh on hakanud rääkima. Küll vene keeles ja napilt, kuid publiku meelest rohkem veenvalt kui alati ilukõneline Berezovski.

Praeguseks on kõige konkreetsem tõend 2000a. aastal lennujaama VIP ooteruumis tehtud salvestus, kus Berezovski, tema äripartner ja Abramovich arutavad „Berezovski aktsiate legaliseerimise üle“. Samas kurdab Berezovski ka, et tea teab, et surve ei tule mitte Abramovichilt endalt, vaid Venemaa presidendilt Vladimir Putinilt. Kui Boris Jeltsini tütar Tatjana Djachenko ütles, et Abramovich on mees, kes oskab sõbrustada, tundub Berezovski mees, kes oskab endale vaenlaseid valida...  Kaotada ja võita on peale raha aga mõlemal, kohtuistungite käigus pestakse korralikult ära erastamisaegade must pesu ja välja ei jää ka kõige kõrgemad isikud Venemaa endise ja tulevase presidendi Vladimir Putini näol.

Samuti ei keerle kohtuistung mitte ainult suurima võimaliku võidu ümber, vaid suurimad on ka jooksvad kulutused – Berezovski olevat juba kulutanud kohtuistungitele ligi 160 miljonit dollarit. Osa küll edukuspreemia ja järelmaksuga...Nimelt ei olegi Berezovski väidetavalt nii rikas, kui talle meedia vahendusel meeldib uskuda ja mõisate ja Londoni luksusliku eksiili ülalpidamine nõuab  oma kulutusi ning mõndade meelest siit ka kohtuistung. Kokkuvõttes on tegemist äärmisel keerulise, teise maa puudulikul seadusandlusel, suurel rahal ja kõrgetel kontaktidel baseeruval juhtumil, mille lõpp peaks saabuma 2 kuu pärast. Nagu kõlas lennujaamas 2000a. salaja tehtud lindistuse lõpus: Abramovich:  „Oi, my oba v takoi zh.... „. Berezovski: „Dumaju, da“.

(Fotol vasakul Roman Abramovich, paremal Boris Berezovski)

Loe ka: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/06/vene-rikkuse-eripara.html

Persoon: Julia Timoshenko

Elas kord Depropetrovski taksojuhtide majas brünett tüdruk. Tüdruk elas taksodispetsherist emaga, lätlasest isa oli perest lahkunud kui tüdruk oli kolme aastane. Vaatamata sellele kutsuti tüdrukut kuni selle ajani, kui ta oli blondi patsiga opositsioonipoliitik, ikka Julia V. ehk Julia Vladimirovna. Nii oli lihtsalt sellel seitsme maa ja mere taga oleval maal kombeks.

Tüdruk taksojuhtide majast ei teadnud veel siis, et horoskoobis on ka kolmeteistkümnes tähtkuju – maokandja (serpentarius), mis kestab vaid kaks nädalat ja milles sündinud oletatakse väljavalituteks. Kas ta üldse uskuski, et ta on väljavalitud siis, kui ta lõpetas cum laude magistratuuris Kievi ülikooli majandusteaduskonna, asutas koos endise peaministri Pavlo lazarenkoga naftatreidingu ettevõtte, mis hiljem kontrollis neljandikku Ukraina gaasitransiidist ja kui ta läks ratsasaabaste ja miniseelikuga Gazpromi endise juhi Rjam Vjahhirjeviga läbirääkima. Kõikvõimast Gazpromi ülemust tundis ta ju juba 1990ndatest ja sellest ajast ka tema koostöö Gazpromiga, mitte alles Vladimir Putiniga kuulsa kohtumise ajast. Oli ju Julia V. 90ndatel üks Ukraina rikkamaid inimesi, kelle rikkus oli tihedalt seotud Gazpromiga. Rikkamaid ja võimsamaid. Alles hiljem põgeneb Julia V. vaieldava väärtusega patroonidest Lazarenko USAsse, kus ta mõistetakse süüdi rahapesus. Umbes siis, kui Julja V. on kütuse- ja energeetika asepeaminister. Valdkonda ta tunneb, ka selle kitsaskohti ja võimalusi, ja tema ajal tõusevad energeetikasektorist rahalaekumised riigieelarvesse üle 7000 korra. Bartertehingud kaotatakse, mitteraha ei ole enam olemas.

Kes seda enam teab, kas väljavalituse tunne tuli 2004. aasta oranzhi revolustiooni ajal või hiljem, siis kui ta kandideeris Viktor Janukovichi vastu presidendiks ja jäi napilt teises voorus alla, või veelgi hiljem, siis kui ta mõisteti 7 aastaks võimu kuritarvitamises.

Võimu kuritarvitamise eest, ütleb Ukraina Kriminaalseaduse 365 paragrahv, mõistetakse vangi 7-10 aastaks ilma võimaluseta kandideerida riiklikesse ametitesse. Kaas arvatud presidendiks või isegi parlamendi (Rada) liikmeks. Kriminaalseadus ütleb küll, et kui see takistab suurema kahju tekkimise ei või menetlust algatada. Väljas oli talv, gaas oli kinni ja Ernst & Youngi audit ütles, et uus gaasihinna leping Julia Tymoshenko ja Vladimir Putini vahel oli isegi majanduslikult põhjendatud, aga seda kõike ei võeta arvesse, käies 2011 aastal kohut Kievis Pecherski kohtumajas.

Pecherski kohtumaja on ümbritsetud telkidest. Telkidest, mille on püstitanud Rada saadikud kui oma vastuvõtupunktid. Protestida ei tohi, riik on keelanud, aga opositsiooni rahvasaadikud on avastanud, et nende vasuvõtupunkte võib püsitada igale poole. Nii nad võtavadki rahvast vastu. Hommikuti, õhtuti, öösiti, vahetustega, termostega, Gruusiast toodud maiustustega. Ka Julja tütar on telgis, vaikne ja trotslik ja kuni ta on seal ei lahku telkidest enamus saadikuid. Ringkaitse. Londonis elav Jevgenia proovib isegi Euroopa Parlamendile rääkida oma emast, aga Parlament ei võta teda vastu. Vaatamata sellele, et enamus maailma valitsuseid on mõistnud opositsiooni juhi üle toimuva kohtuprotsessi hukka. Euroopa Liidu esindajad ütlevad, et jah, Ukraina on teretulnud Euroopa vabakaubandustsooni, aga lahendatagu enne demokraatlikult kohtuprotsess, mis ei ole demokraatlik. „Jah,“ lubab president, ta teeb oma parima. Võimude lahususe printsiip. President lubab ja rõhutab, et ei sekku, aga teeb oma parima. Võimude valikuline lahusus.

Aga nagu ütles inimene, kellest ma sügavalt lugu pean, „see on see Ukraina, mis meil on“. Ei halvem ega parem, see sama viimased 20 aastat kui välja arvata üksik oranzh lootuskiir. Ja midagi ei hakka muutuma, riik on muutunud parlamentaar-presidentlikust presidendi-parlamentaarseks. Oleks intelligentne president, võiks paljugi andeks anda. Aga president on isevalitseja, kes esindab teatud huvisid. Jah, võib öelda, et rahvas ta ju valis, järelikul ka rahva huvisid, aga rääkida võib ju paljutki. Presidenti toetab u. 10% rahvast, järjest materdatavat endist peaministrit Timoshenkot 14%. Liidrit ei ole, on üksikud väikest toetust omavad poliitikud. Liidrit ei ole ka tõusmas ja vaevalt lastaksegi tõusta. Kõik on kontrolli all, ka liidrid. Julja usub endasse, oma missiooni, oma väljavalitusse, aga temasse enam eriti ei usuta. Pikka ja kurnav kohtuprotsess on enamuses tekitanud tüdimuse. Enamuses Ukrainas, välismaailm veel protestib, ährvardab, vahel ka palub.

Mis siis edasi saab? Kontroll tugevneb ja kontsentreerub veelgi. Putinit või vähemalt Medvedevit ei ole vaja Ukrainasse laenata, nagu naljatlevad venelased, Janukovich on ju olemas. Esitanud väljakutse Venemaale tarnitakse gaasi tankeritega Azerbadzhanist. Venemaa tolliliidule on viisakalt öeldud, „ei aitäh“. Euroopa Liidule on viisakalt öeldud „jah palun“ ja jagatud lubadusi Julja suhtes. Ja vaatamata sellele kõigele, mis toimub, pean ma ikkagi ütlema, et äkki Ukrainal on veel lootust. Lootust kuni võetakse vastu uusi seaduseid. Kahte jalga lonkavaid, aga seaduseid. Lootust, kuni opositsioon veel võitleb, et ellu jääda ja ta on veel rohkem olemas kui Venemaal. Lootust kuni välismaailmale veel läheb korda. Kuni praeguste liidrite toetus on piisavalt väike, et veel saaks sündida ime. 

Vene gaasi kroonikad

Millegipärast meenub mulle kergelt kohatult Angelina Jolie tattoo "Quod me nutrit me destruit" ehk mis toidab mind, hävitab mind. Vaevalt, et gaas nüüd Venemaa päris hävitab, aga sellest, mis toidab neid ja Euroopat on igal juhul kõige rohkem tülisid. Nädala alguses korraldati Gazpromi välismaa kontorites läbiotsimised, süüdistatuna monopoolse positsiooni kuritarvtamises ja samas käib Ukrainas endise peaministri Julia Tymoshenko kohtuprotsess, mis süüdimõistmisel seaks kaudse süüdistusvarju ka peaministrile Vladimir Putinile.

Nende sündmuste varjus heidakski kiire tagasivaate Venemaa varasematele gaasitülidele. Ja rääkides Venemaa kui suurriigi ekspanisoonist on ju ammu selge, et nafta ja gaas on peamised vahendid.

2. veebruaril 2000 katkestas Gazprom täielikult Moldovasse gaasi tarnimise, põhjendades katkestamist 300 miljoni dollarise võlaga. 2. märtsil taastati tarned Molodva lubaduste vastu loovutada osa ettevõttest „Moldovagaz”. Lubadused aga ei täitunud ja Venemaa tõstis Moldovale tarnitava gaasi hinna SRÜ selleaegsele kõrgeimale tasemele – 80 dollarit tuhandelt kuupmeetrilt.

1. jaanuaril 2004 katkestas Venemaa gaasitarned Valgevenesse kuna Valgevene keeldus asutamast ühisettevõtet „Beltransgazi“ baasil ja maksmast 50 dollarit tuhandelt kuupmeetrilt senise 40 dollari asemel. Vastuseks sellele lõpetas Venemaa esimest korda ööpäevaks gaasitarned Euroopasse ning Euroopa Liidu surve all lepiti Valgevenega kokku kompromisshinnas 46,7 dollarit tuhandelt kuupmeetrilt.

31. detsembril 2004 katkestas Türkmenistan gaasi tarnimise Venemaale ja Euroopasse viidates gaasitorustiku remondile ning nõudis gaasihinna tõstmist 44 dollarilt 66 dollarile. 10. jaanuaril allkirjastas Ukraina kokkuleppe tõsta hinda 58 dollarini kuid Venemaa keeldus läbirääkimistest ning samal päeval taastati tarned sama hinnaga.

29. märtsil teatas Venemaa gaasihinna tõusust Valgevenele 11 protsendi võrra. Alles 19. detsembril lepiti kokku tarnete jätkamisest vana hinnaga kuna Valgevene lubas loovutada 50% ettevõttest „Beltransgaz“.

1. jaanuaril 2006 lõpetas Venemaa gaasi tarnimise Ukrainale, kes ei soovinud allkirjatada uut hinda 230 dollarit tuhandelt kuupmeetrilt senise 50 dollari asemel. Vastukäiguna alustas Ukraina gaasitarnete piiramist Euroopasse. 2. jaanuaril taastas Gazprom gaasitarned, kuid lepiti kokku uues hinnas 95 dollarit.

4. mail 2006. teatas Gazprom hinnatõusust Leedule seniselt 105 dollarilt tuhande kuupmeetri kohta 135 dollarile.  Kompromiss võeti vastu peale Leedu presidendi üleskutset alternatiivse gaasijuhtme ehitusele. Samuti teatas Leedu omakorda hinnatõusust Kalingradi tarnetele.

31. detsembril puhkes järjekordne gaasitüli kui Venemaa tahtis tõsta Ukrainale tarnitava hinna 450 dollarini tuhandelt kuupmeetrilt ehk Euroopa hinnatasemeni. 1. jaanuaril lõpetas venemaa gaasitarned Ukrainale ja Ukraina omakorda lõpetas 7. jaanuaril mitmeks päevaks gaasitarned Euroopasse. 19. Jaanuaril allkirjastasid peaministrid Vladimir Putin ja Julia Timoshenko gaasitarne lepingule 450 dollarit tuhandelt kuupmeetrilt allahindlusega 20% võrra 2009 aastaks. Antud tehing, kui praegu valitseva võimu meelest Ukrainale kahjulik, on ka üks Timoshenko kohtuprotsessi kolmest süüdistusest. 2010 aastal aga nõustus Venemaa veel 30% hinnaalandusele vahetusena Venemaa laevastiku õiguse vastu viibida Sevastopolis 2042 aastani.

9. aprillil 2009 toimus Türkmenistani gaasijuhtmes plahvatus, mille tagajärjel katkesid gaasitarned Venemaale. Peale gaasitorustiku remonti mais keeldus Venemaa edasistest gaasi ostudest kui hinda ei langetata. Varsti saavutati kompromisshind.

21. juunil 2010 piiras Venemaa gaasitarned Valgevenele põhjendades  lõpetamist Valgevene väidetava 187 miljoni dollarise võlaga. Vastuseks esitas valgevene Venemaale transiidiarve uue hinnakirja alusel 260 miljoni dollari eest ning piiras tarned Leetu. Varsti kandis Valgevene Venemaale üle 187 miljonit dollarit ning Venemaa Valgevenele 228 miljonit dollarit, peale mida tarned taastusid.

1. jaanuaril 2011 tõstis Gazprom Leedule tarnitava gaasi hinda 3% ning põhjendades tarbimise suurenemisega langetas Eestile ja Lätile tarnitava gaasi hinda 15% võrra. 25. Jaanuaril palus leedu Euroopa komisjonil uurida Gazpromi võimalikku monopoolsa seisundi kuritarvitamist ning ähvardas Venemaa ilma jätta talle kuuluvast 37% ettevõttes  Lietuvos dujos. 14. juunil vaidlustas Gaprom Lietuvos dujose restruktureerimsie plaanid Stockholmi arbitraazhkohtus ning leedu lükkas vastavad plaanid edasi aastasse 2013.

Venemaa-Ukraina gaasitülist aga täpsemalt järgmises blogis.

Arvopaperi: Venäjän vaalit: Who is Mr. Next President? Ex-president

Venäjän pääministeri Vladimir Putin ilmoitti lopultakin aikomuksestaan tulla taas Venäjän presidentiksi. Ja jos Putin haluaa presidentiksi, niin Putinista myös tulee presidentti. Elivastaus kysymykseen "who is next president?“ on "ex-president".

Vuonna 1985 Neuvostoliiton ensimmäinen ja viimeinen presidentti Mihail Gorbatsov teki omien sanojensa mukaan kohtalokkaan virheen tukiessaan Boris Jeltsinia. Neuvostoliittu kaatui, syntyi vapaita kansoja ja markkinatalous. Jouluaattona 1999 saattoi Venäjän ensimmäinen presidentti Boris Jeltsin tehdä oman virhearvionsa valitessaan seuraajakseen Vladimir Putinin.

Jeltsinia toisella vaalikaudella tukenut finanssioligarkki laittoii panoksensa tuntemattomalle Putinille, jota todennäköisesti olisi helppo manipuloita

"Who is Mr. Putin“, ihmetteli ulkomainen media alussa. Aika nopeasti tuli selväksi, että oli Putin kuka tahansa, hän ei ainakaan ole manipuloitavissa. Oligarkeille tuli viimeistään Hodorkovskia ja myöhemmin Prohhorovia myöten selväksi, että politiikkaan kannattaa osallistua ainoastaan, kun pyydetään.

Järjestelmällisia muutoksia ei tullut niin nopeasti kuin odotettiin ja kuri tiukentui. Toisaalta hullujen 90-luvun vuosien jälkeen se oli vain myönteistä. Aikaa kului, mutta vahvan ja itsevarman johtajan Putinin kannatus ei laskenut edes, kun hän kahden presidenttikauden jälkeen siirtyi pääministeriksi.

Ja nyt, vuonna 2012, ovat seuraavat presidenttivaalit ja markkinat olivat epävarmat siitä, aikooko Putin jäädä pääministeriksi vai palata presidenttivirkaan. Kuten Venäjällä vitsaillaan: kahdeksanjalka Paul (mustekala) ennusti oikein ja kuoli ennenaikaisesti. Putinillahan oli mahdollisuus muuttaa lakia, jotta voisi hän voisi toimia presidenttinä myös kolmannella kaudella. Toisaalta, se ei olisi taannut hänelle mahdollisuutta jääda presidentiksi sen jälkeen.

Vaikka markkinoilla puhuttiin epävarmuudesta liittyen siihe, kuka on seuraava Venäjän presidentti, en ole ihan varma, mitä epävarmuudella tarkoitettiin. Kysehän oli vain siitä, jatkaa presidenttinä jatkuvasti liberaalimmalta näyttävä, mutta Putinin periaatteita edustava nykyinen presidentti Dmitri Medvdev vai Putin itse. Jopa lentokoneen kaapannut rikoilija vaatii päästä pääministerin puheille, ei presidentin.

Nyt oikeastaan tiedetään, että seuraava presidentti on Putin, mutta tieto saattaa lisätä tuskaa.

Tavallaanhan on hyvä jos Venäjällä on kuri – ja kuria varmaankin on Putinin seuraavalla presidenttikaudella, joka saatta kestää jopa 2024 saakka. Ja on hallituskausi jota pidempään vallassa on pysynyt ainoastaan Stalin . Halumatta verrata Stalinin ja Putinin hallituskausia (niitä ei voi verrata), on molemmille hyvin tärkeä suurvalta Venäjä.

Suurvalta (derzhava) on itsevarmuuden tärkeä osa ja suurvallan tärkeä ominaisuus on ekspansio eli vallan laajentuminen. Toki nykyaikaina ei enää kyse ole sodasta vaan vaikutusvallan laajentumisesta. Putinin vahva Venäjä ei tule olemaan "twitter meets iPod -Venäjä“ kuten Medvedevin aikana, vaan "jos haluan niin kaadan tiikerin taikka karhun -Venäjä“.

Toisaalta Venäjä tarvitsee ulkomaisia sijoituksia ja sijoittajia, mikä on hyvä uutinen. Merkittävä osa ulkomaisista sijoituksista ei tosin ole kauaa pysynyt Venäjällä, mikä on huono uutinen. Taistelivathan Venäjän öljykentista joskus Nobelit ja Rockerfellerit, kutsuihan Leninkin ulkomaalaisteknologiaa Venäjälle, halusihan vangittu oligarkki Mikhail Hodorkovski myydä osuutensa yhtiöstä Chevronille ja muu on historiaa. Toki on paljon hyviäkin esimerkkejä mutta aika saa näyttää niiden jatkuvuuden.

Hyvä uutinen on myös, että nyt ei enää ole tietämättömyyttä. Kun kerran Putin on valmis presidentiksi, kansa tulee äänestämään Putinia. Hänen kannatuksensa on riittävän korkea, aitoja kilpailijoita ei ole enkä näe niitä olevan tulossa. Melko ennustettavissa on poliittinen kurssikin – kuri tulee tiukentumaan, pikkuhiljaa taistellaan korruptiota vastaan. Ttoivottavasti ei lasketa ainoastaan korkeiden öljyhintojen varaan, vaan tullaan tekemään myös järjestelmällisia muutoksia. Omia oikeuksia tullaan puolustamaan vahvalla itsevarmuudella, ulkomaalaissijoittajia tullaan kannustamaan sijoittamaan Venäjälle. Demokratia? Ei Kiinassakaan ole demokratiaa, mutta sijoittajat eivät välttämättä valita.

Luulen, että jos rahastohoitajat tekevät panoksensa oikein, tukevat valtion omistamia, suosiossa olevia tai eivät ainakaan valtiolle vastamielilisiä yhtiöitä, niin salkku tulee kehittymään mieluisaan suuntaan. Tarkoitushan Putininkin aikana ei ole ainakaan toistaiseksi karkoittaa ulkomaalaisia, vaan kehittää vahvaa valtiota ja taloutta. Saa nähdä, millä hinnalla.

http://www.arvopaperi.fi/uutisarkisto/venajan+vaalit+who+is+mr+next+president+expresident/a692933

Ajalooline tagasivaade: Vladimir Putin

Aastaid kestnud spekulatsioonid ja kombinatsioonid, kes saab Venemaa presidendiks on lõpuks läbi. Venemaa presidendiks saab jälle kord Venemaa teine president ja praegune peaminister Vladimir Putin.

Aasta siis oli 1996. Venemaa esimese presidendi Boris Jeltsini reitingud olid enne teisi presidendivalimisi masendavad – teda toetas vaid 3% elanikkonnast. Venemaal oli tõesti turumajandus, kuid suur osa rahvast hindas selle saamise hinda liiga suureks – hüperinflatsioon, palkasid ja pensioneid ei makstud kuude kaupa, riigikassa oli tühi. Kommunistid muhelesid vaikselt ja ootasid valimisi. Georg Soros, kes Venemaal toimuvat huviga jälgi,s tõdes Kremli peamisele mõjutajale meediaoligarhile Boriss Berezovskile, et „küll tulevad tagasi kommunistid ja poovad teid laternapostide külge“. Ja esimest korda panid oligarhid, kellele postide perspektiiv ei meeldinud, seljad, meediad ja raha kokku ja tegid Jeltsini teist korda presidendiks. Parem riigivarade erastamisi alustav teatud määral mõjutatav president kui kommunist.

1996. valiti Boris Jeltsin uuesti presidendiks ning algasid „laen aktsiate vastu“ oksjonid. Ehk riigi esipankurid (semibankershina parafraasina semibojarshinast) andsid praktiliselt pankroti äärel riigile laenu, laen tagati suurfirmade nagu Jukos, Norilsk Nikkel, Sibneft aktsiatega, laene ei makstud tagasi ja aktsiapakk sattus uute eraomanike kätte. Tohutute allahindlustega ja enmjagu ette kokkulepitud oligarhidele.

Lähenema hakkas 2000. aasta uued valimised ja tekkis paratamatult mantlipärija küsimus. Isegi kui seadust oleks muudetud ja Jeltsin oleks saanud kandideerida kolmandat korda („tolko tõ“ kordas presidendi mõtiskluste peale mantlipärijast Naina Jeltsina), oli ta tervis liiga korrast ära, ta jõi ning seda sädet, mis oli putshi ajal tangil seistes, enam ei olnud. Kuna kirjutamata traditsioon nägi ette, et järgmiseks presidendiks saab peaminister, hakkasid uue hooga vahetuma (ase)peaministrid – Nemtsov, Primkov, Putin. Putin? Jah, Putin, see Peterburi liberaalist linnpea Antoli Sobchaki meeskonnast Moskvasse tulnud KGBist.

Vladimir Putin sündis 1952. aastal Peterburis sanitarist ema ja tõsise kommunistist masintsehhi juhatajast isa peres. Liidri vaimu oli algusest peale tunda ja alguses kehtestas poiss ennast hoovikaklustes. Kui selgus, et sellest ei piisa, läks õppima sambot ning judot ja tuli ka Leningradi meistriks judos. Kui ka sellest ei piisanud autoriteedi hoidmiseks, tuli hakata õppima neljadele-viitele. 1975. aastal lõpetas Putin Leningradi ülikooli rahvusvahelise õiguse eriala. Juba lapsest peale oli ta tahtnud saada meremeheks, lenduriks või luurajaks. Saatus valis viimase. Peale erinevaid töökohti riiklikus julgeoleku süsteemis sai ta 1984. aastal majori auastme ning läbi 1-aastase koolituse Välisluureakadeemias varjunime all „Platov“, spetsialiseerudes saksakeelsetele maadele. Õppejõud Mihhail Frolov kirjutas iseloomustuses, et Putin on „kinnine, akadeemiline (negatiivne joon) ja tal on alanenud ohutunne“.

1985. aastal suunati Putin Dresdenisse koguma tema sõnul informatsiooni Lääne-Saksamaa poliitikategelaste ja NATO plaanide kohta. Küll aga eitab ta Berliini müüri ajal Ida-Sakslastega suhtlemises, IBM ja Siemensi töötajate värvata proovimist ja Eurofighteri dokumentatsiooni otsimist. Tehnoloogia olevat Läänes nii palju edsijõudnud, et nendega skeemidega ei oleks NSV Liidus midagi peale hakata olnud, on Putin ise vihjanud.

1990. aastal sai Putin liberaalist Peterburi tulevase linnapea Anatoli Sobtshaki paremaks käeks, nõunikuks, läbirääkijaks ning vahendjaks. Varsti liikus ta linnavalitsuse välissidemete esimehe kohale, eesmärgiga arendada suhteid välisettevõtetega ning tuua välisesindusi Venemaale. Tänu suhetele Saksamaale nähti esimestena linnas just Saksa pankade logosid.  Kuigi augustiputshi ajal oli Putin puhkusel, võesti tagastulles vastu tema juba varem esitatud lahkumisavaldus KGBst.

Kui Sobtshak valimistel 1996. aastal lüüa sai, asus Putin tööle president Jeltsini administratiooni presidendibüroo juhi asetäitja kohale. 1997. kaitses Putin Peterburi mäeinstituudis kandidaaditöö „Regiooni mineraalsete toorainete baasi taastootmise planeerimine turusuhete kujunemise tingimustes“, kuigi Brookings Institution pidas seda osaliselt plagiaadiks USA professorite uuringule. Samas, midagi Venemaa riiklikest toorainetest, millest veel tema karjääri jooksul korduvalt juttu tuleb Jukose, Sibnefti, Mecheli juhtumite ajal ta siiski teadis..

1998-1999a. juhtis Vladimir Putin FSBd ning tema ajal toimusid terrorismiaktid Buinaksis, Moskvas ja Volgodonskis, milles süüdistati Londonis hukkunud või tapetud FSB endist töötajat Aleksandr Litvinenkot. Litvinenko on siiani suhete halvendaja Suurbritannia ja Venemaa vahel.

1999aastal valis president Boris Jeltsin peale mitmete kandidaatide kaalumist ja väljavahetamist peaministriks ning 31. detsembri teleülekandes teatas pidulikult oma volituste üleandmisest mantlipäraija Putinile, kes oli sellel ajal populaarsuse laineharjal tänu Tshetsheenia esimesele sõjale. Ametlikult sai finantsoligarhide poolt loodetav marionett president Putin teiseks Venemaa presidendiks märtsis 2000 aastal.

Ühe esimesena pandi suhted paika finantsoligarhiaga, kui Putin teatas suurettevõtjatega peetud ümarlauas, meenutades presidendi Boriss Jeltsini ajal toimunud manipulatsioone ja skeeme, et edaspidi ei sekku oligarhid poliitikasse ja tema ei algata „laenud oktsionite vastu“ tulemuste läbivaatamist. Mistahes ei oleks siis tegelik põhjus ja kestahes seda ei teaks, on peetud Jukose omaniku Mihhail Hodorkovski vangistamise põhjuseks aktiivset sekkumist poliitikasse (kuni seadusandluse mõjutamiseni Duma liikmete äraostmisega) ja soovist Putini meelest siiski allahindlusega erastatud rahvuslik vara USA naftagigantidele müüa.

Toetatuna headest naftahindadest riigikassa täitus ja kuigi SKP-d ei õnnestunud kahekordistada 7 aastaga, nagu Putin lootis, valiti ta teisele ametiajale ka 2004. aastal. Kuigi Venemaad on peetud ebademokraatlikuks, tuleks veel selle ajal meelde tuletada baas, kust tuldi. Kui demokraatlik on finantsoligarhia poolt presidendi tegemine või selle sama oligarhia poolt seadusandluse kujundamise katsed vastavalt oma eesmärkidele?

2008.aasta presidendivalimistel võitis Putini soosik Dmitri Medvedev kuna vastavalt valitsevale seadusandlusele valitsev president järjest kolmandale ametiajale kandideerida ei saa. Võtmesõna järjest, sest peale nelja peaministrina veedetud aastat andis peaminister Putin taas nõusoleku Medvedevi poolt tehtud meeldivale ettepanekule kandideerida domineeriva partei esinumbrina 2012 märtsi presidendivalimistel. Kuigi peaministri populaarsus on langenud, on see siiski püsinud haruldaselt kõrgena ja praegu oleksid valmis peaministi tagasi valima üle poole elanikkonnast. Paraku mitte intellektuaalid vaid pigem lihtmass, kellele meeldib idee Venemaast kui suurriigist ja mõte tugevast valitsejast (я за тобой как зв каменной стеной). Kuigi ametlikke presidendikandidaate ei ole veel esitatud on selge, et valima hakatakse ühe õige ja teiste valede kandidaatide vahel, et elektoraadis mitte segadust tekitada. Ehk Medvedev ei kandideeri. Kommunistid, üksikud demokraadid, üksiküritajad. Ei mingit vahet. Kui Putin tahab presidendiks, saab Putin presidendiks. Ja kes veel ei ole veendunud, võib selle ulatulike imagokampaaniate tulemusel veenduda.

http://www.theatlantic.com/infocus/2011/09/vladimir-putin-action-man/100147/

Ja kui sa pead elama sellega, mis on, jääb üle vaid loota, et "äkki ta siiski tahab parimat".

http://minuvenemaa.blogspot.com/2011/09/who-is-mr-next-president-ex-president.html

Who is Mr. Next president? Ex president.

Ilmselt on praeguseks selge, et peamine küsimus, mis on vaevanud venelasi ja Venemaaga kaudsemalt ja lähemalt seotuid „kes saab järgmiseks Venemaa presidendiks?“ on selge. Kui varem liikusid naljad, et vastust teadis vaid kaheksajalg Paul ja sai enneaegselt surma, siis nüüdseks on juba üsna järeldatav, et peaminister Vladimir Putin saab jälle Venemaa presidendiks. Nagu ma enne kirjutasin, kui ta tahab, siis ta ka saab ja nüüdseks on ka selge, et tahab. Seda võib järeldada nii kaudsetest märkidest nagu imagokampaaniad kuni lõpuks konkreetse kinnitusteni valmidusest kandideerida.

Mida siis tähendab Putini järjekordne saamine presidendiks? Lühidalt öeldes riigi ja riigis kontrolli suurenemist veelgi, riigi kui suurriigi „derzhava“ tähenduse jõulist kasvatamist. Suurriikide peamine eesmärk on ekspansioon,  kuigi tänapäeval võib seda tõlgendada pigem läbi mõjuvõimu laiendamise... Medvedevi näiline sula on möödas. Kuigi tegelikult ei ole ju Putin kunagi lahkunudki ja sula on tõesti näiline.

Muidugi tähendab jätkuv kontroll ka kasvavat stabiilsust. Hiina on ju ka suhteliselt stabiilne. Aitäh opositsiooni mänginud oligarh Prohhorovile, „vabalt, istuge, 4“. Ei, mitte selles mõttes nagu istub Mihhail Hodorkovski, vaid „vabalt, hinne 4. Päris viite ei saa kuna lõpus esines tõrkumisi“. Ilmselt jätkub vaikne ja pikaajaline võitlus korruptsiooniga, kuni naftahind püsib kõrge, modernisatsiooniga ei kiirustata liigselt, kuid inistsiatiiv jääb ja areneb. Samas, kui Putin teatab oma naasmisest, saavad uue tuule tiibadesse investorid – ebakindlus ja teadmatus on kõige hullem ja Putini kurssi võib ju kaudselt etteennustada. On ta ju siiski „okkaline aga oma“.

Lihtne oleks öelda, et Putini taasvalimine presidendiks on taandareng Venemaale. Et kui Jeltsin ta mantlipärijaks nimetas ja 2000 aastal ka esimest korda Venemaa presidendiks valiti, olid ajad teised. Röövkapitalism oli peitmas ennast viisakama maski taha kuid finantsoligarhia mõjuvõim oli endiselt tugev ja riik oli alles tasapisi taastumas kriisist. Kontroll ja kindel rusikas oli hea. On ju Venemaal läbi aegade olnud võimas valitseja „tugeva rusika ja heade silmadega“. Nüüdseks aga on ajad natuke teised ja tänu Medvedevile tundus, et natuke on muutumas ka ideaalse valitseja kujutelm. Tugevasse rusikasse tekkis iPhone twitteriga ja silmades oli peale terase ka mingi uudishimu välismaailma vastu. Nüüd aga liigume me tagasi alfa-isase tugeva ja enesekindla (kuigi tuleb tunnistada, et huumorimeelega) valitseja aegadesse ja riik saab olema veel ka endisest tugevamalt kontrolli all. Ja riigile ei lähe tegelikult eriti korda, kas välismaailm peab seda edasi või tagasiminekuks. Intelligentsile läheb, aga enamus valib presidendi. Ja ma arvan, et enamus valib 2012 aastal presidendiks Vladimir Putini. 

Cyril Tuschi film "Hodorkovski"

Täna esilinastus kinos Artis rezhissör Cyril Tuschi dokumentaalfilm endise Jukose endisest omanikust Mihhail Hodorkovskist. Nagu autor ise enne filmi häbelikult mainis, oli ta varem teinud fantastikat aga mitte dokumentaale.

Erinevalt Tunne Kelamist, kes enne linastust uhkelt teatas, et filmi on näinud Europarlament ja film jättis talle isiklikult sügava mulje, on mul isiklikult kahju, et film tehti. Ei, mitte sellepärast, et film oleks väga halb olnud, pigem sellepärast, et see ei olnud väga hea. Ja see jätab üha vähemaks võimalusi üllatada antud teemal hea filmiga – teema ammendub ja palju sa ikka filme Hodorkovskist vaatama lähed.

Heaks stooryks on vaja nii stoorit kui ka tellerit. Antud juhul oli tõsielu stoori rohkemgi kui üheks filmiks vaja – Venemaa komsomoli noorest aktivistist maailma üheks rikkaimaks inimeseks. Ettevõtte Hodorkovski poolt erastamisest riigi poolt ärastamiseni. Juhtivast oligarhist maksupetturluses süüdimõistetud vangini. Stoori on olemas. Aga tellerit ei olnud. Oli lõik intervjuusid isikuega, kellest vaid 2-3 olid tõesti stoory seisukohast olulised – kaasa arvatud Hodorkovski Iisraeli emigreerunud partner Leonid Nevzlin. Lugu ise aga oli katkendlik, püüdes analüüsida, kuid suutmata anda tegelikult midagi peale väga väikese pinnakompamise. Venis, kordus, kordas, ei üllatanud. Autor jäi pealiskaudseks ning neile, kes Venemaal sündivat vähegi on jälginud vaevalt, et peale paari muige midagi erilist pakkus. Jah, ilmselt nendele Europarlamendis, kes on jälginud vaid uudiste Top News rubriikidest või ei ole piisavalt kursis Venemaa eripäraga, pakkus. Ja mis oli filmis skandaalset nagu meedia reklaamib, no ma tõesti isegi ei kujuta ette, isegi ei oska pakkuda. Kõlab nagu puhas reklaamitrikk.

Miks ma nii kriitiline olen? Sellepärast, et lugu on huvitav, lugu on tähtis, lugu on mitmetahuline, lugu on ajalooline. Mitte midagi nendest aspektidest peale võib-olla ajaloo kajastada ei suudetud.Jäi vägisi tunne, et oli võetud populistlik ja huvitav teema, mida rezhissöör lihtsalt ei hallanud ära. Lugu oli tunduvalt ja tuntavalt suurem kui selle rääkija.  Selge oli, et töötati selle algmaterjaliga, mis saadi, aga kuna praktiliselt kõik märkimisväärsed isikud keeldusid intervjuusid andmast, siis ei suutnud ka need lood korvata rääkija poolset nõrkust. Soov oli olemas, aga tausta ja tunnetust ei olnud - autor on vähe Venemaal käinud ega oma tegelikult ei tunnetust ega põhjalikku nüanside ja ajaloo tunnetust.

Kokkuvõte: Vaadata võib, kuid ei pea.


http://www.time.com/time/world/article/0,8599,2100054,00.html

Nädala kokkuvõte: 36-37

South Stream stardib

Venemaa allkirjastas pidulikult uue Musta mere põhjast kulgeva gaasijuhtme South Stream projekti, mis peaks 2015 aastaks ühendama Venemaad Kesk- ja Lõuna-Euroopaga, minnes ringiga mööda eilsetest transiitmaadest. Olukorda ilmestab ka Ukraina-Venemaa vaheline gaasitüli, kus Ukraina valitsus usub, et Julia Timoshenko ja Vladimir Putini omal ajal sõlmitud gaasihindade leping oli ebaõiglane ning nõuab Venemaalt hinnalangetust. Venemaa on nõus hinda langetama vaid kui sünnib gaasimüügi ja transiidi ühisfirma ning Ukraina liitub tolliliiduga. Samas viibutas Euroopa Komisjon rusikat Venemaa suhtes teemal „Venemaa uus gaasirünnak“ ja ähvardas taasalgatada konkureeriva Nabucco teema.

Lennuõnnetuses hukkus hokikoondis Lokomotiv tuumik 

Jaroslavlis kukkus alla lennuk Jak-42 koos hokimeeskonnaga Lokomotiv kuna lennuk ei suutnud õhku tõustes piisavalt kõrgust koguda. Õnnetuses hukkus 45 pardal olnud reisijast 44. Õnnetuses hukkus ka üks Läti kõigi aegade edukamaid mängijaid Karlis Skrastins.

Mihhail Prohhorov lahkub poliitikast

Suure ambitsiooniga poliitikasse tulnud Venemaa juhtivaid oligarhe Mihhail Prohhorov otsutas lahkuda poliitikast, süüdistades oma parteid marionetiks olemisest ja Kremli poliitilist nõunikku Surkovi parteiga manipuleerimises. Mis tegelikult juhtus jääb muidugi saladuseks. Raske uskuda, et Prohhorov oli nii naiivne, et tõesti uskus, et ta on liberaalne opositsioon. Ilmselt ei läinud teda Kremlil enam vaja või hakkas ta proovima liiga iseseisvat mängu (nagu teade, et ta on valmis saama peaministeriks. Venemaal on juba peaminister ka peale järgmiseid valimisi, meie lihtsalt ei tea veel kes.)

Venemaa võib WTOga ühineda aasta lõpus

WTO esimees Pascal Lamy kinnitas, et on tõenäoline, et Venemaa saab WTO liikmeks juba enne selle aasta lõppu. Lahendada tuleb veel teatud venima jäänud teemad nagu veterinaar- ka sanitaarnormide muudatused, autotööstuse standardid, põllumajanduse dotatsioonide põhimõtted jms.

Ajud voolavad endiselt välja 

Venemaa julgeolekunõukogu juhi Nikolai Patrushevi andmetel jääb aastaks 2050 Venemaa elanikkond 10 miljoni võrra väiksemaks. Lahendus olevat välismaalt nö. kvalifitseeritud ja professionaalse keskklassi import. Viimase 10 aasta jooksul on Venemaalt lahkunud 3 miljonit alla 35-aastast spetsialisti ja 35% noortest venelastest sooviks töötada Venemaal.

Peaministri 9 vägitegu

Õhus on tunda presidendivalimisi, kuigi ikka veel ei ole teada, kelle vahel valitakse. Venemaal ringlebki nali, et “kaheksajalg Paul teadis ja sai enneaegselt surma”.  Küll aga on nii peaminister Vladimir Putin kui ka president Dmitri Medvedev alustanud “laste suudlemise, pensionäride külastuste ja lõvitapmistega”. Kui noorem ja grammi võrra liberaalsemaks peetav president eelistab külastada koole, tutvuda uute gadgetitega ja tantsida pidudel, profileerib peaminister vana jõusturktuuri esindajana ennast rohkem alfa-isasena ehk tiigrid, jääkarud ja Baikal. Vägisi tekkib kahtlus, et Putin...jälle...äkki siiski mitte?

1. Sõitis Lada Kalina roolis mööda Venemaa regioone

Otsustas nimelt Vladimir Putin (hüüdnimega eesnime, isanime ja perekonnanime järgi VVP) üle  vaadata päris elu Venemaa regioonides ning teha seda kodumaise autotööstuse näite Kalina Lada roolis mööda Chita-Habarovsk teed.

2. Aitas kaasa ajaloouuringutele leides ajaloolise amfora

Paar minutit peale sukeldumist Tamaania lahe põhja Kreekas, leidis peaminister puhtad ja läikivad ajaloolised amfora jäänused, mis on pärit VI-VII sajandist e.m.a. Helistage ajaloomuuseumisse ja küsige, kas midagi on kadunud. Kuna PR-trikk oli liigagi läbinähtav oli lugu Venemaa otsingusüsteemides kõige otsitum ja loetum peale Inglise mässu.

3. Ronis ilma kaitsetrossideta alpinistide treeninguseinal

Noortelaagris Seliger 2011 ronis Vladimir Putin professionaalsete alpinistide treeningseinal ilma mingi kaitsetrossita poolde seina, lubas harjutada sõitmist tandem jalgrattaga ja eraldas uueks "nano-laagriks" 2,5 miljardit rubla.

4. Kustutas metsatulekahjud

Laiaulatuslike Venemaa metsatulekahjude ajal 2010 aasta suvel tuli Putinil endal istuda lennukirooli, et valada vett Rjazani rajooni metsatulekahjudele. 

5. Sukeldus 3 tunniks Baikali põhja

Samas kui Cameron plaanib teha Avatari teise osa Baikali põhjas, on piirkonna üle vaadanud ka Vladimir Putin. Peainister sukeldus Mir-1 1400 meetri sügavusele tervelt kolmeks tunniks, tehes otsereportaazhi nähtavast.

6. Talstutas jääkaru

Ekskursioonil artikas surus peamininster jääkaru käppa. Jääkaru magas küll juba mõnda aega narkootilist und kuna teadlased olid ta uinutanud uuringuteks.

7. Peab jahti amuuri tiigrile

Taas on teadusel abiks peaminister. Ühe täpse lasuga uinutab ta amuuri tiigri, et paigaldada kiskjale raadiosaatja, et teadlased saaksid paremi tutvuda tiigrite eluga.

8. Kihutas Vormel-1 roolis

"Mul oli isegi Zaparozhetsis rohkem ruumi, kui siin", kurtis Putin enne kui kihutas 240 kilomeetrit tunnis Peterburi rajoonis testides Renault Vormel-1 autot. Nimelt on üks Vormeli radadest tulevikus just Venemaal. 

 9. Külastas baikerite festivali Harley roolis

"Jah, see on minu tuunitud rauatükk," teatas peaminister tagasihoidlikult juhtides oma kolmerattalisel Harleyl baikerite kolonni festivalile Sevastopolis.

Valik loetud raamatuid

Mõtlesin vahelduseks teha ülevaate viimati loetud raamatutest, mis veel raamaturiiulilt leidusid. Järjest hakkavad lisanduma uued raamatud ja juhul, kui on mida pikemalt jagada, siis ka raamatute retsensioonid.

Raamatud ei ole pingereas, kuid proovisin hinnata objektiivsust, loetavust (1-3 skaalal), lisada üldhinnangu (1-10) ja soovitada või mitte.

Aleksandr Korzhakov
"Boris Jeltsin. Chelovek pohozhij na prezidenta"
2010

President Boris Jeltsini endise julgeolekuülema ja nõuniku päevik aegadest Jeltsiniga. Korzhakov asus ametisse turvamehena Jeltsini meeskonnas ja lõpetas karjääri Duma liikme ja kindralina. Kuna tema karjäär lõppes Jeltsini poolt noorte reformaatorite eelmistamisega, ei ole raamat kindlasti mitte ülistus Jeltsinile, kuid on samas  väga kaasahaarav jutustus inimesest, kas teadlikult või mitte haarab üha rohkem võimu valkonnas, mis ei ole tema mängumaa, presidendi kõrval, kes talle imponeerib juhina, kuid inimesena mitte väga.
Loetavus: 3
Objektiivsus: päevik
Üldhinnang: 6
Soovitan: ei

Anna Granatova
"Operatsija Gorbi"
Väljaande aasta: 2011

Väga lihtsalt loetav ja laia silmaringiga kirjaniku raamat NSV Liidu lagunemisest, Reagani ja Casey osalusest lagunemisel, lootusetutest sõdadest ekspansiooni nimel, vandenõuteooriatest ja tähesõdadest. Kohati lausa liiga huvitav ja konspiratiivne raamat, et uskuda. Korra leidsin ka faktivea, mis silma jäi, kas see oli süstemaatiline, vaevalt. Silmaringi laiendav ja mõtlemapanev raamat.


Loetavus: 3
Objektiivsus: objektiivne, võttes arvesse nüansi, et autor näeb NSV Liidu lagundajates pigem kurjategijaid ja rezhiimi languses tragöödiat, kuigi ta proovib seda seisukohta mitte liiga peale suruda.
Üldhinnang: 8
Soovitan: Jah

Dominik Midgley
"Abramovich. Miljardär ei kusagilt"

Lugu Venemaa ühest eksponeeritumast oligarhist, juudi perest pärit Roman Abramovichist. Nagu ütles Jeltsini tütar "Mehest, kes oskab sõbrustada". Nagu elu on näidanud, oskab niivõrd, et ei ole kaotanud ka praeguseks oma varandust.
Blogi Abramovichist: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/06/vene-rikkuse-eripara.html



Loetavus: 2
Objektiivne: jah
Üldhinnang: 6
Soovitan: võib, aga ei pea

Andrei Kolesnikov
"Ja Putina videl!"

Kremli ametliku ajakirjanike meeskonna liikme ja populaarse ajakirjaniku Andrei Kolesnikovi päeviku vormis kirjutatud kaasaelamise lugu Vladimir Putinile. Kolesnikov on tuntud ka juhtumist, kus Putin sõitis Ladaga läbi Venemaa koos ajakirjanikuga. Sealt pärit ka anekdoot "Kuule, kes see Kolesnikov on?" "Ma ei tea, aga Putin on ta autojuht". Huvitav ja lõbus raamat, kuid ei lähe siiski liiga sügavale.



Loetavus: 3
Objektiivsus: jah, aga oleks võinud minna veelgi sügavamale
Üldhinnang: 6
Soovitan: hea meelelahutus Venemaa huvilisele

Anna Politkovskaja
"Putini Venemaa"
Väljaantud: 2006

Tapetud populaarse ajakirjaniku ja Tshetsheenia sõja kriitiku Anna Politkovskaja Putini-kriitiline raamat. Läbi teatud inimeste ja olukordade on proovitud peegeldada mädadenud rezhiimi ja kaost. Ujudes vastuvoolu, tuleb tunnistada, et minu jaoks oli tegemist ebakonstruktiive ja emotsionaalse raamatuga, mis ei proovinud objektiivselt kritiseerida ja lahendusi pakkuda, vaid proovis luua groteski ja shokki. Uurivalt ajakirjanikult oleks oodanud just konstruktiivsust mitte mõnes mõttes kahtlase väärtusega "shokiajakirjandust".


Loetavus: 1 (pidevalt füüsiliselt ebameeldivate olukordade kirjeldus)
Objektiivsus: objektiivne kuid kitsalt vaatav
Üldhinnang: 5
Soovitan: tõesti mitte

Anna Granatova
Klan Jeltsinyh
Väljaantud: 2010

Väga huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud lugu president Boris Jeltsinist ja tema perekonnast ning mõjusfääri kuuluvast kaaskonnast.

Loetavus: 3
Objektiivsus: jah
Üldhinnang: 8, soovitan

Boris Nemtsov
"Ispoved buntarja".
Väljaantud:

Ühe peamise Venemaa kehtiva rezhiimi vastase opositsionääri Boris Nemtsovi päeviku tüüpi jutustus oma elust ja vaadetest. Nemtsov oli Jeltsini valitsuse üks juhtivaid noori reformaatoreid ning praegu üks peamiseid Putini kriitikuid.

Loetavus: 3
Objektiivsus: päevik

Üldhinnang: 7
Soovitan: kui huvitab Venemaa poliitika, jah

Stewart Lansley, Mark Hollingsworth
"Londongrad. Iz Rossii s nalichnymi"
Väljaantud: 2009

Inglise ajakirjanike kaasahaarav jutustust neljast Vene oligarhist - Boriss Berezovskist, Oleg Deripaskast, Mihail Hodorkovskist ja Roman Abramovichist. London on alati olnud venelaste üks lemmikpaiku ning Inglismaale suunduvad nii suured raha ja oli-ja minigarhivood Venemaalt, et linna on hakatud juba nimetama Londongradiks.
Huvitavaid fakte raamatust: http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/05/raamat-londongrad-sularahaga-venemaalt.html
http://minuvenemaa.blogspot.com/2010/05/londongrad-cashiga-venemaalt-ii.html
Loetavus: 3
Objektiivsus: 3
Üldhinnang: 9
Soovitan: igati

Andrew Jack
"Inside Putin´s Russia"
Väljaandmisaasta: 2005

Pikaaegse Financial Timesi Moskva korrespondendi Andrew Jacki tagasivaade Venemaa iseseisvuse kujunemisele läbi oligarhia, erastamiste ja võimuvõitluste prisma.

Loetavus: 2
Objektiivne: jah
Üldhinanng: 7
Soovitan: jah (valmistuge kirja ja faktitiheduseks)

Boriss Jeltsin
"Kesköised päevikud"
Väljaandmisaasta: 2000

Mida öelda presidendi päeviku kohta, mille on kirjutanud hoopis Jeltsini perekonda kuuluv Jeltsini tütre selleaegne mees Valentin Jumashev. Seda, et hästi kirjutab?

Loetavus: 3
Objektiivne: ei
Üldhinnang: 5
Soovitan: ei

Vadim Samodurov
"Pervaja 20. Kto vse eti ljudi?"
Väljaandmisaasta: 2008

Huvitav ja faktitihe ülevaade Venemaa 20 rikkaimast inimesest. Hästi kirjutatud huvitavad lood, mis avavad uusi vaatenurki niigi tuntud inimestele.

Loetavus: 3
Objektiivne: jah
Üldhinanng: 8
Soovitan: jah